Teinud meeldejäävaid rolle Kaarel Irdi ja Epp Kaidu 1960. aastate kõrgperioodi lavastuses (Ajalooline Tõde ”Kihnu Jõnnis”, 1963, Paris ”Saalemi nõiad”, 1969), sai Heikki Haraveest läbi Moskva GITISes läbitud režiikursuste toonase Vanemuise keskseid lavastajaid. Lisaks sõnalavastustele (Ibseni ”Kummitused”, 1965; Undi ”See maailm või teine”, 1966) lubas tema loomupärane musikaalsus end teostada ka ooperi- ja operetižanris (Verdi ”Rigoletto”, 1966).

Uus arengujärk tema kui näitleja loomingus paigutus 1970. aastate teise poolde, kuhu jäid etapilisteks saanud Kapral ”Tagahoovis” 1974 ning ”Põrgu-põhja uue Vanapagana” Kaval-Ants 1976. Järgnes Tornipapi ”Laudalüürikas”, 1980, Kreutzwald ”Faehlmannis”, 1982). Haravee jätkas küpse meistrina Jaan Toominga lavastustes (Ekdal ”Metspart”, 1990, Voltore ”Volpone”).

Mällusööbinud rolle jõudis ta luua Endrik Kerge, Mati Undi, Mikk Mikiveri ja Ain Mäeotsa lavastustes. Veel nädal tagasi astus ta üles lavastuses ”Salakavalus ja armastus”.

Stabiilsus, tagasihoidlikkus, vaoshoitus, sünnipärane väärikus, sisemine erudeeritus, filosoofilisus, laitmatu maitse – nii on iseloomustatud Heikki Haraveed näitleja ja inimesena. Nüüd oleme sellest ilma. Vaataja mälus elava näitleja tähendus kestab ka üle tema ajaliku eluea.

Teater Vanemuine

Teater Endla

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Ärasaatmine Vanemuise teatrist 28.jaanuaril kell 14. 00.

Pärgi palutakse mitte tuua.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena