In memoriam. Juhan Kristjan Talve (26. XI 1951 – 26. III 2003)
Uurimus, mis paljastas nõukogude allikaid vahedalt analüüsides Eestit okupeeriva reiimi kuritegeliku olemuse, tekitas ENSV võimudes tõsist ärevust ja muutus omas ajas mõnevõrra legendaarseks. Ometi oli see mitmesse keelde (soome, inglise, ungari) tõlgitud raamat üksnes tema elutöö meile kõige nähtavam tähis.
Võib julgesti öelda, et Juhan pühendas oma elu kommunistliku diktatuuriga võitlemisele ja Eestile demokraatliku vabaduse saavutamisele. Just täpselt sel viisil ja mõõdul, nagu üks Soomes elav pagulastaustaga, sugugi mitte alati mõistetud ja oma pealtnäha liigradikaalsetes taotlustes suhteliselt üksildane kindlustusfirma jurist suutis ja oskas.
Mitmekülgse tegevuse hulka (kirjutised Soome ja Rootsi lehtedes, loengud jms) kuulus osalemine Soome parempoolses poliitikas (1970-76 Kokoomuse Varsinais-Suomi piirkonna peasekretär), aga ka sidepidamine kodumaal asuvate vabadusvõitlejate ja läänemaailma vahel.
Kui Eesti vabanemine algas, siis oli täiesti loomulik, et Juhan Talvest sai Eesti Kongressi kodumaalt valitud liige (keda okupatsioonivõim veel viimsel hetkel üritas takistada Eestisse tulemast). Vabas maailmas omandatud riigiteadmistega sai ta anda oma panuse Eesti Vabariigi taastamisse ainukese lääne haridusega juristina Põhiseaduse Assamblees.
Isamaaliidu ühe asutajana kandis Juhan Talve konservatiivset, kristlik-demokraatlikku ilmavaadet. Aga inimesena, kelle mõte alati juurdles ühiskonna probleemide kallal, oli ta avatud kõigile samasugustele mõtlejatele. Mäletan episoodi Juhani kodulinnas Turus, Aura jõe kaldal asuvas Pinella kohvikus, kus käis elav vestlus ühe akadeemilise härrasmehega.
“Ta on tegelikult päris punane,” ütles Juhan mulle, kui me läbi öise linna kodu poole jalutasime. “Meie vaated on erinevad, aga meie otsing on ühine.”
Neid, kelle ühiskonnafilosoofilisi ja –praktilisi otsinguid on mõjutanud kokkupuuted Juhan Talvega, polegi Eestis ehk nii vähe. Ja kirjutav inimene ei lahku ju päriselt kunagi.
Juhan Talve sadadest kommentaaridest Vaba Euroopa raadios ja tema arvukatest kirjutistest saaks kindlasti koostada mitu huvitavat kogumikku. Paraku ei saa korvata inimest, seda selge mõtlemise, humaanse sallivuse, aga ka kompromissitu eetika pingelist ühtsust, mida meil, kellel nõukogude-aegne vedelus veel kontides ja uni silmas, on olnud äratav ning rõõmustav kogeda.
