Hulka kirjanikke võib süüdistada selles, et nad treivad kogu aeg ühte ja sama raamatut. Hollandis sündinud, kuid pärast Austraaliasse tehtud kõrvalpõiget hoopis Šotimaa kirjanike seas maandunud Michel Faber on püüdnud end sellest patust võimalikult prii hoida. Tema esikromaan „Naha all” (1999, eesti keeles mitte just parimas tõlkes 2002) liigitus ulmeromaanide sekka. Vahepeal käis ta läbi väga erinevaid teemasid, jõudes taas ulme valda „Imelike uute asjade raamatuga” (2014), mis tema enda kinnitusel jääb tema viimaseks romaaniks. Kuid see on hoopis teistsugune raamat kui „Naha all”.
Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>