Selline dialoog oli või oleks võinud olla. Saaremaa mehed panid juba möödunud aastal Sillamäe ja Kotka vahele laeva käima, aga ega keegi sellest eriti ei tea. Tegelikult, nagu oma nahal proovitud sai, võiks teada. Eriti kui päike paistab.

Kunagi JMKE poolt hüpoteetiliselt olemasolevaks lauldud Eesti-Soome toru on saanud tänapäeval peaaegu reaalsuseks – laevad seerivad nagu mööda torujuhet katkematus jorus kahe pealinna vahel. Peaaegu nagu Tallinna-Tartu bussid. See ei ole enam ammu mitte merereis, vaid transport ühelt kaldalt teisele. Või noh, on nagu Saaremaa parvlaev – ega keegi seda merereisina võta.

Ometi on merereisil oma romantika. Eriti veel, kui laev kell kaks päeval välja läheb ja päike paistab-lõõskab tüünel merel kuus tundi. See on mõnus. Mobiil ei levi ja wifit pole.

Tegelikult tuleb tunnistada, et ega keset nädalat ei ole laeval eriti ka inimesi. Kaptenisillal on valgele tahvlile kirjutatud “Reisijad – 54”. Aga see on juba kompanii mure. Minule on see pigem mõnus – ruumi laialt.

Kompanii nimi on Narva Line. Tegelikult on selle taga Saaremaa laevakompanii. Olevat nii, et igale laevale tehakse oma firma. Kui siis laeva või liiniga midagi juhtub, ots enam otsaga kokku ei tule või midagi muud, siis saab laksu üks firma, mitte terve kompanii. Ja siis olevat veel ka nii, et uut laevaliini, suurt ja kallist äri, keegi suurest sõprusest tegema ei hakka, küll aga olevat olnud uue liini sündimise üheks eelduseks Tiit Vähi ja Vjatsˇeslav Leedo head suhted. Võib-olla on nii, võib-olla naa. Ega see merereisijat eriti ei morjenda, päike ikka paistab.

Tõsi, eks see ro-ro-tüüpi parvlaev kulunud ole. Mitte räbal, aga selline – kodune. Nagu Taisto tavabuss võrreldes uue Sebe bussiga, tähendab väliselt, mitte sisuliselt.

Laevabaar-restoran-söökla on pika leti ja pannilt-potist praadi tõstva tädiga. Söögid on head, praed maksavad 70–80 krooni, see on normaalne. Õlu on 50 krooni, see on poolnormaalne. Aga see-eest on ahtribaaris Piraat väsimatult valgete hammaste välkudes naeratav piraadimütsiga plika, kes joodavat ulatab, see on väga normaalne.

Ehk siis, võrreldes uhkemate ja kallimate uute laevadega on Vironia nagu väikelinna väikehotell – ei eputa, ei sillerda. Ja sellisena päris armas, rahulik igal juhul, mingit tantsu ega tagaajamist ei toimu.

Roheline linn

Kotka. Palju saari ja saarekesi. Siis Kotka sadam. Tundub, et siia tulevad kokku kõik maailma uued autod. Vaatad ühele poole – meeletu laoplats, vaatad üle reelingu teisele poole – kaile on ritta laotud mõnikümmend mudelkombaini ja veoautot. Siis tuleb kombaini nurga tagant inimene. Ei olegi 1:43-le mudelid, päris on. Kus suurt rauda on palju koos, lähevad proportsioonid paigast.

Kotka linn ütleb enda kohta “linn mere ääres”. Seda ta ka on. Kotka kesklinn on suhteliselt pisikesel saarel, räägib giid, eksida pole võimalik. Järgmiseks räägib ta sellest, kuidas linnas on palju toredaid kõrtse ja baare.

Jajah, eksida mitte, küll aga uppuda. Jälle nalja nabani, eks ole…

Tegelikult on Kotka koht, kuhu linnaarendajad ja -plaanijad, eriti muidugi Tallinna linnaisad, õppereisile peaksid minema. Linn on roheline, täis parke ja pargikesi ning selle üle uhke. Giid näitab sõrmega ja seletab: kui te istutate kivide vahele 30 sentimeetri kõrguseid põõsaid, nimetate seda haljasalaks ja maksate sinna juurde 2000 eurot kogu selle ilu ruutmeetri eest, siis olete asjadest valesti aru saanud. Ja ka siis olete valesti aru saanud, kui arvate, et üks mets loomaaia juures ja teine Pirita jõe ääres muudab linnakeskkonna roheliseks ja inimsõbralikuks. Inimene ei pea mitte parki otsima, vaid park inimest, vibutab sõrme Kotka, Tallinna sõpruslinn juba Nõukogude ajast. Ja seda vibutust on kena näha.

Linna suurimaid atraktsioone on Maretarium. Sellest on nii palju räägitud, et kui kohale jõuad, siis paistab see pisikese kökatsina. Mulje, see-eest, on petlik. Maretariumi sees on näiteks maailma sügavaim, seitsmemeetrine bassein. Otse merest saab vee. Seal elavad sõbralikult koos krabi ja lõhe, forell ja ahven, haug ja latikas ja kes kõik veel. Kuigi see sõbralikkus on suhteline. Kõik teised peale haugi lepivad sellega, et neile kell üks päeval toidulaud kaetakse. Havipoiss tahab elusat kraami ja võtab korterinaabreid, ahvenaid ja teisi. Veidi kummaline, et samal ajal kallistab lapsi maskotthavi Hanna…

Igal juhul kui Maretariumisse minna, siis oleks mõistlik kassast ka välimääraja võtta – saad üles märkida, milliseid liike nägid. Targemaks saad ka, sest palju me neid ikka tunneme. Kümmekond? Saarlased muidugi rohkem… Kokku on seal kalakesi umbes viiskümmend liiki.

Krabid tulevad kuskilt Lõuna-Hiinast kaubalaevadega ja elavad Kotka kallastel. Nii hästi nad ennast seal ei tunne, et sigima hakkaksid. Pärast võib klassikalisest suveniiripoest, nagu neid iga muuseumi juures on, osta hõbedase kilu, mis maksab 90 eurosenti. Hõbepaberi sees on sˇokolaad. Magus, mitte soolane.

Kokku maksab kogu lõbu Maretariumis täiskasvanule kümme, lapsele kuus ja pool eurot.

Soome idarannik on ilus. Maalilised merevaated, graniitpind ja lõhejõed. Alati, kui on võimalus kõrvutada Eesti põhjarannikut sadakond kilomeetrit põhja poole jääva lõunarannikuga, taban end mõttelt: ärge tulge mulle rääkima, et soomlased ja eestlased on ühte moodi. Loodus ja kasvupinnas on selleks liiga erinev. Vabas maailmas elanud soomlane on sõbralikum, viisakam ja avatum. Temas puudub agressiivsus. Vaadake kas või kõrtsis ringi: teenindajad on täiskasvanud inimesed, kes saavad väärilist palka ja on enam-vähem rõõmsameelsed.

Silmini täis mehehakatis tuleb su juurde ja puhub sõbralikult juttu. Räägib, kuidas ta just sõjaväest tuli. On selle üle väga uhke (nagu kõik soomlased, muide). Seletab midagi soome sisust, Vene karust ja kodumaa kaitsest (Soome sõjavägi on Euroopa esirinnas, nad võtsid oma õppetundi väga tõsiselt). Nii istub see noor poisinaga ja jutustab, ise silmini täis. Siis löövad “salmiakki-kossu” ja “karhu-kolmonen” ta peas kokku ja poiss hakkab väljasirutatud sõrmega eestlaste otsaesistele osutama ja põmm-põmm tegema.

Mis te arvate, mis siis juhtub, kui talle öelda, et ärgu nii tehku, nii ei ole ilus? Vale, ei hakka räuskama, vaid võtab oma viimase arunatukese kokku, pistab igaühele käe pihku ja ütleb, et “anteeksi, kaveri, läksin piirista pois”. Mis juhtub, kui kodumaisele rullnokale samas staadiumis samasugune märkus teha? Seda kisa ja rusikatega vehkimist ei jõua keegi ära kuulata. Nina saab lömmi ka, kui halvasti läheb.

Vaadake ja tundke

Ning loomulikult on igas Soome kõrtsis üks laud, mille taga istub kaks meest ja valab endale tunde õlut sisse. Räägivad nad pool sõna tunnis, sellest omakorda poole baarimehega.

Nii on selle naabrite juures käimisega. Vaadake loodust, maju ja inimesi – kõik teeb terakese targemaks.

Aga kui tahate teada, kuidas Vene tsaar kala püüdis, siis tuleb minna Langinkoski keiserlikku kalastusmajja. Praegu on seal muidugi muuseum, aga suhteliselt autentne. Mööbel on originaal. Aleksander III lasi majakese sinna ehitada 1889. aastal. Seal ta oli suviti oma teisepoole, rootslanna Dagmariga. Forellijõgi vulises akna alt mööda. Sulnis.

Sinna minekul soovitan endale aega võtta, nagu alati reisides. Et kohta sisse elada, tuleks lasta end kohavaimust kaasa kanda, mitte lihtsalt pilti teha. Istuge Valamo munkade ehitatud kabeli ees ja vaadake voolavat jäneseharjades jõge ning laske endal tunda – mis tunne võis olla, kui Talvepalee toreduse ja õukondlaste koogutuste eest sai siia põgeneda. Maale, kus inimesed voolavad aeglaselt ja jõed kiirelt.

Tagasi hakkab Vironia sõitma kell kümme õhtul. Juunikuine päikeseloojang merel sünnib kohe päikesetõusuks. Silmapiir on kaua värviline.