Usun, et tekstina on „Aleksei Karenin” suurepärane. Tolstoi üldiselt religiooni ja eetikaga tarbetult küllastatud loomingus on „Anna Karenina” meeldivalt elegantne ja irooniline, vähegi adekvaatseks dramatiseeringuks aga liiga mahukas. Üksnes petetud abielumehe fookusesse seadmine annab süžeele dramaturgilise pinge ja lakoonilisuse, kontsentreerib tegevusliinid, kuid ei lõhu sisemist loogikat. Lavastuses muutub peategelane siiski liiga pühakutaoliseks, seega ka elutuks ja ebaveenvaks. (Anna: „Mine ära! Sa oled liiga hea!”, Betsy: „Jah, te olete imepärane mees”, Lydia: „Te olete Venemaa jaoks hindamatu inimene.”) Ehkki tema juhtmõte – kui sult on ära võetud kuub, lase võtta ka särk – tundub vägagi aktuaalne, iseloomustades hästi tänapäeva läänemaailma, kus pärast üht terrorirünnakut lastakse teha teine, kolmas jne, ilma et keegi üleliia ärrituks või solvuks.
