Inimest ei juhi jumal ega mõistus vaid müstiline meem
Meemidest rääkimine ja kirjutamine on Blackmore’i lauale kuhjanud raevunud inimeste kirju, kes ähvardavad teda põrgutulega ning pannud tõsiseid biolooge kahtlema tema tõsiseltvõetavuses.
Teie kirjutatud raamat “Meemimasin” on ilmselgelt paljusid inimesi ärritanud. Mis asjad on meemid ja miks mõte nende olemasolust inimesi nii vihastab?
Inimesed teevad midagi sellist, mida ei tee ükski teine liik maailmas. Nad kopeerivad informatsiooni teineteise pealt. Kui mina näitan teile pikka nina, siis võite te seda kohe teadlikult järele teha. Loomad seda ei tee. Kui ma räägin mingit lugu ja keegi räägib seda lugu edasi, siis hakkab tööle unikaalne evolutsiooniprotsess, kus infot kantakse järjest edasi väikeste variatsioonidega. Meeldivad lood jäävad meelde ja neid levitatakse rohkem.
Geenid toimivad samal põhimõttel. Geenid kannavad samuti infot väikeste variatsioonidega edasi. Vähem elujõulisemad geenid hävivad. Kui kohandada sellist mõtlemist nüüd ka elututele asjadele nagu toolid, lauad, klaasid, siis need kõik on meemid. Sest selle laua ideed on samuti pidevalt kopeeritud. Ükskõik milline linn on tegelikult meemide kogum, kus kõiki asju on väga palju kopeeritud ja inimesed on selles süsteemis meemimasinad, meie tegevuse kaudu on loodud järjest uusi koopiaid.
Kuidas saab kindel olla, et loomad ei kanna meeme? Kui üks hunt ulub, hakkavad ka teised ulguma. Kas see pole sarnane kopeerimine?
See pole sama. Nad ei kopeeri üksteist, vaid uluvad igaüks omal unikaalsel moel. Kui mõni hunt hakkaks kuidagi teistmoodi ulguma, kui üldiselt ulutakse, siis kõik teised ei hakka kohe seepeale teda kopeerima vaid uluvad ikka enda moodi edasi. Mõned simpansid on küll teadaolevalt väga pika aja jooksul hakanud inimese õpetusel ja eeskujul näiteks kiviga pähkleid purustama.
Seega kõik meemid tekivad meile teistelt inimestelt?
Just. Teie räägite eesti ja inglise keelt. Kuid te pole neid ise välja mõelnud. Te jäljendate kedagi.
Kõik keeled on meemid. Te olete need õppinud teiste inimeste käest. Ja kui vaadata, siis ka keeled konkureerivad sarnaselt geenidega omavahel maailmas. See konkurents toimib samadel alustel nagu liikide olelusvõitluski.
Kuid meemid pole midagi sarnast kui pärilikkusaine? Pole võimalik harutada lahti mingit konkreetset ahelat kuskilt mikroskoobi all? Meemid on siis pigem isegi nähtus psühholoogia valdkonnast?
Meemi on väga raske defineerida. Ma ütleks, et meem on iga informatsioon, mida me kopeerime. Geenid on arvatavalt arenenud miljardeid aastaid. Ja nad on jõudnud kujule, kus nad on mingi infoahel raku sees. Sest nad on sellise süsteemi ajaga välja arendanud. Meemid on arvatavasti arenenud umbes 2 miljonit aastat. See on väga lühike aeg ja kõik on alles väga algses arenemisjärgus. Kui me jutustame üksteisele lugusid, siis me ei räägi neid kuigi täpselt ja samade sõnadega edasi. Kuid asjad muutuvad. Meil on nüüd arvutid, mida meemid võivad kasutada palju täpsemalt, ja läbi arvutite on kopeerimine palju usaldusväärsem, sest sama infot on täpselt samasugusena võimalik edasi anda.
See jutt jätab mulje, et meeme kandev inimsugu on tegelikult nakatunud mingist kummalisest viirusest?
Viirusena toimib hoopis näiteks religioon, mis kandub inimeselt inimesele. Inimesed on nõus selle nimel üksteist tapma, sest see konkreetne meem on lihtsalt nii võimas.
Kuid võib öelda küll, et memeetiline universum toimib üldiselt viirusena või isegi parasiidina. Kujutage ette ahvi, kellel järsku tekib meem, mis sunnib ta aju suurenema, see võimaldab järjest uute meemide teket, sest iga kopeerimine muudab aju suuremaks ja annab sellega ka aluse uueks kopeerimiseks ja jällegi aju kasvuks. Nii tekib iga korraga meeme juurde. Kuid pole ka võimatu, et oleme jõudnud sinnamaale, kus meie ajud ei pea enam järjest uutele meemidele vastu, mis seletab ka arvutite ja tehnoloogia arengut ning see omakorda võib tingida ka meie liigi või kogu maailma hävitamise. Seega võiks meeme pidada parasiitideks.
Seega võib öelda, et internet on meemidele isegi sobivam elukeskond kui näiteks inimkeha, inimaju?
Peaaegu. Praegu nad vajavad meid, et keegi ehitaks masinaid, ja et keegi paneks elektrijaamad tööle ja et kaevandustes käiks töö. Ja on vaja, et me vaataksime teatud internetilehekülgi ja saadaksime e-kirju. Seega oleme veel vajalikud. Kuid kui kasutusele tuleb rohkem taastusenergiaallikaid, näiteks päikeseenergia ning tekivad arvutid, mis saavad ise arvuteid juurde toota, mis nanotehnoloogia abil peaks varsti juba võimalik olema, siis võiks öelda, et meid pole enam meemidele vaja. Sest kõike saavad juba masinad inimese asemel teha.
Seega jõuame tagasi futuristlike ideede juurde, mile järgi maailma hakkavad valitsema robotid?
Jah, kuid maailma ei valitse mitte robotid, vaid teatud informatsioon liigub masinatest masinatesse, mis panevad masinaid liikuma või seisma. Vanasti oli ettekujutlus, et inimesesarnased robotid hakkavad meie moodi käituma ja me peame nendega võitlusse astuma. Kuid meemide või interneti puhul pole millegi vastu võidelda. Sest pole midagi hävitada. Kuidas üldse võidelda interneti vastu? Teda pole ju reaalselt olemaski.
Kes on meemide idee avastaja?
Idee tuleb bioloog Richard Dawkinsilt. Oma raamatus “Isekas geen” ütles ta, et evolutsioon ei käi ühegi liigi hüvanguks, vaid et kõike kontrollivad geenid, mis kopeerivad ennast põlvest põlve ja hoiavad nii evolutsiooni käigus. See ei tähenda, et geenid istuks meie sees ja nõuaks midagi. Kuid kui neil on võimalus paljuneda, siis seda nad ka teevad. Sõltumata tagajärgedest. Kuid Dawkins esitas ka küsimuse, et kas meie planeedil on peale geenide veel midagi, mis paljuneks samal moel kui geenid.
Ja ta leidis, et selliseks edasikandujaks on ideed, oskused, mõtted. Kultuur laiemalt, mis kopeerub inimeselt inimesele.
Millised on memeetikavastaste põhiargumendid?
Peamine vastuargument on see, et nende olemasolu pole teaduslikult tõestatud. Isiklikult arvan, et see lause on puhas lollus. Kui keegi saab aru, mis meemid on, siis peaks ju iseenesest selge olema, et nende olemasolu ei saagi tõestada.
Te räägite meemidest nii veenvalt, kas teil pole hirmu, et võtate inimestelt igasuguse usu elusse pärast surma, tapate jumala nende jaoks?
Ma olen harjunud selliste süüdistustega. Kui keegi tahab uskuda elusse pärast surma, lasku käia. Mina arvan, et see on väga kahjulik ebausk. Kuid ma ei saa tõestada, et see pole nii. Minu laud kubiseb kirjadest, mis süüdistavad mind jumalasalgamises ja lubavad, et ma põlen põrgus. Ma tegutsesin ju varem ka parapsühholoogina, kuid 20 aastat uurimistööd ja erinevaid lausa akadeemilisi pettusi nähes selles valdkonnas muutusin ma väga skeptiliseks. Kindlasti juhtub inimkehadega imelisi kogemusi vahest, kuid see ei tähenda, et on tingimata olemas jumal või et on elu pärast surma.
Milline võiks olla memeetika tulevik?
Usun, et praegune seis jätkub veel paar aastakümmet ja siis inimesed mõistavad, et selle teadusega tuleb tegelema hakata. Kuid see nõuaks mingit väga suurt vapustust või kogemust, midagi peab mõtlemises muutuma, kuid ma ei tea praegu, mis see olla võiks. Meemid on elavad asjad ja neid peaks uurima. Aga võib olla olen ma lihtsalt eksinud hull ja see ei juhtu kunagi.
Blackmore esines Tallinnas Tartu ülikooli AHHAA keskuse ja Briti nõukogu poolt veetava üritustesarja Café Scientifique raames.
