Ingo Normet: neli aastat on näitleja karjääris


Ingo Normet: neli aastat on näitleja karjääris
Marko Mumm

Lavakunstikooli kolmas, Ingo Normeti kursus on jõudnud esimeste etendusteni. Teatris NO99 mängitakse “Kajakat” ja Draamateatris etendust “Tinasõdur, baleriin ja siga”. Kuidas saadakse näitlejaks, küsib Andres Keil.


äägime noortest ja koolist. Tagasi vaadates ja võrdlevalt. Esimese kursuse võtsite vastu 1990. aastal, 16 aastat tagasi. Sellest ajast olete kooli juures olnud…

— Mul ei olnud, jah, vahepeal kursust, aga ma olin kooli juures. Järgmise kursuse võtsin 1996. aastal.

— See peaks olema piisav aeg, et teha üldistusi. Kuidas ja kas on muutunud nende inimeste motiivid, kes teatrikooli tulevad?

— Ausalt öeldes ma ei tea. Väga võimalik, et teatrikool on üks neist akadeemilistest üksustest, milles säilivad stabiilsus ja traditsioon, ent samas on see pidevas muutumises ja teisenemises – ühegi lennu töögraafik ei sarnane täpselt teise omaga. Võib rääkida kõige erinevamatest süsteemidest ja koolkondadest, aga ikkagi määrab õhustiku see, kes tundi peab. Ükskõik mis harjutusi ta läbi viib või mis ta räägib, kõige olulisem on õppejõu närv, tema tähelepanu üliõpilaste suhtes. See on see, mis kandub üle. Kui see oleks ainult sõnadega seletatav, võiks kooli ka aasta peale kokku suruda. Mis puutub motiividesse, siis ma ei tea, kas nad on palju muutunud. Samuti ei oska ma hinnata seda, kas meie baas – üldhariduskool – on väga tugevasti muutunud.

Aastal 1990 oli veel Nõukogude Liit, nad olid käinud Nõukogude koolis. Praegu tulevad need, kes on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

Kui me 1991. aastal kogu kursusega Avignonis teatrifestivalil käisime, siis oli see tohutu sündmus. Praegu õpib igal aastal ligi pool kursust Londonis Rose Brufordi kolledÏis. Seda võetakse kui täiesti normaalset asja – mis alguses tundus erakordne, on muutunud normaalseks. Või kooli raamatukogu ja videoteek – ma mäletan, et kui me neid looma hakkasime, siis haarati uusi asju lennult, aga nüüd on kõike seda nii mitu kapitäit, ja uutele üliõpilastele tundub, et need on alati olnud. Mõni vaatab, mõni ei vaata.

— Kuidas on lood ettevalmistusega? Kõrvaltvaatajale tundub, et rõhuasetus on muutunud. Näitleja ettevalmistus on läinud laiahaardelisemaks, rohkem õpetatakse tantsima ja trummi lööma…

— Tantsida ja trummi lüüa on kindlasti vaja ja ma võtaksin maha siin öeldud jutumärgid…

— Ei-ei. Ma mõtlen, et töö on läinud mitmekesisemaks, mitte kerglasemaks.

— No seda me püüame küll. Näiteks on meil kaks korda lavastanud koreograaf Aleksandr Pepeljajev, kes järgmisel sügisel tuleb uuesti – lavastab tudengitega “Fausti”.

— Kas Fausti loo või Goethe “Fausti” või Marlow’ “Doktor Faustuse”?

— No seda veel ei tea. Üliõpilastel on vaja kohtuda eri isiksustega, eri energiatega. Mõni avaneb ühe juures, mõni teise juures. Erinevat lähenemist teatrile, elule on vaja. Ühelt poolt klassikaline analüüs, oskus oma rolli ise kujundada. Ise luua, ise mõtelda. Teiselt poolt etendused, kus on muusikat, tantsu – kus on vaja rohkem oma füüsist rakendada. Siiamaani on rõhuv osa eesti teatritegijaid tulnud lavakunstikoolist. Ja nad on väga erinevad.

— Kui palju on see müüt, et iga kursus on oma juhendaja nägu? Nügase, Pedajase, Normeti nägu – räägime Eesti Vabariigi ajast. Kas see vastab tõele?

—Ma küsin siis ise: millised on Normeti kursused kõrvalt vaadates?

—Normeti kursused on… iseseisvamad. Miks see nii on? Ühe tehnilise põhjusena, ma arvan, on asi selles, et Normeti kursused on keskmisest vanemad.

—Kursuste erinevus on ju väga hea, kuigi ma ise seda küll ei taju. Võib-olla on erinevus selles, et minu lendudes on õppinud ka lavastajad. See määrab päris palju. Nad teevad kaasõpilastega oma töid, töötavad palju omakeskis. Seda kindlasti. See on erinevus.

Ühele koolile oleks häving, kui lõpetajad oleksid ühte nägu ja ühesugustest ideedest kantud. Seda võib endale lubada teatrikool, mille kõrval asub veel mitu eri kooli.

— Ja rahvaarv on mitu korda suurem…

— Jah. Sellepärast me kutsumegi eri kursusejuhendajaid. Praegu töötab esimese kursusega Hendrik Toompere juunior, koos Kaie Mihkelsoni ja Peeter Raudsepaga. Ka väga erinevad pedagoogid. Teatri voorus ongi see, et ta on nii erinev. Ja kui me suudame seda erinevust juba koolis kultiveerida, siis on see kompliment koolile.

Loe veel

— Kas ei ole ka nii, et Normeti kursusel ja Pedajase-Nügase kursusel on üks põhimõtteline vahe – kui Normet võtab kursuse, siis ta defineerib ennast koolipapana, kelle eesmärk on luua üliõpilastele võimalikult laialdane arenemisvõimalus. Kui teised nimetatud võtsid kursuse, siis nende võib-olla ehk mitte selgesõnaline eesmärk oli leida-koolitada endale järgmisteks aastateks näitlejaid?

— Nojah. Võib-olla. Samas, nii Draamateatris kui ka Linnateatris töötavad kõigi eespool mainitute lõpetajad.

— Aga siiski, kas saab sellisest erinevusest rääkida?

— Ma ei saa vastu vaielda millelegi, mis kõrvalt paistab. Kui paistab, siis on sul püha õigus nii arvata. Ma ise ei ole kunagi osanud kursuseid niimoodi eristada. Mina näen iga kursust, iga lendu eeskätt suveräänsete isiksuste kogumina. Lennu määravad isiksused, kes panevad ennast teatris maksma, ja see selgub neli-viis aastat pärast kooli lõppu. Igas lennus on neid, kes on suutnud teatris kohe avaneda, on neid, kes ootavad oma aega, on neid, kes kaua ekslevad…

— Mismoodi siis ikkagi käib ühe kursuse komplekteerimine? Kuidas need 14–19 inimest kokku pannakse?

— On olemas teatud hulk üliõpilaskandidaate, kelle kõik on kohe nõus vastu võtma, kelle suhtes pole kahtlustki – tema peab õppima. Siis on grupp inimesi, kelle üle vaieldakse. Üldiselt oleme respekteerinud kursuse juhendaja arvamust ja sageli on neist vastuvõetutest, kelle üle peetakse pikki vaidlusi, tulnud väga huvitavad näitlejad.

— Palju tahtjaid on?

— 350–400 inimest tuleb eelkatsetele.

— Kui palju on nende hulgas reaalseid kandidaate?

— Eks alguses ole nad kõik. Suvistele eksamitele kutsume umbes 90. Pärast esimest vooru jääb alles 40–45. Pärast teist vooru umbes 25. Need, kes on kolmandasse vooru jõudnud, on juba väga heade näitlejaeeldustega. Neist sõelutakse välja sissesaajad.

— Milline neist etappidest on keerulisim?

Eks nad nõuavad täit tähelepanu kõik. Eesti teatris on palju näitlejaid, ja häid näitlejaid, kes on saanud sisse teisel korral. Indrek Ojari on vist rekordiomanik: sai sisse kolmandal korral.

Mis on see, mida me otsime? Kõik inimesed peegeldavad maailma. Ühtedel on rohkem andi ennast kujutava kunsti alal väljendada – teistel on huvitav vaadata, kuidas tema värve ja vormi tajub; mõnel on jälle väga hea sõnakäsitlus – teistele pakub huvi, kuidas ta oma raamatuis maailma reflekteerib; kolmandale on antud absoluutne kuulmine ja ta oskab oma emotsioone anda edasi viiulipoogna või klaveriga… Meile on tähtis, et see, mis toimub tulevase näitleja sisemuses, väljenduks võimalikult kohaselt tema välimuses. Kehas, näos, hääles – tema instrument on tema ise.

Ja see teebki asja väga keeruliseks. Võtta end videosse, vaadata, hakata uuesti tegema – see pole see. Inimene ei saa ennast täiesti ise juhtida, tal on vaja peeglit, pedagoogi, keda ta usaldab. Kes ütleb, kuidas ta ühel või teisel ajahetkel mõjub. Ja mida ta peaks tegema, et mõjuda täpsemalt. Kas ta peaks häält või füüsist arendama, kas ta on piisavalt selle üle järele mõelnud, millest parajasti jutt käib. Sest mõtlemisega on siin väga palju tegemist. Just elu üle, kõige üldisemates kategooriates: armastus, armukadedus, vihkamine, sünd, surm ja nii edasi.

Teatri aeg on tihendatud aeg. Selle paari tunniga, mil “Kajakat” mängitakse, nähakse küm-mekonna inimese iseloomu ja saatust. Ja kui kõik see, mis on laval näha, kirja panna, siis saaks õige paksu raamatu.

Kui inimene vaatab tihendatud aega, siis ta tajub, et elab. See on võib-olla kõige olulisem.

Selleks et äratada publikus taju, et tegelane elab, peab see olema… huvitav.

Kui meile lavastus ei meeldi – ilmselt oled teatrikriitikuna korduvalt tajunud, et ei ole piinavamat asja, kui vaadata halba lavastust...

— Vastab tõele. Mingi paar tundi oma elust istuda diivanil ja vaadata seina on tunduvalt kergem. Füüsiliselt kergem, ja aeg möödub reaalajas, mitte piinava aeglusega.

— Jah. Aga kui sa vaatad asja, mis sinuga üldse kokku ei lähe, tunned sa, et sulle surutakse peale vastuvõetamatut energiat, sa võtad kaitseseisundi ja sul hakkab nn igav. See ei ole mitte igavus, vaid enesekaitse elu nägemise, energia eest, mis on sulle vastuvõetamatu.

— Jah. Ma tahan ära, mul on piinavalt valus nende mõttetult elatud minutite pärast siin, praegu. Kuidas on lood selle aksioomiga, et näitlejaks ei ole võimalik õpetada, aga on võimalik õppida?

— Sama edukalt võib seda rakendada kõikides kõrgkoolides kõikide erialade suhtes. Ma ei tea, kas väga heaks inseneriks saab õpetada – selleks peab vist ikka olema leidlik õppija, kes leiab huvitavat sealt, millest teised lähevad kinnisilmi mööda.

Ma pean siin silmas seda, et teatrikooli põhimeetod on teatav grupikäitumine, kus igas erialatunnis on keegi “kelle päev täna on”, kelle toel ülejäänud grupp astub sammukese edasi.

See on küll õige, et meil on rohkem rühma- ja individuaaltööd kui mujal. Sellepärast on ka näitlejaõpe riigile väga kallis. Ja meil on ka võimatu jääda anonüümseks loengukülastajaks, kes istub sajakohalises auditooriumis tagant teises reas serva peal ja isegi eksamitel vastab vaid elektroonilistele testidele.

— See on ka järgmine teema. Kuidas selle teatrikooli julmusega siis ikkagi on? Me teame, et selle kõrval pidada kosmonautide ettevalmistuskeskus olema lapse lalin, et teatrikoolis lubatakse verd, higi ja pisaraid. Aga kui 18-aastane inimene tahab näitlejaks õppida ja oma isikuomadusi enam-vähem kompab, siis milline inimene ei peaks kooli astuma, millised on ohud?

— Peamine oht on see, et kui inimene töötab väga palju endaga, siis on tal raske eristada märkusi, mida öeldakse temale kui isiksusele, ja märkusi, mida öeldakse talle kui rolli esitajale.

— Kas on võimalik sellise teatrikooli olemasolu, kus üliõpilastel oleks mugav ja mis annaks ka tulemust?

— No mida tähendab mugav? Esimene asi, mis teatrikoolis toimub, on see, et inimene peab ise ennast koost lahti võtma. Ta peab aru saama kas või sellest, kuidas mõjub talle Maa külge-tõmbejõud. Tema keha ei tohi talle eneseväljenduses takistuseks olla. Iga tegevus, kus inimene oma füüsist tundma õpib, toimib väga raskete harjutuste kaudu. See on nagu joogidel, kes peavad tegema kaelamurdvaid harjutusi, et vabaneda keha segavast mõjust mediteerimisel. Sama on teatrikoolis. Ja see võtab aega aastaid – keha, hääle, oma psühhofüüsise tundma-õppimine ja pärast kogu aparaadi teadlik kasutamine. Teistes kõrgkoolides seda ei ole, et inimene peab vähemalt korra päevas du‰i all käima, sest ta läheb higiseks.

— Ma väidan (olles lähedalt väga erinevate kunstialade loojatega kokku puutunud), et teatriinimesed, kes peaksid olema sotsiaalselt tundlikumad ja tähelepanelikumad, paistavad vastuoksa silma just tugevaima tsunftivaimu ja kohatise umbsusega. Millest see tuleb?

— Elus tähtsustatakse teatrikooli üle. Teatrikoolis õpib näitleja neli aastat, pärast töötab mitukümmend aastat teatrites, kinos, TV-s, raadios. Esmased arusaamad ja oskused tulevad koolist, pärast arendab ta ennast ise läbi elu. Seega, tsunftivaim sõltub suurel määral teatrist, kuhu ta satub, probleemidest, millega see teater tegeleb, kui hästi või halvasti sellel teatril parasjagu läheb. Näiteid on servast serva. Võib olla nii, et ühel hetkel ei lähe teatril hästi ja näitlejad asuvad kogu maailma vastu ringkaitsesse. Võib olla ka vastupidi – teater on väga kõrgelt koteeritud ja näitlejad tõmbuvad ringkaitsesse: me oleme maailma parimad.

Igasugune grupp vastandab ennast teistele. Aga igas grupis, igas teatris on ka suveräänseid mõtlejaid, kes ei lähe psühhoosidega kaasa.

— Kursuse komplekteerimisest me rääkisime, aga kuidas komplekteerida õppejõudude kaadrit?

— Õppejõul peab olema empaatiavõime. Ja ta peab üliõpilasest lugu pidama. Need õppejõud, kes tahavad vaid ennast üliõpilaste peal tõestada, ei pea kaua vastu. Kõrgkool on ikkagi tudengite jaoks. Peab olema võime üliõpilast tajuda, nõu anda. Ideaalne, kui õppejõul on ka kunstilist autoriteeti ja ta on ise tegija. Väga tähtis on, et koolis oleks staaÏiga kaader, ja samas ei tohi kooli ust sulgeda uute ees, kes tulevad oma radikaalsete ideedega. Praegust 3. kursust, kes mängib teatri NO99 ruumes “Kajakat” ja Draamateatris etendust “Tinasõdur, baleriin ja siga”, on õpetanud minu kõrval Hendrik Toompere ja Kärt Tomingas. Me näeme eri asju. Samadest kriteeriumidest lähtudes läheneme asjale erinevalt. Aastaid töötasin ma koos Meeli Söödiga.

Ka üldteoreetilistes distsipliinides on oluline, et psühholoogiast räägiks inimene, kes äratab üliõpilaste fantaasia, et nad saaksid aru, kuidas see nende töös oluline võib olla. Mul on hea meel, et akadeemik Peeter Tulviste käib meil lugemas kolmapäeva hommikuti, enne riigikogu. Kirjandust loeb Jan Kaus, ruumiteooriat Leonhard Lapin ja ka teistel aladel on väga huvitavaid õppejõude.

— Kuidas on teatrikoolis lood tagasisidega? Üliõpilase üks suuremaid ja pidevamaid hirme on see, et ta ei tea, mida temast tegelikult arvatakse…

— Igale inimesele meeldiks, kui tema kohta oleks kuskil olemas üks kindel retsept. Et teed selle või teise asja ära, ning tulemus on kohe suurepärane. Paraku, sellisel tundlikul alal rajaneb palju kogemusel ja intuitsioonil. See on natuke nagu aednikutöö. Sa ei saa haarata taimel otsast ja seda pikemaks sikutada, sest siis rebid taime juurtega välja. Aga sa saad luua teatud tingimused, et ta tulevikus saavutaks mingisuguse huvitava vormi.

See on muidugi väga-väga oluline asi, mida sa küsid. Tagasiside andmise professionaalsus sõl-tub tõesti õppejõududest. Kas rääkida mingisuguseid üldisi sõnu, millest on raske midagi teha, või… Ideaalis on nii, et tagasiside kas süvendab vana perspektiivi või annab uue. See kuulub elukutse juurde.

— Millises punktis on need üliõpilased, kes 23. novembril uuslavastusega välja tulid? Kas teatrikoolis on võimalik öelda, et kaks aastat on õppimise, ülejäänud kaks kinnistamise aeg?

— Ei. Kogu elu on kinnistamise aeg ja kogu elu on õppimise aeg. Nagu me enne rääkisime, on neli aastat näitleja karjääris alles algus. Aga nad on näitlejad juba esimesel kursusel. Kui nad teevad esimesi etüüde ja improvisatsioone, siis tegelikult on nad juba näitlejad. Mis siis, et neid ei näidata avalikkusele. Neil peab koolis olema turvatunne, et nad võivad teha ka lollusi, ilma et see nende karjäärile katastroofiliselt mõjuks. Lollused tuleb ära teha ja ise tuleb neist aru saada.

Nad on koolis õppinud peaaegu kaks ja pool aastat. See on osa teest. Ma arvan, et need rollid veel küpsevad ja arenevad. Näiteks aasta pärast on see lavastus paljuski sama, paljugi on juurde tulnud ja paljugi ka kadunud. Oskus korrata, leida igaks õhtuks motivatsioon mängida seda, mida me mängisime eile ja üleeile, pole üldse lihtne. Palju lihtsam on saavutada midagi üks kord. Olla vormis kogu aeg on oskus, mida peab paljuski andma kool. Kuidas oma masin tööle panna. Ikka uuesti. Ja uuesti.

Ingo Normet

•• Sündinud 8. juunil 1946

••  1964 lõpetanud Tallinna 10. keskkooli (nüüd taas Nõmme gümnaasium)

•• 1969 lõpetanud Moskva riikliku teatriinstituudi (GITIS) lavastaja eriala

•• 1970 ajateenistus Nõukogude sõjaväes (miinipildur ja keemik-degaseerija)

•• 1973 teine reÏissöör Grigori Kromanovi filmis “Briljandid proletariaadi diktatuurile”

•• 1969–1991 lavastaja ja alates 1983 peanäitejuht Pärnu teatris

1991 ETV teleteatri peareÏissöör

Alates 1990 õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis, alates 1995 kooli juhataja, professor

•• 113 lavastust Eesti ja Soome teatrites ja televisioonis

•• Abielus näitleja Tiia Kriisaga, kaks poega, üks lapselaps

Teised temast

Maarja Jakobson

vabakutseline näitleja,

Normeti õpilane

Ma ei seadnud kooliajal kunagi kahtluse alla Ingo autoriteeti õpetajana, mis on 20-aastase inimese ülbusega sageli kerge tulema, ega ole seda teinud ka tagantjärele. Ma ei oleks seda siis osanud sõnastada, aga nüüd tundub, et tema suurim väärtus on selles, et ta ei vorminud meid mitte iseenese, vaid meie järgi.

Liina Jääts

lavakunstikooli juhataja abi

Ingo on Suur Mees. Ta mõtleb väga suurelt. Tal on avar mõistus ja avar süda. Ja isiklikult tahan ma lisada, et väga meeldiv on temaga koos töötada. See on mulle väga palju õpetanud. Teatri kohta, inimeste kohta, väga palju selle kohta, kuidas käivad maailma asjad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare