Inimene on neeger

„Onu Tomi onnike” ole­vat omal ajal väi­de­ta­valt ini­mes­te sil­mad ava­nud ja maail­ma muut­nud. Tea­ter NO99 jul­geb ro­maa­ni­le tu­gi­ne­va la­vas­tu­se­ga sel­le­le vas­tu vaiel­da: maailm ei ole muu­tu­nud.

— Har­riet Beec­her-Sto­we’ ro­maan „O­nu To­mi on­ni­ke” ei ole kir­jan­dus­li­kelt oma­dus­telt just es­mak­las­si­li­ne. Mis teid siis pae­lus?

Ene-Liis Semper (E.-L. S.): Ins­pi­ree­riv oli see ab­surd­ne po­sit­sioon, mil­lelt kir­ja­nik oma lu­gu ju­tus­tab. Te­ge­mist on teo­se­ga, mis püüab ihust ja hin­gest se­le­ta­da, et neeg­ri­tel on ka tun­ded ning nad kan­na­ta­vad sa­mu­ti na­gu val­ged ini­me­sed. Kuid mi­da roh­kem ta se­le­tab, se­da enam näib, na­gu kõne­leks tä­nap­äe­va loo­ma­kaits­ja, kes kirg­li­kult rää­gib loo­ma­de ahis­ta­mi­sest.

— Kas ro­maa­ni mõnin­ga­ne nõrkus te­gi teie töö ras­ke­maks või vas­tu­pi­di – ker­ge­maks?

E.-L. S.: Ku­na tekst on meie jaoks ol­nud sa­ge­li vaid käi­vi­ta­vaks mo­men­diks, siis teks­ti alg­ne kva­li­teet ei se­ga­nud meid alus­ta­mast. Me käi­me ala­ti teks­ti­de­ga suh­te­li­selt va­balt ümber, mõtle­me ta­san­deid juur­de jne.

Tiit Ojasoo (T. O.): Teks­ti kva­li­tee­di­ga on kõnea­lu­sel ju­hul sa­ma­moo­di na­gu teks­ti ideo­loo­gia­ga. Kui au­tor rõhu­tab, et nee­ger ei ole loom, siis lõpuks hak­kab see mõju­ma ris­ti vas­tu­pi­di. Võrrel­des näi­teks Bal­za­ci või Hes­se­ga on ro­maa­ni kva­li­teet tões­ti ko­hu­tav, kuid ühel het­kel tun­dus, et see puu­dus muu­tub voo­ru­seks. Te­kib oma­moo­di mii­nusvõte: sa oo­tad, et hea ilu­kir­jan­dus­li­ku ta­va ko­ha­selt peaks nüüd juh­tu­ma nii, aga juh­tub hoo­pis teist­moo­di.

— Ro­maan oli Nõuko­gu­de ajal ko­hus­tus­li­ku kir­jan­du­se ni­me­kir­jas. Kuid miks la­vas­ta­da se­da nüüd?

E.-L. S.: Meid just eru­tas­ki mõte la­vas­ta­da se­da just nüüd ning vaa­da­ta, kui­das ta kõla­ma hak­kab. Ro­maa­ni lä­biv mõte sel­le koh­ta, et kõik ini­me­sed pea­vad ole­ma võrd­sed, saab praegu juur­de vä­ga ku­ju­kaid nih­keid ja mo­men­te.

T. O.: Li­saks võrd­su­se mu­re­le oli ro­maa­ni omaaeg­ne po­pu­laar­sus tin­gi­tud ilm­selt te­ma Amee­ri­ka-vas­ta­su­sest. Ro­maan tõlgi­ti Nõuko­gu­de ajal kär­bi­tult: väl­ja jäe­ti olu­li­si osi, mis val­geid amee­rik­la­si kui­da­gi re­ha­bi­li­tee­ri­sid. Tu­leb kah­juks tõde­da, et ka meie jät­si­me need osad väl­ja.

— Kas see, et te­ge­la­sed on mus­ta­na­ha­li­sed, on tei­sejär­gu­li­ne?

E.-L. S.: Ei ole. Kel­le­gi võõra, ta­ju­ma­tu ja kau­ge naiiv­ne ja saa­ma­tuvõitu õigus­ta­mi­ne on ko­gu loo käi­vi­ta­ja. Sa­ma prob­leem vae­vas ju ka Har­riet Beec­her-Sto­we’d, see pi­dev eba­kin­del pä­ri­mi­ne: kui­das me saa­me kind­lad ol­la, et ne­mad on sa­ma­su­gu­sed na­gu meie?

— Mis õhutas Ees­tis „O­nu To­mi on­ni­kes­t” la­vas­ta­ma?

E.-L. S.: Aeg-ajalt tun­dub, et see po­le min­gi pri­vi­leeg, et ma po­le must ori 19. sa­jan­di USA-s – pea­mi­se aja vii­bin ma ju ik­ka tööl. Okei, ma olen kunst­nik ja saan enam-vä­hem va­li­da, mi­da ja mil­lal ma teen, kuid ena­mik ini­me­si on sõltu­ma­ta na­havär­vist sünnist saa­dik mõis­te­tud töö­te­ge­mi­se­le. Tei­si­ti ei vea väl­ja. La­vas­tu­se üks eesmär­ke võiks ol­la te­ki­ta­da vaa­ta­jas küsi­mus: kui­das mu tä­na­ne töö­te­gu sel­le nur­ga alt ka pais­tab ja kas vas­tus ra­hul­dab mind?

T. O.: Pa­ra­ku on Beec­her-Sto­we kes­ken­du­nud roh­kem inim­su­he­te­le ja mit­te niivõrd „töö­le” kui sää­ra­se­le. Sel­le lünga täi­dab meie 240-le­hekülje­li­ne ka­va­leht, mis on osa la­vas­tu­sest ja mis si­sal­dab laie­mat va­li­kut sa­ma tee­ma kä­sit­lu­si. Beec­her-Sto­we aga on maail­ma ees seis­va­te prob­lee­mi­de la­hen­da­mi­sel na­gu Miss Es­to­nia: ta la­hen­dab ala­ti ai­nult poo­le prob­lee­mist. Ta ei näe, et kee­gi peab töö lõpuks ik­ka­gi ära te­ge­ma. Or­jus ei ka­du­nud too­na Amee­ri­kas su­gu­gi mo­raal­se­tel põhjus­tel, vaid neeg­ri­te tööjõu jä­re­le ka­dus ma­jan­dus­lik nõud­lus, kui võeti ka­su­tu­se­le ma­si­nad, mis suut­sid sa­ma töö mi­tu kor­da edu­ka­malt ära te­ha.

E.-L. S.: Nä­gin hil­ju­ti Bil­baos Gug­gen­hei­mi muu­seu­mis pä­ris mõju­sat vi­deo­teost. Mul­le ta­va­li­selt ei meel­di sot­siaal­sed kurbmän­gud, kus on fil­mi­tud vaest ini­mest, et Gug­gen­hei­mi ri­kas külas­ta­ja tun­neks end viieks mi­nu­tiks haa­ra­tu­na sel­le ini­me­se saa­tu­sest. See aga sat­tus kui­da­gi õige­le het­ke­le: poo­le­tun­ni­ne film väi­kes­test hiin­las­test Os­ra­mi lam­bi­pir­ni­te­ha­ses Hong­kon­gi lä­he­dal. Äär­mi­selt tuim ja pers­pek­tii­vi­tu elu. Nii liht­ne see on­gi. Lam­bi­pirn ei kas­va puu ot­sas. On mee­le­tu mass ini­me­si, ke­da val­ge kesk­mik ku­na­gi ei näe, aga kes kõiki neid to­re­daid ja tar­vi­lik­ke as­ju tee­vad.

—  Ole­te öel­nud, et la­vas­tus on „Ku­nin­gas Ubu” (2006/07) eda­sia­ren­dus.

T. O.: On eda­sia­ren­dus vi­suaal­se poo­le pealt: Ene-Lii­si veid­rad ini­mest de­konst­ruee­ri­vad mas­kid on leid­nud täius­ta­mist. Tei­sest küljest on eda­si are­ne­nud ka näit­le­ja­te män­gus­tiil.

Esietendus

„Onu Tomi onnike”

NO80

••  Lavastajad ja kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

••  Osades Andres Mähar, Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets (külalisena), Sergo Vares, Inga Salurand, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Risto Kübar.

••  Esietendus 8. augustil kell 19 teatris NO99