Intiimproov Strindbergiga
TRIBAADIDE ÖÖ: tänavune Draamateatri suvelavastus on lesbisuudlusega
Kuulus naistevihkaja oli sisimas õrn, intuitiivne ja mõistatuslik naine
Kirjandust ja elu, teatrit ja eluteatrit eraldav piirjoon ähmastub öösse suubuval intiimproovil, kus kolmnurgas vastamisi August Strindberg, Siri von Essen-Strindberg, kes veel on ta abikaasa lahutuse lävel ja Marie Caroline David, Siri lesbiline armuke. Enquisti näidendi tegevus toimub 1889. aastal Kopenhaageni Dagmarteatris, Strindbergi ühevaatuselise näidendi “Tugevam” proovil, kus viibis ka autor. “See on kummaline näidend. Nagu loeks midagi, mis kogu aeg nagu moonduks. Maskeeruks.” See näitlejanna repliik iseloomustab Strindbergi teksti, ent maskeerunud näitemäng on ka Enquisti “Tribaadide öö”.
Kirgpunases teatriruumis
Katri Kaasik-Aaslavi lavastus kompab Enquisti teksti peenetundeliselt, lisab pastelseid (huumori)varjundeid. Krista Tooli õnnestunud kujundus muudab väikese saali kirg-punaseks teatriks, kus on ruumi luua distantseeritud misanstseene. Lavastuse välisjoonis on viimistletud, tegelaste üksildus ja kõrvalpilgud iseendasse ruumiliselt selged. Sisimad pingeväljad polnud esietendusel samavõrd paigas, mõndagi olulist jäi varjule.
Osatäitmistest oli köitvaim Raimo Passi Strindberg. Raimo Pass on pidanud kaua kannatlikult ootama Rolli, see hooaeg viimaks vastas ootustele: algul Theatrumis (“Lühidalt! Teeme lühidalt ”), kohe seejärel Draamateatris.
Raimo Passi Strindberg on üleni kirjanik, inimhingede kirjeldaja, kes irdub vaatlejaks ja lavastajaks ka eraelus. Napi, veenva miimikaga rollis (kord altkulmu piidlev, kord närvlikult vilav pilk, viimaks kinnisilmi viivlemine oma nägemustes) välditakse stamp-kujutelmi, kirjaniku egotsentrism ja kompleksid ilmnevad vihjeliselt.
Ka Marie äratundmine, et Strindbergi enda hinges on varjul “õrn, intuitiivne ja mõistatuslik naine”, saab Raimo Passi mängus põhjenduse.
Mehe ja naise vendlus
Kõige avastuslikum suhe lavastuses ongi Strindbergi ja Marie Davidi vastastikune empaatia, “vendlus”, tõmme. Garmen Taboril meheliku hoiaku ja üsna suletud siseilmaga Marie rollis on paotumishetki, mis seotud eranditult Strindbergiga. Üks neist on nelja aasta eest läbielatud tribaadide öö meenutus, mil purjus Marie nägi Strindbergi olemust – Marie sugestiivne mälupilt assotsieerus minu jaoks Munchi maaliga “Karje”
Merle Palmiste Siri von Essen-Strindbergi osas on vaimukam, kui ta näitleb, etendab vulgaarse tooniga elurolli või sõbrannatsevat lavarolli. Paraku muutub Palmiste mäng ebamääraseks just siis, kui ta peaks maski kõrvale lükkama.
Neljas osaline, näitleja Viggo Schiewe, on eksikombel võõras öös, Taavi Eelmaa mängib teda võluvalt kohatuna. Schiewe kohmakad katsed olukorda siluda äparduvad, lõpuks jääb ta alistunult trepikäänakule istuma (see mõjus kui tsitaat Mikiveri lavastusest “Ja anna meile varjud ”). Siiski tahaks Eelmaa plastilise koomika varjust selgemini aduda, kas öine proov ka Schiewes midagi muudab, enne kui ta näitlejaedevus taas tiibu sirutab.
“Tulevased põlved Jajah,” nendib Strindberg, fotograafi ootuses masinlikult lipsusõlme kohendades, ka kesk dramaatilist suhete klaarimist valmis tulevikule poseerima. Kuni ta hääbuvasse kollasesse valgussõõri üksi jääb, vaadates tagasi tribaadide ööle – ühele läbikirjutatud episoodile Strindbergi eludraamas.
