IN MEMORIAM: Ilmar Külvet 21. 11. 1920 – 27. 04. 2002


27. aprillil lahkus meie hulgast näite- ja proosakirjanik ning ajakirjanik Ilmar Külvet.

Ta sündis Keilas ja õppis Gustav Adolfi reaalgümnaasiumis. Tema ajakirjanduslik tegevus Eestis algas omaaegse “Rahvalehe” kaastöölisena. Koosseisuliseks töötajaks sai ta ajalehtede “Eesti Sõna” ja “Rindeleht” juurde pärast seda, kui paljud eesti kutselised ajakirjanikud olid Venemaale küüditatud. Pärast lahkumist kodumaalt 1944. a. sügisel jätkas ta oma valitud elukutset “Elava Sõna” toimetuses Saksamaal, 1953-71 ajakirja “Kodukolle” ja ajalehe “Vaba Eestlane” toimetajana Kanadas ning toimetusliikme, peatoimetaja ja juhataja asetäitjana 1971-1992

“Ameerika Hääle” eestikeelsete saadete toimetuses USAs. Ilmar Külvet oli ka väliseesti PEN-klubi sekterär.

1960. aastatel hakkas Ilmar Külvet ajakirjanikutöö kõrval kirjutama ilukirjandust, esmalt põhiliselt näidendeid, hiljem ka novelle ja romaane. Ta viit näidendit sisaldav “Näitemänguraamat” ilmus 1982. a Washingtonis. 1990. a lavastati “Vanemuises” näidend “Menning” (kirjutatud 1977). Novellikogud “Kuhu kuulud, Kristjan?” ja “Jääkaru hingus” avaldati vastavalt 1982. a ja 1986. a Stockholmis, romaanid “Suupill ja 500 tuubat” ning “Kes oskab lugeda hieroglüüfe” 1987. a ja 1989. a Lundis. 1996. a. ilmus novellide valikkogu “Gulliveri käekõrval” ka Eestis. Külveti viimased lühiproosapalad trükiti ajakirjas Looming.

Ilmar Külveti loomingu kaudu sai ettekujutuse oma kodumaalt lahkuma sunnitud eestlaste saatuseteedest. Samal ajal on teda õigustatult peetud sildade ehitajaks välis- ja kodueestlaste vahel. Mälestame viljakat kolleegi, kelle häält on kuulnud läbi segamisjaamade ragina küll iga eestlane.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare