Lühikeseks jäänud eluteega naine – terviseprobleemid murdsid ta vaid 37 aasta vanuselt – pälvis rohket tunnustust häälejäljendajana, kellel oli selles vallas kaasasündinud anne. Tema hääl oli haruldane nähtus ja sõjajärgne ajastu – mille vältel Valgemäe täiskasvanuks saades suurelt jaolt töötas – eesti rahva jaoks üks traagilisemaid.

Valgemäe oli fenomen

Pole siis midagi imestada, et Peeter Simm võttis Valgemäe ja teiste tolleaegsete inimeste komplitseeritud saatusele mõeldes eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus kavva unustusse vajunud näitlejanna saatusekaaslastest film teha.

„Film on pühendatud eesti raadioinimestele. Prototüüpideks järgnevaid isikuid päris pidada ei saa, aga võib öelda, et filmis on palju Imbi Valgemäe, Mari Möldre ja Ruut Tarmo eluloosündmusi. Läbisegi kõigi filmigrupi liikmete fantaasiatega,” meenutab Simm. „Pakkusin Toomas Raudamile välja mõtte teha käsikiri raadiost, pluss hääle ja selle peremehe eraldi eludest. Jutt käis nagu ikka köögis ja me mõlemad pidasime natuke silmas Imbi Valgemäed – ta oli fenomen. Jutt köögis oli hästi esialgne,” ütleb lavastaja. „Ootamatult tõi Toomas pooleteise kuu pärast käsikirja, mis oli põhimõtteliselt valmis. Loomulikult lähenesime võtete ajal sellele väga vabalt.”

Filmi „Inimene, keda polnud” peategelase nimi on samuti Imbi. Lapsena kehastab teda Mari Simm, täiskasvanuna Katri Horma. Ka tema elab eestiaegses alevikus, ka tema ema sureb varakult, jättes tüdruku üksi isa (Tõnu Kilgas) ja võõrasemaga (Rita Raave). Ka filmi Imbi läheb sarnaselt päris Imbiga suurde linna õnne otsima ja leiab end mingil hetkel raadionäitlejana.

Kuid tee selle hetkeni on pikk: enne seda kohtab Imbi sõja hakul sarmikat baltisakslasest sõjaväelast Hansu (Tõnu Raadik), kes võtab tüdruku enda juurde elama. Enda juurde muidugi niivõrd-kuivõrd, sest korter on enne kuulunud kellelegi Otto Fischile...

Võistlus Imbi rollile

Hansu lahkudes tutvub Imbi raadioreporteri Tarmoga (Andres Lepik), kellega ta nüüd Otto Fischi korterit jagab ja kes avab talle ukse raadiomaailma. Ei jää paraku seegi õnn kauaks kestma: aeg on segane, nuhid aktiivsed ja Siber Eestile lähemal kui eales varem.

„Imbi rolli jäid lõpuks Katri Horma ja Kärt Kross. Me panime nad lausa üksteise vastu mängima ja see oli fair play, nad aitasid üksteist maksimaalselt. Praegune tulemus ongi selle sümbioos, Katri pildis, Kärt helis,” selgitab režissöör.

Katri Horma kehastatud Imbi on väljendusrikas ja vaatamist väärivad ka mehed tema elus, olgu selleks isa, raadiomees või saksa sõdur. Viimasena nimetatust rääkides: Hansu kehastanud Tõnu Raadik on ka üks filmi nukrameelse heliriba loojaid, andes nõnda oma panuse linateose üldise, simmilikult nostalgilis-muinasjutulise meeleolu tekkeks.

Võtteperioodi iseloomustab Peeter Simm kui keskmise raskusastmega tööd. „Kui filmisime Tsirguliinas küüditamist, olla kohalik küüditaja heki tagant piilunud ja väitnud päris sarnase olevat,” meenutab ta muu hulgas.

Filmi mõjus lõpustseen, kus Imbi koos küüditamisest pääsenud poisikesega kivisöehunniku otsas linnuhääli teeb, on üks nukrameelselt lootusrikkamaid Eesti filmiajaloos.

Simmi selgituste kohaselt pidi film lõppema lapse leidmisega raudtee ääres, kuid „võttegrupi idee oli, et inimene, keda kõik teadsid ainult kui vineerkastist tulevat lugu/häält, lakkab olemast jutustaja ja üldse inimene ning muutub artikuleerimata häälitsuseks. Sealt ka see seni mustvalgest filmist värviliseks muutuv pilt ja improvisatsioon söehunniku ja kajakate kisa imitatsiooniga”.



AJALOO VALGED LAIGUD

Need, kes peavad kuidagi ellu jääma

Kui räägime Peeter Simmi loomingust, siis tõstetakse filmi „Inimene, keda polnud” märksa harvem esile kui näiteks „Ideaalmaastikku” (1981) või mõnda teist tema linateost. Eks ole igat sorti hindajate valik alati subjektiivne ja eriti tänamatu on jadasse seadmine veel siis, kui tegemist on täies loomejõus klassikutega.

Ometigi on „Inimene, keda polnud” väga tugev film, mis väärib suuremat tähelepanu, kui sellele seni osutatud on. Ago Ruusi tundlik operaatoritöö vaheldub tabavalt monteeritud stalinistlike kroonikakaadritega. See suuremalt jaolt mustvalgele lindile võetud film, mille valmimine jääb kuhugi perestroika ja taasiseseisvumise aega, käsitleb Eesti ajaloo valgeid laike, nagu küüditamine, stalinism ja kollaboratsionism, kuigi Peeter Simm on ise oma seisukohta väljendanud niimoodi: „Nukraks tegi ja teeb, et väljamaa kataloogides on meie Imbi lugu käsitletud kui kollaborandi saatust. Tegelikult, kui Imbi on kollaborant, siis on kõik inimesed seda.” Tõsi ta on ehk väljendugem siis nii: Peeter Simmi Imbi on koondkuju inimestest, kes peavad kuidagi ellu jääma, olgu selleks piirsituatsiooniks siis lähedaste surm, võõrväed või ühiskonnast välja arvamine.

Kriitika suhtumine oli suuremalt jaolt lahke ja esimese Eesti mängufilmina jõudis „Inimene, keda polnud” Cannes’i filmifestivalile, kõrvalprogrammi nimega Quinzaine des Réalisateurs. „Rõõm oli, et film sattus Cannes’i. Pärast näitamist astus ligi Costa Gavras, kes hosiannatas ja tänas,” meenutab Simm, kellel soovitati Gavrasi Prantsuse produtsendiga ühendust võtta ja selle tulemuseks oli mängufilm „Ameerika mäed” (1994), mis aga on juba hoopis teine film ja lugu.



KAHEKSAS FILM

„Inimene, keda polnud”

Stsenarist: Toomas Raudam

Lavastaja: Peeter Simm

Operaator: Ago Ruus

Kunstnik: Ronald Kolmann

Muusika: Hardi Volmer, Tõnu Raadik

Helioperaator: Rein Urm

Osades:

Imbi – Katri Horma

Väike Imbi – Mari Simm

Isa – Tõnu Kilgas

Onu – Jüri Krjukov

Tädi – Rita Raave

Hans – Tõnu Raadik

Tarmo Kivi – Andres Lepik

Proua Fisch – Raine Loo

Marodöör – Sulev Luik

Hull-Gunna – Enn Lillemets

Poiss – Robert Šestakov.

Esilinastus 16. aprillil 1990



Sarja kaheksas film „Inimene, keda polnud” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.