Indrek Hirv: kirjutan stseene oma elust maha

 (1)

Teatri- ja filmimaastikul maad uuriv luuletaja Indrek Hirv usub, et teatris on reeglite aeg läbi. Tema analüüsib vabariigi algust poeetiliselt, mitte heroiseerivalt.

•• Miks otsustasite vabariigi alguse ajast jutustava näidendi “Kevadtalv 1918”, mis täna VAT Teatris esietendub, samuti armastusloona lahti kirjutada?

Ma ei oska teha tellimustööd. Alustan endast, kirjutan seda, mis mulle korda läheb, ja vaatan, kas saan seda siis ka etteantud teemaga siduda. Need “Kevadtalve” stseenid, milles ei ole ajastu painet otseselt tunda, olen oma elust maha kirjutanud. Ajaloolised stseenid löövad siis sinna vahele oma korduva dissonantsi, hakivad, annavad võimaluse eemalt vaadata, olles samal ajal rahulike armastusstseenide sügavusest pisut vähendatud või naeruvääristatud. Pinget ei hoia mitte liikumine, vaid vaheldumine – näiteks kontrast baltisakslasest krahvi tundleva tegevusetuse ja eestlaste tegususe vahel. Kompositsioon tekkis ja kasvas ise, ega ma midagi otsustanudki. 

•• Kas olete “Kevadtalv 1918” proove vaatamas ka käinud?

Ei, ma ei ole üheski proovis käinud ja mul ei ole õrna aimugi, mida nad seal teevad. Näitlejatest tunnen ka ainult ühte – Tõnu Oja.

•• Millisele publikule on “Kevadtalv” kirjutatud, ajaloo- või suhtedraama huvilistele?

Nagu ütlesin: kirjutan ikka peamiselt endale. Vahel kujutan vaataja või lugejana mõnda oma sõpra ette, publikuga ma arvestada ei oska. Aga mu tükk on pigem poeetiline ja filosoofiline kui ajalooline. Suhtedraama ta ei ole – pole ju draama… On ehk lavale pandud poeem.

•• Ajalugu on tõlgendamise küsimus. Kuidas olete teie võtnud käsitletavat epohhi tõlgendada?

Mul on baltisakslastesse ehk tavapärasest leebem suhtumine, muidu toetun esimese Eesti Vabariigi aegsele käsitlusele, Eduard Laamanile näiteks. Sündmuste osas kasutan pealtnägijate mäletusi 1927. aastal ilmunud koguteosest “Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”.

•• Kuidas end selle ajastu vaimuga kurssi viisite?

Ajastu vaimuga olen küll lapseeast peale kursis, Eesti Vabadussõja köited olid mul juba algkooli ajal riiulis, tookord oli mu ema-isa sõprade hulgas neidki, kes vabariigi sündi ise pealt olid näinud. Sündmusi ja fakte olen muidugi hiljem kogunud, näiteks arhiivis istunud ja kolmes kohalikus keeles vanu lehti lugenud.

•• Olete varem kirjutanud ka omamoodi näidendi Heino Ellerist. Kuidas teile näidendite kirjutamine istub?

Ma ei ole kindlasti õige dramaturg. See Elleri näidend koosneb monoloogidest ja Elleri klaveripaladest, dramaturgiat on selles vähe. Ega uues tükiski klassikalised dramaturgiareeglid kehti, seegi on kuidagi isevärki.

Aga ma mõtlen, et tänapäeval tehakse teatrit igat moodi, reeglite aeg on ammu otsas – ja nii, otsides ja leiutades, on mulle näidendit kirjutada meeldinud küll.

Indrek Hirv

“Kevadtalv 1918”

•• L: Tõnu Lensment

•• O: Ago Soots, Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Tõnu Oja jt

•• “Kevadtalv 1918” toob vaataja ette rüüstatud mõisa, millega selle baltisakslasest omanik, keskealine haritlasest krahv, on tulnud jumalaga jätma. Selles lohutus ümbruses saab alguse krahvi ja tema eesti neiust sekretäri tundlik ja melanhoolne armulugu.

•• Esietendub VAT Teatris täna kell 18.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare