Indrek Tarand valmistub ristisõjaks Venemaa vastu

 (107)
Indrek Tarand valmistub ristisõjaks Venemaa vastu
Indrek Tarand vabariigi aastapäeva paraadil 24. veebruaril 2005. Ema ja lastega.----

Endise välisministeeriumi tippametniku ja praegu telesaates “Varivalitsus” peaministrit mängiva Indrek Tarandi kohta on kasutatud ülistavaid tiitleid, mis hindavad teda aatemeheks, osavaks poliitikuks ning heaks jutumeheks. Teised peavad teda aga staar-ametnikuks, avantüristiks ning napsisõbraks.

Teravad ütlemised ja oma veendumustele kindlaks jäämine kangutasid Tarandi kahe ja poole aasta eest välisministeeriumi kantsleri kohalt. Järgmiselt töökohalt Eesti Pangast lahkus mees üsna kiiresti, kuna riigipank ei pidanud sobivaks tema osalemist ETV saates “Teletaip”.

Poliitiliste asjaajamiste käigus tähtsate otsustamiste juures olnud ning mitmes ilmakaares käinud mees on näiliselt ennast viimasel paaril aastal vaid tele- ja raadiotööle pühendanud, kuid poliitikapisik pole kuskile kadunud. Lähiajal plaanib Tarand koos mõttekaaslastega asutada kodanikuliikumise, mis hakkaks häälekalt nõudma Venemaa väljaheitmist G8 riikide hulgast, ning suhted endiste kommunistidega vajavad samuti veel klaarimist.

“Kui saaks, siis kiiritaks ühiskonda kui vähkkasvajat, et saaks kõigist järelejäänud kommunismirakkudest lahti,” tunnistab Tarand. “Aga kiiritamise käigus võib ka terveid rakke kahjustada ja kui on lootust paranemisele, siis ei tohi terveid rakke vigastada.”

•• Te räägite palju rahvuslikest väärtustest, ilmselgelt lähevad need asjad teile väga korda. On teil kahju ka, et olete praegu poliitikast ja Eesti esindamisest kõrvale tõrjutud ega saa enam piisavalt kaasa rääkida?

Igal asjal oma aeg. See ei häiri mind praegu. Areenil olles on omad reeglid, mis meil siin pole paljuski veel paikagi pandud, ja neid väheseidki olemasolevaid reegleid rikutakse palju. Miks ma peaksingi tahtma reegliteta mängust osa võtta? Mul on hea meel, et ei pea seal kähmlema. See võtab palju aega ja tekitab halbu tundeid, ma ei vaja seda praegu. Kui olukord nõuab, siis võin hakata protsessis kaasa lööma. Aga hetkel on mul niigi hea.

•• Kui tihe teie päevakava praegu üldse on? Räägitakse, et omal ajal tegite välisministeeriumis 14-tunniseid tööpäevi. Kas nüüd olete tõesti vaid ühe tele- ja raadiosaate tegemisega hõivatud?

Igasuguste asjadega tuleb tegelda. Inimesed teavad, et ma teen “Varivalitsust”, aga on ka asju, mille tarbija pole laiem avalikkus ja neist pole mõtet rääkida. See tegevus põhineb minu koolitusel ja kui minu oskustele on nõudlust, siis pole tähtis, kes on tellija, peaasi, et töö saaks hästi tehtud.

•• Seega, kui avaneks võimalus maailmas toimuvasse sekkuda, Eesti asja ajada ja poliitikat teha, siis hüppaksite kohe sadulasse?

Kui selliseid võimalusi oleks, siis mõtleksin väga tõsiselt. Mingid seemned idanevad, aga mul pole kombeks asjadest ette rääkida.

•• Asutate praegu kodanikuliikumist, mis tahab samuti vist maailmapoliitilistes asjades kaasa rääkida?

Legaalselt pole seda veel olemas. Aga meil tuli sõpradega mõte, et tuleks toetada USA senaatorite Liebermanni ja McCaini üritust, mille järgi ka USA peaks liituma Kyoto protokolliga. Senaatorid saavad aru, et kui USA sellega ei liitu, siis pole asjal globaalselt suurt mõtet. Teisalt seisab loodav ühendus selle eest, et suurriike ühendav moodustis G8 muutuks uuesti G7-ks ja et Venemaa sealt välja heidetaks. G8-sse peaks kuuluma kodanike valimisvabadust ning majandus- ja ajakirjandusvabadust austavad režiimid ja Venemaa ei vasta sellele kirjeldusele kindlasti. Loodavast liikumisest saab veel kuulda.

•• Kas te ei karda...

...minul ei ole hirme. Vahel kardan kõrgust. Ja lapsevanemana on mõnikord hirm laste pärast. Ise tean, mis jama ja janti maailm täis on, ja siis muretsen, kuidas küll laps täisinimeseks jõuab. Sellist laadi hirme on küll.

•• Kui peaksite sattuma mõnele Eestit esindavale tööle, siis kas te ei karda, et te pole paljude eestlaste silmis enam tõsiseltvõetav? Öeldakse: see on ju humorist telekast...

Loe veel

Kui sõtta minnakse, siis hinnatakse sõdurite ja ohvitseride edu või ebaedu konkreetse tegevuse – sõdimise kaudu ja pärast öeldakse, kes neist oli hea või halb sõdur. Kas keegi neist oli enne pianist, kolumnist või lavastaja, ei ole üldse tähtis. Ma arvan, et minuga on samamoodi. Ja üldse, inimene võib teha igasuguseid asju, peaasi, et ta kurja ei teeks. Ka pole ma oma maine kujundamisega kunagi tegelenud. Kuid eks iga tegevus jätab jälgi, mõnele on need vastuvõetavamad kui teisele.

Väga raske on hakata showmehest katoliku preestriks. Liiga paljud asjad ei pruugi klappida. Ka Eesti Pangas pandi pahaks, et ma “Teletaipu” tegin. Justkui üks korralik pangaametnik ei tohiks sellist püha asja nagu valitsus üldse naljaga võtta. Tööandjal on muidugi õigus nõudmisi esitada, kuid ma ei arva, et näiteks riigitegelane peaks tingimata olema tuhm ja kuivik. Ja ma usun, et naljaga saab öelda väga palju tõsiseid asju.

•• Kas teile samas ei tundu, et maailmas on viimastel aastatel hoopis sallivust vähemaks jäänud, et pigem ei taheta nalja teha, vaid lüüakse lihtsalt teisitimõtlejatel suu kinni?

Olen nõus, et nulltolerantsi nõudvaid valitsusi on palju, aga õnneks mitte väga olulistes kohtades. Kuid see, et maailmas on poliitilist korrektsust vähemaks jäänud, on vaid hea. Sest see on juba ammu debiilsuseks muutunud. Ma ei ütle, et kõik peaks käima malakaga ja homoseksuaalidele vastu pead andma, aga teisalt ei näe ma ka, miks ühiskonna kõige tähtsam küsimus peaks olema homode küsimus. Nagu nad isegi ütlevad, on nad vähemus. Ühiskond tervikuna peab siiski tegelema küsimustega, mis lähevad korda enamusele.

Vähemused keskendugu iseendale ja ärgu tulgu agoraale oma asju ajama, kasutades ära levinud poliitilist debiilsust. Enamus ei peaks laskma vähemusel ennast terroriseerida.

•• Telenäona olete ilmselt juba kõigile eestlastele tuttavaks saanud, ka intervjuusid annate sageli. Kas see vahel tüütama ei hakka? Ei tekita lihtsalt soovi intervjuust ära öelda?

Ma olen intervjuudest ära öelnud, kui mulle mõni kanal või väljaanne ei meeldi. Hiljuti ütlesin ära intervjuust Balti esimesele telekanalile. Aga vahel pole mul lihtsalt midagi öelda ja siis ütlen ka ära.

•• Arvestades, et annate intervjuusid sageli, võiks järeldada, et öelda on siiski üsna palju?

Kui CNN-ile ja Washington Postile intervjuud andsin, siis oli hea tunne ka. Et sai justkui jälle Eesti asja aetud.

•• Kas see ongi kõige tähtsam?

Jah. Eesti asja ajaks kogu aeg.

•• Kuidas te praegu seda asja ajate, millised võimalused teil selleks on?

Tegelikult ajab ju iga eestlane Eesti asja. Kas või selle kaudu, et ta on teadlik oma missioonist väikese rahva liikmena. See teadmine ja motivatsioon ei tohiks kaduda. Aga inimese eluteel on muidugi erinevaid etappe. Millalgi peab õppima ja millalgi peab lapsi kasvatama.

•• Kas oma lapsi kasvatate mingi eeskuju järgi?

Püüan. Aga kõikidele lastele on vanemad teatud vanuseni eeskujuks, samas saavad kõik vanemad aru, et nad ei ole täiuslikud. Kuid mingit pedagoogilist mudelit mul ei ole. Peaasi, et inimesed oskaks teatud vanuses mõelda ja aru saada, miks nad teevad mingeid valikuid, ega jookseks ummisjalu. Aga Eesti on väga lapsesõbralik maa ja siin on hea kasvada. Tasane ja rahulik, lapsed ei kuku kuristikku, maa ei värise ja käredad jõed ei vii lapsi minema. Väikses kohas õpib kiiremini, tekib omapärane usaldus maastiku, ehitiste ja

struktuuride vastu. See on väga tähtis, kui võrrelda mingi abstraktse hirmuga, et peab minema kuskile silmapiiri taha, kus on ees teadmata asjad ja igaks juhuks peab kätt rusikas hoidma.

•• Tahaks vastu vaielda teie eelmisele mõttele, et tegelikult teab iga eestlane oma missiooni. Ei ole küll kindel, et enamik inimesi siin oma toimetusi ajades Eesti asjale mõtleks. Elu justkui läheks paremaks ja inimesed keskenduvad rohkem isiklikule mugavusele, rahvustunne on tagaplaanil.

Muidugi pole seis võrreldav 1988. või 1905. aastaga. Kuid ma ei arva, et inimesed oleksid rahvustunde olulisuse unustanud. Seis võiks parem olla ja avalduda kas või inimeste igapäevastes sihiseadmistes. Pole ju oluline, kas ma teenin 9000 või 8900 krooni. Selle sajakroonise vahe pärast ei maksa lolliks minna. Kõik ei ole vaid mateeria ja tarbimine ning usun, et see hullus läheb mõne aastaga üle ja varsti enam ei mäletatagi, mis rumalat juttu suust välja on aetud. Küll see rahvustunne taastub.

•• Samas võib vahel noorte inimestega rääkides jääda mulje, et neil polegi Eestiga suurt asja. Mõni tahab minna piiri taha elama ja tihti põetakse ka mingit alaväärsust.

Alaväärsustunne võiks ju ka midagi head teha. Kui lehtedest lugeda, et eestlased ei jõudnud jälle mõnel võistlusel soovitud kohale, siis see küll süvendab alaväärsust, kuid võiks viia mingi analüüsini: mis siis valesti läks? Pole mõtet soiguda, et me oleme nii lollid ja õnnetud. Pagan võtaks, ei ole! Ajaloos oleme me suutnud mitu korda olematusest arvestatava riigi luua, see võiks ju pigem üleväärsust tekitada. Paljud pole seda ju suutnud. Ja mis oleks siis eestlaseks olemise alternatiiv? Hakkame kõik ameeriklasteks või hispaanlasteks ja paneme siit putku? Pigem on selline suhtumine omane teismelistele ja see läheb üle. Halvem on lugu ülitõsiste noorte inimestega, kelle jaoks Eesti riik on nii püha, et selle üle ei tohi nalja visata. Selline tõsiusklik suhtumine ei vii ka kuskile.

•• Teie olete üks neid inimesi, kes üleüldise elu taustal, sõltumata poliitilistest trendidest, raiub pidevalt hoiatusi Venemaa suhtes. Kas te sellest väsinud pole?

Ma olen üsna skeptiline tulevikustsenaariumide suhtes, mis ütlevad, et kõik on hästi ja meie heaolu ainult kasvab ja meie turvalisus on tagatud. Igasuguseid üllatusi võib tulla.

•• Et vene karu üllatab?

Minu ja minu perekonna kogemused vene karukesega ei luba mul kuidagi nõustuda seisukohaga, et Venemaa on täiesti muutunud ja et ta on meile mingi uut tüüpi sõber. Seda juttu on eurooplastel vist endil miskipärast hästi huvitav ja tore rääkida. Pealegi, kui konn istub kivi peal ning karu läheb mööda ja otsustab samale kivile istuda, siis pole tähtis, kas ta tegi seda tahtlikult või kogemata, sest konn saab igal juhul laiaks litsutud.

Indrek Tarand

Sündinud 3. veebruaril 1964, Andres ja Mari Tarandi esimene poeg.

Lõpetanud 1982. aastal Tallinna 21. keskkooli, mis toona kandis Gogoli nime.

•• 1991 lõpetas Tartu ülikooli ajalooteaduskonna.

•• 1993 lõpetas Paul H. Nitze rahvusvaheliste suhete kooli Johns Hopkinsi ülikoolis.

•• 1988. aastast abielus Kadi Kiviristiga.

•• Kaks poega: Julius (6,8-aastane) ja Konrad (2,9-aastane).

•• Töötanud Eesti valitsuse eriesindajana Narvas, peaministri nõunikuna, välisministeeriumi kantslerina, saadikuna Püha Tooli juures ja jahimeeste seltsi kantslerina.

•• Istutanud Tallinna linna rohkem puid kui Karl XII ja Peeter I kokku.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare