Keegi on ladunud riita mitu arvutimonitori, kõrval vedelemas juba lõhki löödud kineskoobiga vana televiisor. Keegi on hüljanud mitu kušetti. Kellegi majaesine on täis vana mööblit – võta ainult liivapaber kätte, nühi värskeks ja lisa veel nipet-näpet ning originaalne ja öko mööblitükk olekski olemas. Kui kohvrisse mahuks, võtaks ehk kaasagi. Koolimaja tunneb ära selle järgi, et selle ees vedeleb hunnikus vanu kulunud tühje palle.

Ametlikud hunnikud

Hunnikute tekkimise põhjus on linna ametlik poliitika. Nimelt kogub Budapesti kohalik võim paaril päeval aastas kokku kola, mida inimesed ise ära ei jaksa tassida. Tassi oma ebavajalik sektsioonkapp maja ette – küll see sealt ise kaob. Samamoodi korjatakse Tallinnas ja Tartus linnaosade kaupa näiteks riisutud puulehti, ehk tasuks meilgi seda üritust laiendada inimliku prahi peale. Oleks pärast ehk vähem kola metsa all…

Seni kuni meil ei ole, on aga huvitav vaadata, kuidas teistel on. Prügi on sümptomaatiline – sellest, mis ära viskad, on näha, kuidas elad. Amatöörantropoloogilisteks tähelepanekuteks on seegi hea, aga veel põnevam on, mis juhtub prügiga pärast prügiks saamist. Paar päeva linna peal jalutamist teeb selgeks, et tibukollase tuttmütsiga hipsterid näiteks ei häbene kellegi ära põlatud pintsakut selga proovida ega niisama noored poolkõva palli pisut mööda tänavat ringi taguda.

Eriti eredalt paistab aga prügikogumise päevadel Budapestis silma mustlaste olemasolu. Enamiku kuhjade juurde on valvama pandud mõni pereliige, et hunnikust enne transpordivõimaluse saabumist midagi edasimüümiseks sobilikku ära ei tassitaks. Samal ajal on rahvuskaaslaste kaubaautodel pidevalt edasi-tagasi saalimist. „Passi veel veidi, varsti toome sulle süüa!” hüütakse ühest autost kola valvavale sugulasele.

Kas nad on tõesti nii vaesed, tekib küsimus. „Kõige kummalisem selle juures ongi, et nad ei ole kõige vaesemad. Nad lihtsalt elavad nii,” vastab küsimusele ungarlasest kaaslane. „See võib olla pealtnäha naljakas, aga kurb hakkab siis, kui sinna hunnikute kõrvale pannakse ööpäevaringsesse valvesse lapsed.”

Tere, reaalsus – see ongi osa sellest, mida selle Euroopa kandi kohalikud kutsuvad „roma probleemiks”.