In memoriam: Mälestame Leenu Siimiskeri (1924–2012)
Ta oli sündinud samas linnas 27. detsembril 1924. 88 aastat on pikk elu. Ta tõmbus tagasi aegamisi, aga ei võõrastunud.
Paberite järgi Helene, publitsistina Leenu Siimisker, kolleegidele lihtsalt Leenu õppis aastail 1937–1944 Pärnu tütarlastekoolides ning 1945–1950 eesti filoloogiat Tartu Riiklikus Ülikoolis. Sealsamas oli ta hiljem aspirant, kaitstes 1963 kraadi Tammsaarest avaldatud uurimustega. 1958. aastal tuli Leenu tööle Eesti Kirjandusmuuseumi, 1959 astus Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. 1963–1967 juhatas ta Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda. Kuid seejärel pani ta administraatoritoa ukse väljastpoolt kinni ja hakkas vabakutseliseks.
Leenu põhjalikkuse taotlusest kõneleb seik, et aastal 1967 keeldus ta ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri õppejõu kohast. Ta oli nõus lugema üksnes erikursust Tammsaarest, mitte aga kogu epohhi, mida ta enda arvates sama põhjalikult ei tundnud. Majanduslikult päästsid teda pidev kaastöö kultuuriajakirjandusele ja eesti kirjanduse õpikule koos järgnenud kordustrükkidega, raamat näitleja Jaan Saulist („Jaan Saul”, 1972), Tammsaare-tutvustused ja üksikud muud artiklid. Leenu Siimiskeri Tammsaare-töö ülemaste avaldus pildiraamatuna klassiku eluteest („A. H. Tammsaare”, 1978). Seda oli alustanud vanem kolleeg August Palm, kuid Leenul jätkus jonni pooleli jäänud töö lõpule viia.
Leenu oli temperamentne isiksus, kelle kirglikke eneseväljendusi hoidis vaos tütarlastekoolist saadud daamiharidus. Tal olid alati meeles ka kohustused oma suguvõsa ees, mida ta täitis talle omase soojusega. Helene Siimisker soovis, et tema põrm tuhastataks vaikselt, kuid maetaks mulda suviselt soojal ajal ja reipalt – umbes nii, nagu kirjutasid August Sang luuletuses „Laul surmast ja igavesest elust” ning Betti Alver teisal „Kuradile mingu mure”. Saagu tema soov täidetud! 1
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
