INTERVJUU: Peeter Sauter küsitleb Lembit Kurvitsat
Sauter nõustus meelsasti. "Ma polnud Kurvitsat enne näinud, aga olin temast mõelnud. Ja nüüd lugu tehes sain midagi teada, aga tegelikult jäi veel rohkem arusaamatuks. Ja mõtlen siiani, et kes ja mis."
Sauter ja Kurvits on mõlemad kirjanikud. Sauter on avaldanud viimasel ajal novellikogud "Luus" ja "Kogu moos". Jaanuaris linastus Eesti TVs tema käsikirja alusel valminud film "Armas tuss". Igapäevaselt on kirjanik ametis reklaamifirmas Brand Sellers DDB reklaamikirjutajana.
Kurvitsalt on ilmunud viis luulekogu, nagu "Armastuseta", "Meie ühine vend armastus" ja "Matle laul. Pühendatud tütrele".
Kurvad ja hellad luuletused panid Sauteri juurdlema, "mis pentsik maania ajab inimest kirjutama kirjandust läbi elu - enese ja teise elu arvelt. Kui kirjandus, mida nii kirjutatakse, oleks kehv, siis ei paneks juurdlema. Kurvitsa oma on ju täitsa korralik kraam."
HULLU HÄÄLE VANG
Hääl käskis mehel süüa ära oma särgi. Mees sõigi.
Hääl käskis mehel visata sõitvat autot pudeliga. Mees viskaski. Politsei võttis mehe kinni ja viis vanglasse. Luuletaja Lembit Kurvits räägib Peeter Sauterile, kuidas ta peast segi läks.
Kuulates luuletaja Lembit Kurvitsa juttu ta heidikuelust, tuleb meelde heidik Juhan Liiv. Palju sarnast on nende olemises ja luules, iseloomus ja käekäigus, erinevat on eluolu detailides.
Juhan Liiv elas vallavaesena ja manukana oma venna peres. Lembit Kurvits on elanud manukana paljude Tartu kultuuriinimeste juures. Tal on Tartus ka tilluke räämas ja sisustuseta ateljee. Kui tal koguneb vaba 75 krooni, siis sõidab oma "naisterahva" Mare juurde Türile. Ja peatub seal tükimat aega. Aga 75 krooni ei kogune Lembitul tihti.
Nii Liiv kui ka Kurvits on olnud hullud ja saanud ravi. Liiv kuulis tegudele sundivaid hääli kellatiksumises. Kurvits vee- ja kusesolinas. Häälte peale põletas lipse - need käskisid ennast puua - ja tahtis kirvega lõhkuda naabri kollast ukselinki, mis teda ärritas. Häälte käsul ostis kilo värsket räime ja pool kilo suhkrut, istus trotuaarile maha, kastis räimi suhkrusse ja pistis kõik pintslisse. Sõi ära ka päevasärgi ja talvesaabaste lukumansetid, mis ähvardasid teda tappa.
Ma ei tea, kas Liiv otsis prügikastidest süüa, aga Kurvits on nii söönuks saanud. Leidnud pooleteistkilose liimerdava keeduvorstitüki, pesnud selle seebiga puhtaks ja keetnud pesukausis suppi. Ega Liivi ajal prügikasti sööki ei visatudki.
Liiv ei olnud kohtu all ega vangis, aga Kurvits sai huligaansuse eest kolm aastat, millest istus ära seitse kuud Patarei vanglas.
Liiv põletas meeltesegaduses oma käsikirju. Kurvits, hämarolekus viibides, jättis need kirjastuse Elmatar ukse taha või Park-hotelli aeda, kust käsikirjad kadusid.
Liiv tahtis saada organistiks, Kurvits mängib kitarri ja laulab blatnoilaule ja vanu ðlaagreid. 1997. aastal elatas ta suvi otsa end Tartus tänavamuusikuna.
Mõlemal vaiksel ja endassetõmbunud mehel esineb märatsushooge ja mõlema luule on õrn-õrn ja nukrameelne.
Liivi suhted naistega jäid platooniliseks. Kurvitsal on see liin väga kirju, kolm lahutatud abielu ja kolm lastki kontol.
Liivi kirjutas suureks ja kuulsaks Tuglas, Kurvitsat pole esialgu keegi suureks ja kuulsaks kirjutanud.
Kumbki ei hooli rahast ega olmest ega oma tervisest, aga kirjandus on mõlema jaoks vaibumatu kirg läbi elu.
TREHVAN KURVITSAT TÜRIL. Tema diakonissist ehk Türi kiriku abiõpetajast pruudi Mare juures. Nad tutvusid psühhoneuroloogiahaiglas ravil olles. Mare on Lembitust 13 aastat vanem. Kergitan selle peale kulmu. Kurvits kiirustab seletama: "Ta saab varsti 60, aga ta on väga ilus ja heas vormis. Teeb kogu aeg võimlemisharjutusi, joogat. Me oleme rohkem sõbrad."
"Aga mees ja naine ikka ka?"
"Nojah, seda ka."
Kurvitsat on keeruline kätte saada. Mul on ta mobiilinumber, mis iialgi ei vasta. Hiljem saan teada, et see mobiil jäi Kurvitsal ei-tea-kuhu juba ammu.
Siis öeldakse mulle Tartust, kirjanike liidust: "Helista meile reedel, kaheteistkümne paiku. Kurvits tuleb siis raha saama ja raha saama tuleb ta kindlasti."
Reedel saangi Kurvitsa Tartust telefonile: "Võid mulle Türile Mare juurde külla tulla," räägib Kurvits, kuulen, et läbi naeru, "kui Marest ka ilusti kirjutad ja pilti teed."
Aga Lembitu tüdruksõpra Maret ma ei kohta. Ta on Tallinnas, lapselast hoidmas, sest ta tütar kolib. Kohtan Maret ainult telefonis, kui ta ütleb, et Lembit on tööl. Mis tööl? Hiljem selgub, et kirjanikutööl Türi raamatukogus. Lugemas ja kirjutamas.
"Ma olen mitu aastat kirjandusest eemal olnud," seletab Lembit (vanglas ja psühhiaatriahaiglas, eks ole). "Nüüd ma tahan tagasi tulla ja ka kirjanduskriitikas teotseda. Aga vahepeal ilmunuga tutvumine võtab aega."
Kurvitsa jutt ja keelekasutus on tihti arhailised ja sutt literatuursed nagu mõnel sajandialguse kirjamehel. Aga tema suust mõjub see keel loomulikult. Kui ta oma tänavaelu-, haigla- ja vangla-aastatest räägib, kasutab teinekord täpselt samu lauseid kui Loomingus ilmunud memuaarides. Märk sellest, et Kurvits on oma elu ja kirjatükid mõttes põhjalikult läbi hekseldanud. Võibolla seguneb ta peas tegelik elu kirjanduslikuga. Sest intensiivne kirjatöö on talle sama reaalne kui elu. Avaliku ja isikliku Kurvitsa vahel pole piiri.
Nii peatub oma luulest erakordselt siiralt rääkiv ja þestikuleeriv Kurvits terveks minutiks, kui fotograaf aparaati uut filmi kerib, stoppkaadrisse. Siis jätkab poolelt þestilt ja sõnalt kirglikult ja intensiivselt: "Tõrvalill, tõrvalill oli see, mida ma lapsena vaatasin, ihalesin ja imetlesin." Kurvits seletab lahti oma luuletuste koondkogu "Tõrvalill" pealkirja.
PRUUT MARE JUURES Türil on Lembit Kurvitsal laud ilusti kaetud. Lina ja kohvitassid alustassidel. Ja kausitäis lihapirukaid. Need on jäänud Mare sünnipäevast. Mul on kõht tühi. Haaran kohe ühe käega lihapiruka - pisut kõrbenud, aga väga maitsva -, teise käega seina äärest päevinäinud kitarri ja ulatan selle Lembitule: "Äkki mängid?"
Lembit on stoiline. Kui ta räägib, siis justkui mokaotsast. Ja täpselt sama ninahääle ja intonatsiooniga kui Peeter Olesk: "Ma mängisin basskitarri igasugustes ansamblites. Aga see siin on akustiline. Akustilise õppisin hiljem ise ära. Mind pole keegi õpetanud."
"Kas teil oli oma kooli bänd, et pidudel mängida ja raha teha?"
"Ei, me mängisime asutustes. Tantsuõhtutel ja tasuta. Ainult ühel korral, Kiuma rahvamajas, saime raha. Me mängisime entusiasmist. Ainult atestatsioonikomisjonist pidi läbi käima. Siis anti niinimetatud grupp - A või B."
"Mis selle Põlva bändi nimi aastal 70 oli?"
"Ei olnud meil nime. Meid kutsuti - Piimakombinaadi ansambel. Ma olin kõige noorem. Teised olid üle 20, ma olin 16."
"Pikad juuksed ja alt laiad püksid?"
"Jah. Ja me leppisime kokku - rütmimees, soolomees, trummimees ja mina -, et ostame kõik ühesugused pintsakud. Sellised sinised. Ja õmblusateljeest tellisime alt laienevad püksid. Põlvest 19 sentimeetrit, alt 24."
"Mis lugusid mängisite?"
"Kõike segamini. Omi lugusid, rahvalaule ja küllaltki palju Creedence'ite lugusid. See oli Creedence Clearwater Revivali hiilgeaeg. Kõik tantsusaalid möllasid nende järele - Lookin out my back door ja Bad moon risin'.
Me õppisime lindi pealt. Mul lindimakki polnud, vanematel poistel olid. Kaks aastat mängisin, kuni 72 võeti Nõukogude armeesse. Helikopterite polku Jantarnõi Beregil, Donskoje neemel. See on Kaliningradi oblastis.
Seal mängisin ka ohvitseride klubis. Siis sai härrat mängida. Õhtul välja minna, paraadülikond seljas. Said sinna keskkonda, kus liikus noori, ilusaid naisi. Kord oli mul tüdruk voodis, aga väeosa korrapidaja tuli ja ma sain gauptvahti. Mul on sellest ka autobiograafiline lugu kirjutatud - "Valge ninarätik"."
"Teeks praegu ühe kriidensi?"
"Oi ei, Creedence'it ei ole mul enam meeles, ma laulan ühe venekeelse blatnoilaulu".
KURVITS NäPIB MõTLIKULT kitarri, vahib enda ette ja laulab lüüriliselt:
"Devushka s raspushtshenoi kasoi
mai gubõ trogala s gubami,
vspaminaju ja zeljonõi sad,
tot, v katorõi mõ s taboi sideli,
etot vetsher solovi nam peli,
devotshku k svojei grudi prizhmu,
kak smejus at tshastja i zaplatshu."
Blatnoilaul on siivas ja siiras. Kurvits lõpetab ja jääb kitarri näppima: "80ndate keskpaigas, kui elu oli keeruline, ei saanud ma 7-8 aastat üldse pilli kätte. Olin hulkuriseisus. Jäin koduta, varanduseta. Neid kordi on mu elus olnud sageli. Elan tuttavate juures ja kus juhtub. On aegu, kus ma olen heinakuhjas maganud."
"Kui ma 79 oma esimese abielu lahutasin, olin aasta otsa kodutu. Kui me abiellusime, tassisin kaubajaamas tsemendikotte, ikka kaks tükki korraga. Juuksed ja ninasõõrmed tsementi täis. Teenisin raha ja ostsin mööbli ja sõrmused ja kõik. Kui lahku läksime, ütlesin, et võta, kurat, kõik, jäta ainult mu hing rahule.
Elasin, kus juhtus. Paides. Ühe tüdruku juures, ja Supilinnas ühe tuttava pool. Muud varandust mul polnud kui pulmaülikond vasaku käe otsas - ma ei tahtnud seda kulutada - ja parema käe otsas laenatud kirjutusmasin Everest.
Tükk aega elasin ka Pälsoni ühikas partisanina. Tüdrukute juures. Tollal ma olin veel ilus poiss ja noor."
Siis ilmus su esimene luulekogu "Väike-Kamari õhtud"?
""Väike-Kamari õhtuid" me hakkasime toimetama 80. aasta aprillis. Volkonski oli toimetaja. Ta oli just Propelleri asjade eest Vanalinna Stuudiost disklafi saanud, Baskin lõi ta minema, ja ema Helvi Jürisson sokutas Eesti Raamatusse tööle. Poisil oli leivaraha vaja. Volkonski saatis mulle pärast käsikirja lugemist kirja, et tahaks seda "noort vihast meest" näha, et tule Tallinnasse!
MA OLIN TOL AJAL NõO Keskkooli juures laborant ja elasin katlakütja toas, kus oli ainult paljas põrand ja suured rotid jooksid ringi. Rotid olid näljas ja ronisid mulle aseme peale. Mul oli suur torbikutäis viietolliseid naelu, pildusin rotte naeltega. Mõnele sain pihta ka, hakkas kiunuma. Aga pärast ei aidanud see ka. Kui ma õhtuti ülikooli kohvikust viimase Elva rongiga Nõkku sõitsin, võtsin ikka mõne võileiva kaasa ja viskasin toanurka. Siis rotid ei tulnud voodisse.
Volgiga sain kirjastuses kokku. Kohe esimene asi - Volk kutsus koridori - vaatas niimoodi kahele poole, ajas käe tahatasku ja tõmbas viielise välja: "Ah et sina oledki see Kurvits? Näe, mine too üks viin!" Läksin järele. Keldrimäele. Viina polnud, sain kaks kuiva veini. Volk: "Noh, see on ka hea!"
Volk kulutas hiljem palju kabinetiuksi, et mu raamat ilmuks. Ma olin põlatud autor."
"Nõos laboranditööd ka tegid?"
"Jah. Panin enne keemiatundi katseklaase välja. Teenisin 30 rubla kuus. Ja sellestki peeti alimendid kinni, nagu mul kogu elu on kinni peetud. Ja praegu on mu igakuine sissetulek 512 krooni - 50 protsenti invaliidsuspensionist peetakse kinni. Ma olen närvidega teise grupi invaliid. Peetakse kinni kolmele lapsele kolmest abielust. Minule lapsepõlves küll keegi raha ei andnud. Pandi jalaga tagumikku, et käi minema ja vaata ise, kuidas hakkama saad.
Kusjuures kaks mu lastest on juba täiskasvanud!!!
Aga mina ei ole neid eluaja jooksul näinudki!!!"
"Tohoh, mitte ühtki korda pole näinud???"
"Ei ole jah. 22aastast poega nägin viimati 20 aastat tagasi ja 19aastast tütart 15 aastat tagasi. Ja kolmandast abielust Matle on juba üheksa-aastane ja teda ma pole neli aastat näinud. Mind ei lasta nendega kokku. Ma olen üritand, aga lahutatud naised on kokku leppind, et ei tohi - on keelatud. Kui tahad, siis kohtu kaudu küsi kokkusaamist. Aga kohtu jaoks mul raha ei ole. Ja edaspidi läheb ka kindlasti nii, et ma ei näegi neid kunagi.
Aga mina ei tee ju kärbselegi liiga. Ma võin asju küll lõhkuda, kui ma segi olen ja hääli kuulen, aga mitte inimesi. Hääled hakkasid rääkima 94. aastal, aga algul tasakesi. 95ndal rääkisid juba kogu aeg. Eriti pärast joomist. Kui ma purjus olin, siis nii ei rääkinudki. Jõin iga päev. Istusin Püssirohus, keegi tegi ikka välja. Ükskõik mida."
KURVITS TINISTAB MõTLIKULT kitarri. "Ega ma seda mammonat eriti ei salli. Ja kõige hullem, mida ma ei salli - sõidumasinaid. Nad on lihtsalt risuks, ökoloogiliselt kahjulikud ja ajavad inimesi alla iga nurga peal."
"Kord viskasid sa sõitvat autot tühja õllepudeliga?"
"Jah. Hääl rääkis mulle siis, et auto on tank. Vahepeal nägin ma hääle mõjul kõiki autosid nagu tanke. Mulle tundus, et sõda on käes."
"Sa ei uskunud ometi seda päriselt?"
"Nojaa, aga ma pidin häälte käskusid täitma. Kõige hullemad hääled rääkisid, et ma pean ennast ära tapma. Auto alla hüppama, kõrgelt alla hüppama, üles pooma. Aga kuskil sügaval sees seisis nimetu jõud, mis hoidis tagasi. Lipsud ja püksirihmad hakkasid kohe minuga rääkima, kui ma neid puudutasin: "Praegu ronid pööningule ja pood ennast üles!" Mürgitada ma ennast üritasin. Viidi haiglasse ja sond pisteti sisse. Neli korda olen üldse proovinud. Senini."
"Sa kardad, et himu võib tagasi tulla? Kuigi sa ei joo enam ja sind on ravitud?"
"Kunagi võib tulla, jah."
"MIDA SA NüüD päevast päeva teed?"
"Kirjutan. Jutte. Loodan kolme aastaga kogu kokku saada. Algul kirjutan pastakaga mustandi, siis kirjutusmasinal. Mul on neid masinaid mitu tükki. Vanu, pika võlliga ja Jugoslaavia kohvermasin. Arvutit ma ei saa muretseda, Tartu ateljee aken on katki, igaüks võib sealt sisse astuda, ja mul pole raha, et seda korda teha.
Mul jääb pärast üüri maksmist 300 krooni kuus, sellest ei saa söönukski. Aga ma tõmban suitsu ka. Käin siis Kirjanike Majas kerjamas. Oh, ma olen seal kõiki ära tüüdanud."
"Tänavalt konisid sa enam ei korja?"
"Enam mitte. Häälte ajal küll korjasin. Puistasin tubaka välja, kuivatasin ära ja keerasin plotskisid.
Aga päevast päeva ma põhiliselt loen raamatukogus. Ma olen eraeluliste apsakatega nii mitu aastat Patareis ja haiglas kaotanud, kui ma teise naise korteri ära lõhkusin ja mind kinni pandi. Ma pean tasa tegema. Sest ma tahan kriitikas ka teotseda."
"Millal sa kirjutama hakkasid?"
"Ma kirjutasin päris palju, kui ma olin Pärnu lastekodus. 13-16 aastani. Isa-ema panid. Meid oli viis last ja ema väitis alaealiste asjade komisjonile, et perekond ei jõua viit last toita. Kolm venda pandi ära lastekodusse. Seal sai ikka peksa. Vanematelt poistelt. Mõned pedagoogid ka peksid. Üks viis alla keldrisse ja andis rihmaga. Sadistikalduvused. Selle eest, et ma olin tundi hilinenud. Suitsu tõmbasin ma juba siis, aga ei joonud."
"Kui sa tänaval elasid ja raha kerjates kitarri mängisid, kas siis tegid ka vene laule?"
"Jaa. Aga põhiliselt eesti rahvalaule ja Runneli tekste. Tuttavaid ikka kõndis mööda, aga väga palju oli neid, kes must väljagi ei teinud. Aga Priidu Beier ikka tuli ja istus juttu ajama. Oli neid, kes pakkusid mõne võileiva. Üks vanem rattaga naisterahvas on meelde jäänud. Tassis mulle õunu ja kurke iga päev.
Tänavamuusikuelu õpetas rahvast tundma. Mõni päev teenisin neli-viiskümmend krooni, mõni päev viis. Kuigi mängisin kolm tundi mõlemal päeval.
Mis mul teha oli. Olin sant. Mul oli ju vasak jalg läbi lastud, teise naise onupoeg põdrakuuliga põrutas. Neile ei tehtud midagi, aga mind pandi kinni, et ma olin seal lõhkunud. Kuidas ma sinna sattusin ja mis ma seal tegin, seda ma ei mäleta. Ärkasin, kui olin pikali maas ja mind oli tulistatud.
Jah, naistega on nii läinud. Esimene naine oli materialist. Tahtis kristalli ja ilusaid asju ja meil ei olnud millestki rääkida. Mina läksin Pedasse õppima, kaugõppesse, näitejuhtimise eriharru. Aga naise õde ja õemees ostsid Þiguli ja naine hakkas koos nendega Lätis kaubareisidel käima. See huvitas teda rohkem. Ma võtsin oma seitse asja ja läksin ära. Laps just siis sündis.
PäRAST KOLMANDAT LAHUTUST, 92. aastal, kolisin ateljeesse Tartus Lootuse tänaval ja seal kujunes välja alkoholism. Neli aastat polnud mul pidevalt ühtki naist. Ainult juhuslikud vahekorrad ja suguhaigused. Põhiliselt need elukad, satikad. Elu on mind õpetanud ära tundma, kui mingi muu haigus on. Tripperi tunneb ära, kui naisel on silmad natuke rebase moodi. Pilud lähvad laiemaks ja puna paistab välja. Selle ma sain juba noores põlves teada.
Neli aastat elasin üksi ja tegin ainult tööd. Kirjutasin palju kriitikat ja esseistikat ja panin kogu kokku, aga käsikirja kaotasin. Ja oma valitud luuletuste käsikirja kaotasin.
Kui ma töötan, siis töötan. Nüüd panin ka viis ööd-päeva järjest laua taga istudes oma kogutud luuletusi kokku. Silmatäit magamata. Terve põrand oli lehti täis. Ja kohvi larpisin liitrite kaupa. Ja süda hakkas jukerdama ja läksin kolinal Maarjamõisa haiglasse."
"Sel perioodil, pärast vanglat, otsisid sa süüa prügikastidest?"
"Raha ei olnud, süüa tahtsin. Ja ma olin tulnud kohast, kus kuude kaupa sai vaid sooja vett, kus mõnikord oli kapsalehti sees, mõnikord mitte. Ma ei tundnud mingit südamepiinlikkust.
Aga üks kord läksin kohmitsema oma kolmanda naise Anita ukse taha ja tahtsin tütart näha, väikest Matlet. Sisse Anita mind muidugi ei lasknud, aga viskas ukse vahelt: "Ah lased mööda prügikaste!" Ja siis viibutati mul prügikastide juures veidike nuga ka. Ja ma vaatasin, et võibolla on õigem mitte toppida oma nina. Kastid on ära jaotatud.
Professor Saarma ütles ka haiglas: "Jutt käib, et te käite mööda prügikaste. Mõtelge ometi, te olete kirjanike liidu liige!" Ma tahtsin öelda, aga jätsin küll ütlemata, et võibolla hakkavad tulevikus kõik kirjanikud mööda prügikaste käima."
"Kas häältes, mis sind piinasid ja enesetapule ajasid, midagi huvitavat ka oli?"
"Seda on raske kirjeldada. Näiteks mõnikord hakkas ta Vaino Vahingu häälega rääkima. Rääkis Freudist või Adlerist või seksuaalkompleksidest. Kuulasin nagu loengut. Põhiliselt, kui keerasin kraani lahti. Veesolin rääkis Vahingu häälega. Või kui läksin kusele, oli kusesorina sees jälle Vahingu hääl.
Ma olen Vahinguga teinekord viina ka võtnud ja siis ta patrab nii kohutavalt kiiresti ja eks need loengud olid nagu taasesitus.
Mõnikord olid anonüümsed hääled ja poliitiline jutt. 94. aasta talvel hakkasid hääled piinama mu tööriistu. Mul on ahju ees prügikühvel, põrandahari, ahjuroop, käsisaag ja kirves. Hääl hakkas rääkima: "Maailmasõda on tulekul. Sa pead hakkama tööriistu ümber paigutama. Kaitseks. Kui sa ei kaitse, tuleb sõda." Saag oli Saksamaa, kirves oli Venemaa, roop oli Ühendriigid, põrandahari oli Prantsusmaa ja kühvel oli Inglismaa. Ja igaüks ähvardas tuumapommi visata. Ma olin kaheksa tundi kükakil maas ja tõstsin neid asju üksteise kaitseks ringi, et maailmasõda ei tuleks. Hääle käsul.
KORD VäLJA MINNES PANIN selga triibulise särgi. Hääl ütles. "Kui sa triibulise särgiga välja lähed, tuleb Lootuse ja Võru tänava nurgal NATO spioon ja laseb su revolvrist maha. Pead panema valge särgi." Võtsin triibulise ära, panin valge. Ja valge särk hakkas rääkima: "Kui sa valge särgiga välja lähed, sõidab kohe Stockholmist siia lennuk ja viskab su maja peale napalmpommi. Võta ruttu valge särk ära." Võtsin ära ja panin beeþi. Beeþ hakkas rääkima: "Kui sa beeþi särgiga välja lähed, siis sa kaugele ei jõua. Juuksuri juures laseb spioon su maha." Ma vahetasin särke pool päeva ja lõpuks ei saanudki välja mindud, jäin koju. Ma sain aru, et asi pole korras, aga midagi polnd teha, pidi kuulama."
"Pärast korterilõhkumist istusid sa Patarei vanglas seitse kuud?"
"Jah. Ma sain algul kolm aastat. Hiljem ringkonnakohus amnesteeris ja andis tingimisi karistuse. Olin pool aastat vaba ja siis viidi uuesti kinni. Varsti pärast seda, kui autot pudeliga viskasin. Aga seekord pandi mind vangla psühhiaatriaosakonda. Seal anti pidþaama selga ja vägivalda polnud.
Kui eeluurimise all olin, siis oli karmim. Mind peksti ka, aga põhiliselt löövad noored omavahel. Veri lendab, nii et ma sain siis, kui ma häälte pärast midagi tegin. Katkusin peldikuseinalt alasti naisi maha."
"Kas selle ristitätoveeringu vasaku käe pikale sõrmele tegid vanglas? Mis see tähendab?"
"Üks hull haaras käest kinni ja karjus, et ma kraabin sulle siia. Ma ütlesin: "Ma ei taha." Aga tema: "Nuzhen, nuzhen." Ma vaatasin, et läheb kakluseks ja lõin käega, et kraabi siis. Ma ei tea, et ta midagi tähendaks."
Hiljem leiab fotograaf netist Vene Kaug-Ida miilitsa koduleheküljelt tätoveeringute seletused. Sellise risti kandja on "tsoonist läbi käinud".
Vanglas lõpetati Kurvitsa kolkimine siis, kui mehed avastasid, et Kurvits laulab. Siis vanemad mehed enam ei öelnud noorematele: "Dai jemu pa botshke", hoopis keelasid, kui jälle seisuks läks.
VõTAN JUBA NELJANDA Mare sünnipäeva lihapiruka, aga Kurvits võtab kitarri ja laulab veel ühe vana laulu: "Armastus meile jääb, see on kogu elu, sinuga koos võin olla nüüd, mu kallis, sinuta mulle kõik - kõik päevad on hallid."
Luuletaja Kurvits on jõudnud läbi kirju elu oma vaiksesse sadamasse.
