Inimese vabadus Jaan Paavle moodi
Jaan Paavle on üks erakordne nähtus. Teda on peetud marginaaliks ja elupõliseks boheemlaseks. Mida ta kõike pole teinud! Ta on luuletaja, prosaist, libretist, filmikunstnik, maali- ja videokunstnik, teinud eksperimentaalseid mängufilme. Kuid ERKI lõpetas ta alles 1980. aastal 40-aastaselt ja hoopis keraamikuna. Jaan Elken on Paavlet nimetanud Jaan Toomiku kaskadööriks, sest ta on osalenud Toomiku performance’ites nii tules kui ka maa all.
Nüüd on aasta pärast oma 70. sünnipäeva tähistav Jaan Paavle maha saanud näitusega „Vabaduse silmad”. Performance’ite kõrval harrastab ta ka maalikunsti. Siitki leian ma ekspressiivses laadis sõbra Jaan Toomiku mõjusid, kuigi temaatika ja inspiratsiooniallikad on erinevad. Paavle on omamoodi isehakanud šamaan, kes huvitub „vabaduse tee, ellujäämise vaimne programm, maagiline reaalsus, peenmateeria, paralleelmaailm” jms. Eriline tähendus on talle Tiibetil. Nii deklareerib ta, et „kui ütlen: Tiibet, Shangri La, mõtlen Eesti, Tuletornimaa”. Ta lähtub tuntud silmaarsti ja mitme Tiibeti ekspeditsiooni juhi Ersnt Muldaševi uskumusest, et Tiibet on kogu meie planeedi häll, teine kodu on aga tema sünnipaik Eesti.
Vabadusel uued raamid
Kõige tähtsamaks peab Paavle inimest ja tema vabadust. Viimati nimetatut otsis ta kogu Nõukogude aja, mil seda pakkus eskapism – kellele kunsti, kellele religiooni vormis. Nüüd oleme justkui vabad, kuid inimese vabadust piiravad uued raamid, millega igavene vabaduseotsija ei kohane. Paavle looming on väga mitmekesine, kuid näib, et ta liigub ikka sedapidi rida – erootikast religioonini, otsides oma „tõelist”. Näis, kas kunstnik leiab vabaduse, mida ta on otsinud. Vähemalt purskab vanamehe loominguline potents siiani välja igas kunstiliigis.
„Vabaduse silmad”
Jaan Paavle isikunäitus
Draakoni galeriis 2. maini
