Indrek Haas valikuvabaduse eest


25-aastane Indrek Haas töötab alates sügisest ühes Pärnumaa põhikoolis õpetajana. Mõnedes ringkondades teatakse teda aga kui ühte häälekamat anarhistlikku ideoloogi, kes mõned aastad tagasi kirjutatud manifestis kutsus looma Eestis antiautoritaarset kapitalismivastast liikumist.

Kirjatükist oli kasu niivõrd, kuivõrd see lõi sarnase maailmavaatega inimeste vahel tõsisemad kontaktid, millest kasvas selle aasta kevadeks välja teadaolevalt esimene Eesti anarhistlik liikumine PunaMust.

Haas ise rõhutab, et anarhistide tegevuse organiseerimisel mängivad suuremat rolli teised aktivistid. Siiski on PunaMusta lehekülge lugedes märgata, et Haasi mõju liikumise ideoloogia kujundamisel on tugev.

Haas on olnud teadlik anarhist kolm kuni neli aastat. Hüüdnime Sauree all tuntud mees arvab, et üheks pöördepunktiks, mis mõjutas tema anarhistlike vaadete kujunemist, võib pidada 2001. aastat, mil ta sattus Saksamaal ühele suuremale meeleavaldusele.

“Õhus oli palju elektrit ja radikaalseid ideid,” kirjeldab ta seal valitsenud meeleolu. “Täpselt samal ajal toimus kurikuulus Genova G8 tippkohtumine, kus politsei ühe meeleavaldaja maha lasi.”

Ei ühtki mõrva

Kuigi avalikkus kaldub pidama anarhiste terroristlike või vähemalt vandaalsete kalduvustega äärmuslasteks, rõhutab Haas, et tema nägemusele vastav anarhism pole vägivaldne ideoloogia.

“Alates Teise maailmasõja lõpust pole teada ühtki anarhistide sooritatud poliitilist mõrva, sama ei saa aga öelda pea ühegi teise poliitilise suuna kohta,” osutab ta. “Suurem osa tänaseid anarhiste meenutab põhimõtetelt pigem Mahatma Gandhit kui stereotüüpset 19. sajandi nihilistlikku terroristi.”

Ohtu näeb Haas hoopis suurkorporatsioonidele antud kontrollimatus võimus. “Tavalisel inimesel puudub pea igasugune võimalus kaasa rääkida teda mõjutavate otsuste tegemisel, me oleme ületöötavad poolautomaatsed orjad, kelle ainsaks vabaduseks on teha tarbimisvalikuid,” raiub ta.

Samas möönab Sauree, et suurem osa maailma inimesi elab märksa hullemas orjuses. “Meid ei lasta tänaval maha, kui me julgeme eriarvamuse välja öelda, homoseksuaale ei visata tänavatel kividega surnuks ja naised võivad isegi valimas käia. See ei ole alati niimoodi olnud ja paljudes kohtades maailmas ei ole see nii veel praegugi.”

Liikumise PunaMust eesmärk ei ole ühiskonna revolutsiooniline raputamine, vaid rahumeelsete vahendite abil peetav infosõda. Seetõttu pole näiteks kaitsepolitsei anarhistide tegevuse üle eriti pead vaevanud.

“Oleme korraldanud avalikke filmiõhtuid, osalenud Peterburis toimunud G8-vastasel meeleavaldusel, muudel meeleavaldustel ning protestiaktsioonides, löönud kaasa rahvusvahelisel G8-vastasel rattakaravanil,” loetleb Haas meetodeid, mille kaudu praegune anarhist oma hääle ilma vangikongi sattumata kuuldavaks saab teha.

Või kas saab? Tänavu Peterburis suruti demonstrandid miilitsakolonnide vahele ning kümned neist vahistati ainuüksi tänaval viibimise eest veel enne, kui nad jõudsid meelt avaldama hakata. Protestiks võitluskaaslaste ahistamise vastu korraldas PunaMust juulikuus Tallinnas Vene saatkonna ees protestimiitingu.

Haasi sõnul kõnnib anarhistlik liikumine Eestis alles lapsekingades, kuna meil puudub vastuhakutraditsioon ning vasakpoolne mässukultuur. “Me oleme teadlikud, et me oleme tänapäeva Eestis marginaalne nähtus,” kinnitab ta. “Samas jällegi ei pruugi see nii jääda.”

PunaMusta liikmeskond on noor, liikmete keskmine vanus jääb 20 eluaasta kanti, kuid Haasi sõnul on liikumisele hakanud lähenema ka vanema generatsiooni esindajad. Ettevõtmiste korraldamisel lähtutakse otsedemokraatia ja konsensuse põhimõtetest.

“Peamine koordineerimine toimub meie veebifoorumi privaatnurgakeses,” selgitab Haas. PunaMusta tuumiku moodustab paarkümmend aktiivsemat liiget. “Tegemist ei ole suletud seltskonnaga, kuhu oleks ilmraske ligi pääseda,” toonitab Haas. “Me oleme vägagi avatud inimestele, kes jagavad meie põhimõtteid.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare