Elmo Nüganen, lavastaja: Mingis mõttes on loomulikult lihtsam, vundament on juba valatud. Aga teatritöö spetsiifika seisukohast tegi asja keeruliseks see, kuidas säilitada nende uute näitlejate eripära, võib-olla sellele isegi hoogu juurde anda. Ja samas teha nii, et nad sulanduksid juba olemasolevasse lavastusse. Loo struktuur peab ju jääma endiseks, aga et see üleminek ei oleks lihtsalt mehaaniline, et võtad ühe tüki ära.

Karl-Andreas Kalmet, peaosatäitja: Argo Aadli ehk eelmine Indrek oli mitu päeva hommikust õhtuni proovides ja aitas tegelikult väga palju. Vahel on nii, et kui mingit rolli pealtvaatajana palju näinud oled, hakkab see häirima, aga antud juhul mitte. Mina õppisin ennast ikka Argo rolli sisse ja pean tunnistama, et olen temalt väga palju üle võtnud. Aga seda on väga raske sõnastada, mida täpselt. Praeguseks oleme seda lavastust mänginud alles kaks korda. Kui ma ise enesekindlamaks muutun, hakkab ka „minu Indrekut” rohkem sisse tulema.

••Mis konksuga te end Indreku karakterile külge haakisite?

KK: Kõige tähtsam on, et ta tuleb Mauruse kooli puhta lehena. 18-aastane poiss, kes pole linnas käinud, tuleb võõrasse keskkonda ja hakkab arenema tänu sellele, mis tema ümber toimub. See tähendab, et ta on üsna passiivne. Kuna Indrek end enamasti ei ava, siis peab publik jälgima seda, mis tema ümber toimub ja mõtlema, et miks ta siis niimoodi käitub. Plahvatus toimub alles lõpus, kui ta nii-öelda Jumala ära tapab.

EN: Sellepärast ongi raske Indrekut kui reaalset inimest huvitavalt mängida, kuna ta on vaatleja positsioonis. Ta ise nii väga ei sekkugi nendesse sündmustesse ja süžeekäikudesse.

KK: Probleem on selles, et kui ta väliselt justkui midagi ei väljenda, kuidas siis tema sisemaailma välja tuua. See on hästi raske, aga hästi põnev.

••Kuidas sündis rollijaotus?

EN: See otsus sündis võib-olla viimasena. Lähtusin sellest, mida need noored varem olid teinud, ja sellest, mis võiks olla neile endale personaalselt ja üldisemalt lavastuse seisukohast kõige kasulikum. Tegelikult, kui näitlejavõimetest rääkida, oleks kõik noormehed võinud olla peaosalised. Või samamoodi tüdrukud – kas Liis Lass on Ramilda ja Maiken Schmidt on Molli või vastupidi. Mõlemad näitlejad teeksid mõlemad rollid ära. Nii et lähtusin pigem pedagoogilisest aspektist.

KK: Mulle meeldis see lavastus väga juba enne seda, kui ma lavakunstikooli astusin. Nüüd olla osa sellest on täiesti fantastiline, rääkimata sellest, et ma saan mängida Indrekut.

Mõtlesin just äsja selle peale, et paljud näitlejad ootavad sellist rolli võib-olla aastaid ja nüüd tulen mina otse koolist ja saan selle võimaluse. See on natuke uskumatu.

••Mis Indrekuga selle tüki vältel toimub?

EN: Ega ta siin seda veel lõpuni tundma ei õpi, aga ta saab väga tugevalt aimu, et asjad ei ole üheselt lihtsad ja kõigi jaoks üheselt mõistetavad. Et ka teisel inimesel võib olla oma tõde. Ja vahel need tõed võivad põrkuda. Minu arust on oluline see, mida Ramilda oma kirjas Indrekule ütleb – et kas teie olete mõelnud, missugune imeline asi on vale. Et kui seda ei oleks, siis tuleks see välja mõelda, ilmselt jumal ongi loonud inimese koos valega, sest muidu ei peaks inimene siin ilmas vastu.

KK: Kuna ta alustab puhta lehena, siis hakkavad ümbritseva mõjul sinna kihid peale tekkima, nii et tekib konflikt sellega, kes ta enne oli. Ta ju ütleb Maurusele, et enne ma ei valetanud, aga siin ma olen seda õppinud. Ühest küljest ta hakkab aru saama, et alati ei saa tõde rääkida. Samas nagu valetada ka ei taha.

••Tundub, et lõpplahendus, kus Tiina alustab paranemist, on lavastuses lahendatud kristlikumalt kui Tammsaarel.

EN: Jah… Aga kui tähelepanelikult romaani lugeda, siis see ime võimalus on ka seal sees, ehk mitte küll nii otsesõnu. Autor igatahes annab niisuguse vihje ja ega see ilmaasjata sinna pole pandud. Mõtleme sellele, et Tammsaare toob siia sisse „Kuritöö ja karistuse”. Romaani esimeses ilmunud variandis räägitakse selle raamatu mõjust Indrekule veel rohkem, hilisemas, nii-öelda „praegu kehtivas” variandis Tammsaare kärpis seda. Dostojevskil lõppeb romaan sellega, Raskolnikov tunnistab ennast süüdi – aga tegelikult ikkagi ei lõppe. Autor kirjutab sinna otsa veel epiloogi, kus peategelane õpib armastama. Ja ma arvan, et ka Tammsaare ei saanud teist osa lõpetada sellega, et Maurus ajab Indreku koolist jumalatapmise pärast ära. Sinna otsa pannakse ikka veel episood, kus ta võtab Tiina pärast, süüta lapse pärast oma sõnad tagasi ja ütleb, et ei, Jumal on olemas, ma valetasin, tahtsin iseendale ja maailmale haiget teha.„Tõde ja õigus. Teine osa”Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik: Iir Hermeliin
Osades: Aivar Tommingas, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt jt