INDREK HARGLA: Veinimaitseline libaelulugu
##Autor on anonüümne, kangelaseks on keegi Eestimaa (ja ilmselt eesti soost) aadlimees, kes on elanud oma ajastu ühe imetlusväärsema ja seiklusrohkema elu, puutunud kokku monarhidega, osalenud sõdades, olnud salakuulaja, diplomaat, suurärimees, veinikasvataja, on jäädvustatud isegi Velazquezi maalil “Breda alistumine”. Tema lugu on taastatud memuaaride põhjal, mille autor avastanud ühest Verona veinimõisast, kus Tõnis Sudenpe ehk Antonio di Zudenpe järglased tänini elavad.
Mitmed kirjanikud (Dumas, Eco jpt) on oma loo päritolu sääraselt looritanud. Sissejuhatuses väidab autor, et kolm neljandikku raamatust on sulatõsi, ja nimetab teost isevärki postmodernistlikuks romaaniks. Lugedes võib ehk selle määratluse unustada ja jääda uskumagi, et Tõnis Sudenpe on ajalooline isik. Autor on end ümbritsenud osava kaitsekihiga – Tõnise memuaaridest ei soostunud tema pärija loobuma, vappepitaaf Toomkirikust olevat kadunud jne. Midagi käegakatsutavat lugejale niisiis ei anta. Siis tasubki meenutada teose pealkirja “Libahunt” või vaadata, kas aastasadu Verona kandis elanud veinikasvatusega tegelev krahvisugu on internetti mõne jälje maha jätnud. Selgub, et nimekuju Zudenpe ei tunne ükski otsingumootor...
Nii et (arvestades romaani pealkirja) klassifitseeriksin teose libabiograafiaks, filigraanseks ajalooliseks müstifikatsiooniks, millest kolm neljandikku on tõepoolest tõsi – peale Tõnise on ülejäänud tegelased ajaloolised isikud ja kirjeldatud on tegelikult aset leidnud sündmusi. Olgem ausad – oleks ka raske tahta, et üks isik oleks suutnud olla nii mitme ajaloolise sündmuste tunnistaja ja monarhi usaldusalune.
Sellegipoolest on tegemist harukordselt köitva ja põneva looga. Sündmused rulluvad Liivi sõja tandritelt baroksetesse Rooma ja Pariisi õukondadesse. Fiktiivse Tõnis Sudenpe kuju on sidusaineks, mille kaudu autor saab pajatada tolleaegsest maailmast, teda huvitavatest isikutest ja sündmusest.
Teemantripatseid ei leia
Valitud (pisut dotseeriv) stiil ja vorm on vabad ajaloolise romaani klassikalistest komponentidest, kunstlikule seikluslikkusele ei keskenduta. Romantikat ega teemantripatseid siit ei leia, usutavust ja barokiajastu hõngu aga küllaga. Väga oluliseks tegelaseks romaanis on vein. Tõnist kihutab taga üllas aade võidelda tsiviliseerituse poolt, tölpluse ja barbaarsuse vastu. Rajajooneks saab lugupidamine veini vastu, mis ühtib ka luterluse ja katoliikliku ilma piiriga. Luterlikust keskkonnast pärit Tõnist tõmbab Vahemeremaade poole, kust on alguse saamas uus kuldajastu ja kus õitsevad kaunid kunstid. Barbaarseid põhjamaid ta põlgab, ehkki kodumaad hinges armastab.
Tõnisel on palju lojaalsusi, kuid need viivad teda üha lõuna ja veini poole – Poola kuningas, Habsburgid, lõpuks Rooma. Võiks öelda, et see on romaan elutunnetusest, ühe mehe püüdlustest leida oma koht korra võitluses kaose vastu, ja korra etaloniks on veinikunst.
Proosapilti pole “Libahunti” kerge paigutada, ilukirjanduslikke püüdlusi on tekstis vähe. Üks põnevamaid neist on Tõnise müstiline vaenlane, kes näib mitte vananevat ja keda ta eluteel pidevalt kohtab. See Tõnise surmaingel ta 1661. aastal Saaremaal mõrvabki.
“Libahundis” elustub ajalugu kõigi lõhnade, taustade, vägivalla ja kirgedega. Enamikus meenutabki romaan just ajalooloengut või biograafiat, libabiograafiat siis antud juhul.
