Indrek Hargla: ulme hoiab hinge noore


Eesti mainekaim ning arvatavasti ka produktiivseim ulmekirjanik Indrek Hargla valmistub välja andma järjekordset jutukogu. Eelmise eest lõikas ta äsja kõik kodumaised ulmeloorberid. “Frenchi ja Koulu” ning “Roosi ja lumekristalli” autorit küsitles Kaarel Kressa.

—  Võitsite äsja kõik kodumaised autori-Stalkerid. Auhinnapeol kostnud kriitika kohaselt on Eesti ulme hetkeseis kurb ja teie teosed ainsaks lootuskiireks. Kas teie arvates kimbutab kodumaist ulmekirjandust langus?

— Eesti ulmeelus tervikuna on vist tõepoolest vaiksem periood kui viis-kuus aastat tagasi. Toona oli sihiteadlikult ulmet viljelenud autoreid palju rohkem pildil. Kõneldi isegi ulmebuumist või kuldajast, ehkki võib-olla pisut liialdatult. Kirjutamisest loobumise või tunduvalt harvemini kirjutamise põhjused on küllap individuaalsed ja vaevalt siin üldistada saab. Juba pikemat aega pole midagi ilmunud Matt Barkerilt, Mario Kivistikult, Karen Orlault, Veiko Belialsilt ja mitmelt teiselt. Sellest on tõsiselt kahju.

Tõenäoliselt ei saagi nii väikse lugejaskonna ja turuga maal nagu Eesti olla pidevat rohkearvulist ulmekirjanike kogumit. Mul oleks väga hea meel, kui ulmet oleks Eesti kirjanduses rohkem. Pean aga ütlema, et langus on näha tõlkeulmes, seda nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi osas. Peamiselt tõlgitakse meil kesk-pärast young adult fantasy’t (noortele täiskasvanutele mõeldud fantaasiakirjandust). Îanriulme meisterkirjanike tekste on viimasel ajal avaldanud ainult kirjastused Varrak ja Skarabeus.

Samal teemal:

—  Millal hakkasite kirjutama ja millest alustasite? Kas olete vaid ulmet kirjutanud?

— Esimese teksti müüsin ajakirjale Mardus, see oli lühiromaan “Excelsuse konkistadoorid”, mis ilmus märtsis 1999. Kirjutama hakkasin umbes 1998. aasta sügisel, esimesed tekstid ilmusid võrguajakirjas Algernon. Minu esimesed lood olid valdavalt traditsiooniline teadusulme, veidi hiljem avastasin, et nii-öelda alternatiivajaloolises fantaasia-õuduseseguses vabakavas tunnen end kindlamini ja see pakub ka endale rohkem huvi. Ma ei ole kirjutanud ühtegi ilukirjanduslikku teksti, mida ma ise poleks ulmeks pidanud, ehkki vahel on mõne teksti puhul kaheldud, kas siin ikka on midagi ulmelist.

Vaevalt et ma kunagi kirjutaksin kriitilist realismi või midagi taolist. Ulme on piisavalt avar ja võimalusterohke Ïanr kõige olulise mahutamiseks... Ulme hoiab inimese noorena, arvan ma. Ka 70-aastane ulmefänn jääb hingelt nooremaks ja uutele mõttemängudele valla.

—  Alternatiivajalooliste romaanide ja lugude kirjutamine vajab häid eelteadmisi ajaloost. Ilmselt on nende kirjutamine raskem kui kosmoseulme või õudusjuttude puhul. Kas te olete ajalugu ülikoolis õppinud või harite end ise?

— Minu eelteadmised ajaloost on pealiskaudsed, sest ma ei ole ajaloolane, küll aga huvitavad mind teatavad paigad ja perioodid ajaloost, eelkõige Lääne-Euroopa keskaeg ja renessanss. Ma olen lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja seal süvenenult õppinud riigi ja õiguse ajalugu, nii et mingi akadeemiline ajaloo õppimise kogemus mul on. Konkreetse teksti puhul tuleb aga üldjuhul ette võtta uurimistöö. Alternatiivajaloo puhul on tihti keerukas lugejale edasi anda muutust ajaloos: võrrelda, mis oli ja mis oleks võinud olla, avada ja selgitada “oma” ja tegeliku ajaloo erinevust. Tihti ongi just selles erinevuses teksti iva. Seepärast on mind küllap õigustatult kritiseeritud juttudes olevate liiga pikkade ajalooloengute pärast. Samas, mul endal ei ole midagi sellise romaani lugemise vastu, kus pikemalt avatakse ajaloolisi taustu, mulle meeldib see isegi väga. Mõnikord aga kirjutan ma lugu alternatiivses ajaloos lihtsalt naudingu pärast, mängu- ja loomise rõõmust, segades fakte väljamõeldistega.

—  Eeskätt just Frenchi ja Koulu maailm lööb oma originaalsusega, rajades eestlastele uue ajaloo vanal kodumaal. Kuidas Maavalla rajamise mõte tuli?

— Inspiratsioon, arvan ma, on midagi sellist, mis tekib sekundi murdosa jooksul. Kust see tekib? Lihtne vastus on, et kokkupuutest millegi inspireerivaga. See kokkupuude võib olla pelgalt üks mõte või lause. Tähtis on, et see mõte või kuvand tunduks mulle olulisena, intrigeerivana.

Kui see tekib – kas mingi mõttekatke või kerge kujutelm võimalikust loost –, siis ei pea see kohe käiku minema. See liigub ajus sellesse sahtlisse, mille nimi on “huvitavad mõtted, mida võib kunagi kasutada”. Vahel inspekteerin ma neid mõtteid, sobitan ja kombineerin omavahel. Mõni mõte, mis algselt võis tunduda terveks jutuks sobivat, leiab hiljem hoopis kasutamist mõne teise loo episoodina. Mõni idee muutub aja jooksul, mõni tuhmub ja ununeb. Mõni on aga nii erk, et jääb painama, mõni aga koguni nii tugev, et sa tead selle sündimise hetkel, et sa kirjutad sellest jutu.

Loe veel

Frenchi ja Koulu sünnihetke mäletan ma üsna täpselt. See oli 2003. aasta sügisel, veidi pärast seda, kui oli ilmunud novell “Tagasi tulevikku IV”. Üks sõber tegi mulle etteheiteid, et originaalfilmis saab pidevalt nalja, aga minu loos pole naljadel peaaegu üldse kohta. Jäingi siis mõttesse, et tõepoolest, miks mitte kirjutada midagi lõbusamat. Ja samal hetkel tekkis idee Muhvi auto moodi furgoondÏiibis võlurist ja tema orjast, kes sõidavad Tarbatusse kuhugi antikvariaati võluesemeid ostma. Selle maailma laiendamine ja üldisem kontseptsioon on juba hilisema metoodilise ajurünnaku tulemus.

—  On teil konkreetseid nippe mõttelennu ergutamiseks?

— Ma arvan, et kirjanikud on eriti altid inspiratsioonile puhkuse ajal ja reisides, viibides võõras, põnevas ja huvitavas keskkonnas. See on selline vabastuse ja avatuse tunne. Kuhugi huvitavasse paika sattumisega kaasnev soov seda hetke kirjanduslikult jäädvustada on võrreldav ehk ohjeldamatu fotografeerimisvaimustusega, mis meid puhkuse ajal tabab.

Küllap on sellega seletav ka näiteks see, et kirjanduses kohtame äärmiselt sageli reisijutte, reisikirju, novelle paikadest, kus kirjanik on vaid mõne päeva viibinud. Mõelgem näiteks sellise paradigmaatilise suuna peale Eesti kirjanduses nagu suvitusromaan.

Ka üsna mitmed minu tekstid on inspireeritud nendest kohtadest, kuhu ma olen reisides või puhates sattunud – ja mitmed on veel loodetavasti tulekul. Veel inspireerib mind kindlasti muusika, eriti vanamuusika, kõige rohkem kesk-aegne tantsumuusika, mis on parim vahend kaugetesse aegadesse sisseelamiseks.

—  Millises ajas French ja Koulu tegutsevad?

— Seda on võimalik mõne tekstis toodud vihje abil valemisse panna ja välja arvutada, et sündmused leiavad aset meie ajaarvamise järgi umbes 1920. aastate keskpaiku.

—  Romaan “Palveränd uude maailma” kulges kaasahaaravalt, aga katkes nagu noaga lõigatult. Kas kunagi kirjutate järje?

— Nõus, et katkes. Kunagi ammu järjemõte tõesti oli, ent nüüdseks on see ilmselt maha maetud. Samas... ei või iial teada. Ma kirjutan täpselt seda, mida ise tahan ja heaks arvan... mis vist ongi kirjutamise juures kõige toredam. Pigem huvitab mind romaani “Vabaduse kõrgeim määr” järg, mis on juba aastaid meeles mõlkunud ja mille ideestik üha küpsemaks muutunud.

—  Hiljuti Päevalehes ilmunud järjejutus “Sekeldused semiootikutega” pilasite ühe austatud teadusharu jüngreid. Nii et teie eelistate maagiat semiootikale?

— Ma ei ole sellist dilemmat endale kunagi püstitanud. Aga kuna maagia ja semiootika on väljamõeldud asjad, s.t looduses neid ei eksisteeri, need on üksnes inimeste kujutluste viljad, siis on raske üht teisele eelistada. Mis puutub “Sekeldustesse”, siis toimub selle tegevus ikkagi väljamõeldud, alternatiivses maailmas ning sealne semiootiku professioon ei pruugi vastata meie maailma omale.

Milline on teie suhe religiooni?

— Minu suhe ei ole eriti soosiv, iseäranis vastumeelsed on mulle ristiusu reformeeritud harud. Ma arvan, et religiooni koht on kirikutes, kuhu kõigil huvilistel on ju vaba juurdepääs. Teataval määral olen ma valmis vastu võtma katoliikluse mängureeglid... Selles mõttes, et ma suudan end tekstide loomisel projitseerida katoliiklikku taustsüsteemi. Katoliiklusel on olemas teatav väärikus ja enesekeskne, mõnes mõttes atraktiivne arrogants. Katoliiklike reeglite järgimine on pigem traditsioonide austamise – ja mõnel maal ka oma rahvuse ja esivanemate austamise küsimus. Aga praegu on ikkagi 21. sajand ja on asju, mis mõjuvad tänapäeval naeruväärselt. Kõik teadused, kaasa arvatud ajalugu, eetika, filoloogia, füüsika ja meditsiin, on piisavalt arenenud, et võimaldada meil ristiusku suhtuda teistelt alustelt, kui seda tegi näiteks 14. sajandi talupoeg. Ja üldiselt on religiooni kui niisuguse kontseptsioon ju täiesti iganenud.

—  Kuidas liigitaksite end maa-ilmavaateliselt?

Võib-olla rahvusteadlik uusromantik.

—  Kuidas suhtute televisiooni ja arvutimängudesse?

Nii mõnigi ulmeautor tunneb end virtuaalses maailmas väga koduselt, mõni teine kirjutab sel teemal antiutoopiaid.

Televisioon on absoluutselt suurepärane asi – sellest näeb jalgpalli. Muuks otstarbeks ma seda ei kasuta. Huvi pakkuvaid telesarju vaatan ma ainult

DVD-lt, et vältida värdtõlkeid ja reklaami.

Kvaliteetsed arvutimängud on tänapäeval kujunenud üsnagi palju tööd ja vaeva nõudvaks omaette interaktiivse meedia peatükiks. Mitmed neist põhinevad tugeval kirjanduslikul alusel või aukartust ärataval ajaloolisel või teaduslikul faktoloogial. Mõnes mõttes on arvutimängud õnneks ikka veel Ïanr, kus ei kehti muu peavoolu meelelahutuskunsti korrektsusreeglid.

—  On ka öeldud, et Hargla on päriselt hea kirjanik, mitte pelgalt hea ulmekirjanik. Kas teie meelest saab selliseid piire vedada?

— Enda koha on mul muidugi raske hinnangut anda. Eelkõige peab hea Ïanrikirjanduse autor olema muidugi hea kirjanik üldiselt. Ega Ïanrikirjanduse ja peavoolu vahe nüüd nii suur ka ei ole. Kirjandusliku mõjutamise arsenal on ju sama... Îanrikirjanduse lugejal on lihtsalt spetsiifilised ootused.

Samas on muidugi näiteid, et autor kehtestab end ainult väga hea, uuendusliku, originaalse ja tugeva Ïanritehnikaga. Kriminaalkirjanduses näiteks Agatha Christie või ulmes näiteks kunagine suurus Isaac Asimov. Kumbagi neist ei saaks nimetada suureks sõnameistriks, ent nende Ïanriskeemid ja ideed on kohati lausa pööraselt kavalad ja nauditavad.

Millalgi 1960-ndatel oli aeg, mil ulme soovis saada “täiskasvanumaks”, kirjeldada väliskosmose asemel rohkem inimese sisekosmost, tuua Ïanrilugudesse rohkem psühholoogiat ja peavoolu väljendusrikkust. Et ulme oleks tugev eelkõige kirjandusena. Seda nimetatakse kokkuleppeliselt ulme uueks laineks. Ja ka vastupidi, postmodernistlikul ajal on kirjanduse peavool üha vabamalt kasutamas kõike ulmelist, pretendeerimata olema Ïanrikirjandus.

Tänapäeva ulmekirjanduse maastik on väga kirju ja lai, selles on segunenud kõik, mis üldse seguneda saab, sellelt leiab suurepäraseid kirjandusmeistreid. Ameerika autorit Gene Wolfe’i on paljud kolleegid nimetanud kõige paremaks elus olevaks kirjanikuks üldse, Ïanrist sõltumata. Wolfe’i nimi aga ulmekaugetele kriitikutele kuigi palju ei ütle. Ulmeelementide kasutamine võimaldab peavoolu autoritel teostada mõttemänge ja oma lugu mõjuvamalt esile tuua. Suuremate keelte kirjanduses saavad ulme ja peavool eksisteerida teineteisest üsna sõltumatult.

—  Milliseid kodu- ja välismaiseid (ulme)autoreid kõige parema meelega loete? Kelle eeskujul kirjutama hakkasite?

— Ma loen väga laialt, väga paljusid autoreid. Kodumaise ulmekirjanduse üritan kõik läbi lugeda, seda pole ka kuigi palju. Belials, Orlau, Veskimees – nende tekste loen ikka suure huviga. Kodumaise peavoolu proosaga ei ole ma praegu kuigi kursis... Siiski tundub, et see, mida on tavaks peavooluks pidada, on taandunud ääremaile, ning avangard ja underground on end kehtestanud peavooluna. Võib-olla on see aga ainult tänapäeva meediaajastu “teene”.

Rein Põder, Jaan Kaplinski, Mats Traat on minu jaoks olulisimad Eesti kirjanikud. Välismaistest võiks nimetada Robert Silverbergi, Kage Bakerit, Gene Wolfe’i, Jack Vance’i, Poul Andersoni, Roger Zelaznyt... aga neid autoreid on veel palju. Eeskujusid ei oska öelda... Eeskuju ja inspiratsiooni vahekord on üldse üsna ähmane.

—  Millal võiks oodata järgmist Indrek Hargla raamatut?

— “French ja Koulu Tarbatus” – kolmest koomilisest lühiromaanist koosnev kogumik – peaks ilmuma kirjastuses Varrak detsembris. Ja in spe peaks järgmise aasta lõpuks valmis saama romaan “Frenchi ja Koulu reisid”.

Eluloolist

Haridus

•• Lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna.

•• Kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane kõigis ulme alamÏanrites.

•• Romaanid: “Baiita needus” (2001), “Palverännak uude maailma” (2003), “Vabaduse kõrgeim määr” (2003), “French ja Koulu” (2005).

•• Jutukogu “Roos ja lumekristall” (2006) sai Eesti ulme aastaauhinna Stalker jagamisel kolm preemiat. Alates 2000. aastast on Hargla jäänud Stalkerita vaid ühel korral.

•• Indrek Hargla on kirjanikunimi, lisaks on ta kasutanud pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Teised temast

Jüri Kallas

ulmekriitik

••   Kuna Eestis on ääretult levinud popslik komme samastada autori isikut ja tema loomingut, siis Indrek Harglast kui inimesest ma midagi öelda ei soovi... Küll aga kiidaks kirjanik Harglat.

Indrek Hargla kui kirjaniku peamine trump on ladus jutustamis-oskus. Ei, loomulikult on tal ka muid kirjanduslikke oskusi, aga just sorav jutustamisoskus, mis näikse eest kirjanike jaoks suisa olematu või soovimatu oskus olevat, eristab teda enamikust kolleegidest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare