Midagi aga Reinsalu sees liigatas – meeste vahel arenes sõprus. Kui Parts veel peaministri tähtsal toolil ei istunud, vaid riigikontrolörina leiba teenis, nähti Partsu ja Reinsalu tihti öölokaalides pidutsemas. Ikka korralikult. Parts on nüüd vaguramaks muutunud, Reinsalu, nagu noor vallaline inimene ikka, satub tihti ööklubidesse. Pitsi mees ei sülita. (Ehkki sõber Aivo Vaske, rahandusministri nõunik ütleb targu, et tema ei tahaks pitsi sülitamise kohta ütelda jah ega ei. Pärast öeldakse, et Reinsalu joob palju…) Kuid hilisöine eluviis on Reinsalule ka korra valusalt kätte maksnud – ühest vanalinna lokaalist lahkudes sattus ta pätikamba ohvriks ja klohmiti korralikult läbi.

Teeb, mis Reinsalu öösiti teeb, enamalt jaolt on äripäeviti ikka õigel ajal tööpostil platsis. Presidendi kantselei direktorina oli Reinsalu alailma esimeste seas tulnud ja viimaste seas lahkunud. Nüüd kipub hommikustele kella üheksastele fraktsiooni koosolekutele vahel hiljaks jääma. Et aga kõik oleks põhjendatud, miks keegi ei ilmu kohale siis, kui vaja, on fraktsioonil päevik, kuhu iga hilineja põhjuse kirja peab panema. “See on meil avalik. Valijadki saavad teada, miks rahva esindajad tööd ei tee,” ütleb Reinsalu. Res Publica meediajuhi Siim Männiku sõnul päevikut siiski erakonda mittekuuluvad isikud ei näe.

Aga eks ole varemgi olnud, et Reinsalu natuke asju sassi ajab. Kord palunud ta Toomas Hiiolt, presidendi nõunikult inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni juures, represseeritute nimekirja koos koduste aadressidega. Peagi jõudis nendesse kodudesse Res Publica valimisreklaam. 4200 krooni trahvi tehti Hiiole.

Ja mis Hiiol ikka muud üle jäi, kui Reinsalu palve täita, sest kui too mees mingi mõtte pähe on võtnud, siis on võrdlemisi keeruline teda sellest loobuma keelitada. Presidendi kantseleis Reinsalu kolleegina töötanud praeguse kaitseministri nõuniku Toivo Klaari sõnul on Reinsalu üks ütlemata “intensiivne inimene”. “Selles suhtes ei ole midagi muutunud. Ta on inimene, kes tahab õudselt teada igasugu asju. Ka neid, mis otseselt töösse ei puutu. Ta võib tüütuseni sulle mingi küsimuse pärast peale käia. Minu kui välisnõunikuga tahtis ta pidevalt välispoliitikat arutada.”

Põhiseaduskomisjonis Reinsaluga koos töötav Rein Lang kinnitab Klaari sõnu. “Tema ettepanek minna europarlamendi valimistele lahtiste nimekirjadega läks ju läbi. Seda asja ajas ta väga intensiivselt. Ja eks me siis nägime presidendi vastuvõtust saadik, miks ta seda nii hirmsasti ajas.”

Vuntsidega või vuntsideta?

“Ma lihtsalt ei salli otsustamatust,” ütleb Reinsalu. “Niisugust mängu kaasa mängida ma ei kavatse. Aga et ma otsuseid iga hinna eest läbi suruksin… seda ei saa öelda.”

Ometi on üks asi, mille üle Reinsalu siiani otsustada pole suutnud. Ta ei tea, kas ta peaks tunduma vana või noorena. Seetõttu kannab ta nina all vuntsilaadseid karvakesi, mis justkui on vuntsid ja justkui ei ole ka. Kord oli ta nädal aega Zorro-laadne vuntsikandja olnud. Et teda tõsiseltvõetavamana võetaks. Tuttavad irvitasid. Polevat just kõige paremini sobinud. Nii ta need poolde vinna maha ajaski.

Reinsalu pidavatki tuttavate sõnul ise hirmsasti põdema, et ta liiga nooruslik ehk paistab. Äkki ei mõju vanema valijaskonna jaoks piisavalt usaldusväärselt?! Ehk seepärast rõhutati viimases europarlamendi valimiste kampaanias, et Reinsalu austab vanainimesi?

Reinsalu endine klassijuhataja pole selles hetkegi kahelnud. Tallinna 37. keskkoolis alg-klassides väikest Urmast õpetanud, nüüd kaks aastat pensionil olnud Vaike Leet on viimasel kolmel valimisel alati Reinsalu poolt hääletanud. Leedi sõnul oli väike Urmas iga õpetaja unistus. “Tegi oma koolitöid korralikult, rumalat nalja ei teinud, eriti palju ei rääkinud, erilist möllamist ei olnud.”

Juba keskkooli ajal oli Reinsalu poliitika vastu huvi ilmutanud. “Keskkoolipoisina käis riigikogu istungitel. Mina ei tea, kuidas ta sinna pääses, aga igatahes käis,” ütleb Leet.

Reinsalu lisab, et ta astus Res Publicasse juba keskkoolis. Siis, kui see oli veel klubilaadne koht. Ta oli ka ülikooli ajal aktiivne tudengipoliitika ajaja. Kandideeris üliõpilasesindusse vaikiva enamuse ridades. See oli üheks valimiseks kokku pandud nimekiri, mille põhiseisukohaks oli, et kõik, mis on siiani üliõpilaspoliitikas tehtud, on jama! Nüüd alles tuleme meie ja teeme õigesti!

Ehkki avalikes esinemistes räägib Reinsalu alati sellise näoga, nagu vaevaks teda hirmsasti miski, on ta personaalses suhtluses tuntud irooniliste naljade poolest. Kohati balansseerivad naljad hea maitse piiril. Kord Haapsallu sõites olnud Reinsalul ja ühel teisel “äraostmatul” plaan kinkida Heiki Kranichile sünnipäevaks nastik. Läksid zoo-kauplusesse, aga Kranichi õnneks nastikuid müügil polnud. Reinsalu ise ütleb, et zookauplusesse siiski ei jõutud.

Endine töökaaslane Klaar presidendi kantseleist ütleb, et töökoht on Reinsalu mõnevõrra muutnud. “Võib-olla see, mis me kampaaniatest näeme, ongi tema tegelik isiksus? Presidendi kantseleis käitus ta küll teisiti. Aga seal ei olnud ta ülesandeks enda esiletõstmine, mida poliitik kahtlemata tegema peab.”

“Tema on ikka tahtnud tõsiselt asja ajada,” kiidab Leet endist õpilast takka. “Ma tunnen ta vanemaid. Urmas on heast ja töökast perekonnast.”

Issi toetas poja kampaaniat

Reinsalu ema on praeguseks pensionil, kantseldab Urmase õe lapsi, isa töötab Seewaldis majandushaldurina. Isa pole olnud kitsi tublit poega poliitikas toetama. Kokku on ta poja kampaaniaid kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimistel toetanud 30 000 krooniga. Urmas ise toetas end 500 krooni võrra suurema summaga.

Reformist Langile on jäänud siiani suhteliselt häguseks Reinsalu ja Res Publica maailmavaade. “Tormakust on liiga palju. Tuleme, ruulime ja muudame maailma. Üks tohutu populism. Kahju, et inimene, kes on võimeline märksa enamaks, populismi ohvriks on langenud.”

Reinsalu on võtnud oma südameasjaks võtta üle Isamaaliidu valijad. Just vanemaealised rahvuslased. Enne euroreferendumit mööda Eestit tuuritades pidas ta korduvalt kõnesid, millega ta haaras rahvahulki, aga mida kuuldes terve mõistusega inimesed päid vangutades ütlesid: “Duce…”

Reinsalu kui põhiseaduskomisjoni esimeest hindab Lang kõrgelt. “Saab hakkama küll. Ta on konstitutsioonilise juristina täiesti arvestatav. Väga hea oma ala spetsialist.”

Reinsalu ei anna otsest vastust, kas tema praegune töökoht rahuldab teda või on tal plaanis pürgida mujale. “Juristile on see kindlasti üks väärikamaid ametikohti Eestis.”