Ime hüljatud Linnahallis
Rahvas aplodeeris Linnahallis “Hüljatutele” püsti seistes, nagu “Musketäridele” Linnateatri lavaaugus. Ei jää kahtlust, pudukaupmeeste aeg hindab suurt muinasjutulist vaatemängu.
Tormiilmast tingitud voolukatkestuste tõttu läks “Hüljatute” esietendus nagu peaproov, lavastaja Georg Malviuse sekkumiste ja seletustega. Eks see suurendas osalistes esietendusepinget. Päev varem sujus peaproov sõpru-tuttavaid täismajas esietenduse vääriliselt, marulised aplausid iga laulu järel toetasid tajutavalt lava.
Iga asi omal ajal. Kahtlemata on “Hüljatud” meie Linnahalli senistest muusikalidest kõigis oma komponentides professionaalseim tulemus. Kümnenditagusest “West Side Storyst” meenub üksainus täiuslik hetk: Helgi Sallo lava tagant lauldud “Somewhere”. “Hüljatute” puhul on juba vastupidi - üles võib lugeda need vähesed hetked, mil piinlik oli.
Esietenduspublik võis meil imelavastaja kuulsusega Georg Malviuse töömeetodis ise veenduda. Voolukatkestuste ajal astus see mees ise lavale rahvahulka lõbustama-suunama. Publiku hulgast kostis tunnustavaid ütlemisi: kes eesti lavastajatest oleks sellest olukorrast nii hea närviga välja tulnud?!
Muusikalilavastuse originaalsust kõrvale jättes võib kindlalt kiita Malviuse käsitööoskusi tuua etteantud tingimustes lavale parim. Malviusel õnnestub kõleda Linnahalli lavalahmakas tegevusega täita, lauljad mängima (õhtu suurim üllataja on Kare Kauks!) ja näitlejad laulma panna. Teada on, et Malvius haarab trupis igaüht positiivse hasardiga ja seda on ka saalist rõõm tunda.
Lavastuse tonaalsuses (kunstnike töö meisterlikkusest massistseenide seatuseni) võib näha kõrvust-tõstvalt skandinaavialikku maitsekust. Numbrist numbrisse hakitus on selle muusikali puhul vist paratamatu. Kui naiivne lugu vahepeal end jälgima ei haara, siis liigutavad ja ülevad kõrghetked (näiteks Gavroche – Margus Veiman) on väljatimmitud. Georg Malviusel on selleks lavastajakätt ja -südant.
Muusikaga ei läinud Malviuse traditsioonilise lavastus kordagi vastuollu. Kirjusust oli lauljate vokaalis. Muusikal sünteesib klassikalist ja poplaulu, meie muusikalilauljate trupp on veel kujunemas. Oli n.ö. kergemas Ïanris ujuvaid ooperilauljaid (Jassi Zahharov, Mati Vaikmaa), intelligentseid, end koolitanud poplauljaid (Kare Kauks, Koit Toome), rohkem ja vähem laulvaid näitlejaid (Marko Matvere, Sepo Seeman ja Anne Reemann), massistseenides igat liiki hõiskavaid noori.
hüljatud eesti moodi. Ele Millistfer Eponine’ina (Ele Millistfer) tõusis oma liigutavalt värvika kõrvalrolliga poisilikust tüdrukust nii vokaalselt kui mänguliselt üle esipaari (Võsa-Toome). Tema väike õnnetu kuju täitis lava võimsa ja ühtlase vokaaliga. Suremisstseeni katkendlikust kähinast kuni tänavalaulu rütmika või paindliku ja tiheda lauluni. Jassi Zahharovi (Jean Valjean) kõrval ta ainus, kelle hääles olid nii värvid kui ühtlus ja kvaliteet. Zahharov on selle rolliga astunud välja oma kangete valitsejameeste tüpaaÏist, ja tegi vokaalselt väga paindliku ning üllatava rolli.
Kare Kauks (Cosette’i ema) näitas end emotsionaalse ja muusikalireegleid valdava lauljana. Kui ka kogu vokaal ei kandnud, siis lõpunoodid sai võimsaks lükatud. Õhtu laps-täht Maria Listra mängis oma kindla hingestatud vokaaliga abitu väikese Cosette’i publiku südamesse. Neiueas Cosette’i rollis sai oma Ameerikas õpitud oskusi näidata Hanna-Liina Võsa. Tema väike särav hääl on pehme ja kandev alumistes ja kitsam ülemistes registrites.
Koit Toomes oli rohkem hinge- kui häälejõudu. Ta oli meeldiv vaiksetes, sumedates meeleoludes, ja jäi kahvatuks tugevust nõudvates. Samas oli tark, et ta pressima ei hakanud. Tavaline on see, et kel hääl ei kanna, see hõikab oma laused veidi laululisemaks, või käriseb või pressib. Kõrtsmikepaari Thenadier (Seeman ja Reemann) kärin oli omal kohal ja vastavuses tüübi rämedusega.
Lava taha viidud orkester oli kõigiti tasemel, ja lauljate koostöö nendega samuti. Kiireks keeratud tempod särava dirigendi Erki Pehki käe all andsid aimu kergema muusikateatriÏanri valdamisest.
Arenguruumi meil veel on, aga podutsentide triumviraat Veesaar–Krall-Purre on ära tõestanud, et täiuslik muusikalilavastus pole Maarjamaal mitte üks ilmvõimata asi.
HÜLJATUD
Autorid: Victor Hugo romaani ainetel Alain Boublil ja Claude-Michel Schönberg
Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Erki Pehk
Kunstnik: Ellen Cairns
Valguskunstnik: Palle Palme
Koreograaf: Jüri Nael
Soengu- ja grimmikunstnik: Aimar Rolf
Osades: Jassi Zahharov, Marko Matvere, Kare Kauks, Koit Toome, Maria Listra/Hanna-Liina Võsa, Sepo Seeman, Anne Reemann jt
Esietendus 1. novembril Linnahallis
