In memoriam. Andres Ringo 26.07.1938 – 13.03.2010


Andres Ringo õppis ehitusinseneriks, ent tihedas koostöös arhitektidega alates 1970. aastaist kujunes temast omapärane arhitekt. Ta oli juhitüüp, kes on olnud asutuste ja ametite juhtkonnas, mõjutades sellega oluliselt Eesti 1970.–1980. aastate ehituskunsti. Töötades aastatel 1967–1987 Pärnu KEK-is, lõi ta selles firmas soodsa pinnase uuele arhitektuurile. Koostöös tuntud arhitektide Jüri Jaama, Ell Väärtnõu, Toomas Reinu, Ülevi Eljandi ja mitmete teistega projekteeris ta Pärnusse hooneid, millest silmapaistvamana tõuseb esile Pärnu KEK-i linnak, ühel pool teed haldus- ja tööstushooned, teisel pool elurajoon oma tähelepanuväärse hoonestusega. Projekti üldplaani alustas ta koos Jaamaga juba 1970. aastal ja viis ehitised lõpule koos Reinu ja Väärtnõuga 1984. aastaks.

Pärnu KEK-i elamukompleks ja lasteaed Trall (1978, Rein, Gans, Runge) pälvisid juba ehitusjärgus suure tähelepanu mitte üksnes endises Nõukogude Liidus, vaid ka väljaspool sotsialistlikku laagrit, kuna tegemist oli erakordse arhitektuuriga kogu Ida-Euroopas. Ringo eestvõtmisel osati siin loovalt rakendada meie väheseid ehitustehnoloogilisi võimalusi ning ületada keskmiselt halba ehituskvaliteeti. Tähelepanu väärisid ka tema kui inseneri meie oludes originaalsed konstruktsioonid ja ehitusvõtted, mis võimaldasid piiratud ressurssidest ning kesistest materjalidest välja pigistada maksimumi. Kui vaatame mis tahes arhitektuurialast teatmeteost, mis käsitleb Ida-Euroopa arhitektuuri, siis kunagi pole mööda mindud Pärnu KEK-i ehitistest, eriti aga koos Reinuga loodud pikast terrasselamust – Kuldsest Kodust (valmis lõplikult 1984).

Ringo oli kartmatu inimene, läbinisti aus, sihikindel ja lõpuni minev looja, nagu ametnikki. Uue linnaku loomine Pärnusse ei olnud sellal nii lihtne, sest ametivõimud eesotsas ehituskomiteega jälgisid iga ta sammu ning tal tuli pidevalt käia Tallinna võimukoridorides aru andmas. Need alandavad meelemõistusele käivad visiidid ei kõigutanud kanget  Ringot. Kolleegide kaasatundmisele reageeris ta lihtsalt: „Minu amet ongi selline, et peksa saada.” Ta karastas ennast eesmärgikindluse ja reaalsete saavutustega nii tööde korralduses kui ka ehituslikes tulemustes. Lõppeesmärgiks olid ikkagi funktsionaalselt hästi toimivad hooned, mis ei olnud üksnes täpselt töötavad kastid, vaid ka oma aja silmapaistev arhitektuur. On paradoksaalne, et Ringost sai 1988. aastal ehituskomitee esimehe I asetäitja ning arhitektide suhted võimudega kujunesid siis hoopis teistsugusteks kui aegu enne teda, kus peamiselt keelati – kahjustati ehituskunsti.

Aus ja asjalik looja

Vähe on teada ka fakt, et Andres Ringo osales Pirita olümpiakompleksi projekteerimises aastail 1974–1975 niikaua, kui ehituskomitee valminud tehnilise projekti julmalt uutele tegijatele üle andis. Muu hulgas tegin koos Ringoga ka Nõukogude Eesti esimese sakraalehituse projekti: oikumeenilise kabeli palkidest ja paest, milles ühendasime rahvuslikud materjalid modernismi kogemusega.

Ringot huvitas ikkagi praktiline projekteerimine ning 1993. aastal asutas ta koos vana kolleegi Ell Väärtnõuga oma büroo, milles ta töötas oma viimase päevani. Aastatel 1990–2000 valminud töödes jätkas Ringo ikka sedasama selget liini, mis oli seotud Eesti 1930. aastate funktsionalismi traditsioonide ning sellele lisatud uute tehnoloogiate ja jõukamale ajajärgule iseloomuliku rikkama vormikeelega. Ometigi oli Ringo sedavõrd kaine loomusega, et ei läinud kaasa postmodernismi vigurite ega uuema aja tihti mõttetute arhitektuursete mängudega. Ta lõi hooneid nii, nagu ta ise elaks neis – ausalt ja asjalikult, unustamata, et esteetiline nauding kuulub ka meie igapäevaste funktsioonide hulka.

Eesti arhitektide liidu ja kolleegide nimel professor Leonhard Lapin

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare