Iraani kunstnik: migratsioonis nähakse ohtu
Maalidest ja videotest koosnev näitus „Marriage and Pleasure” („Abielu ja nauding”) pakub Eesti vaatajale haruldast sissevaadet meile geograafiliselt kaugest kultuurist pärit naise maailma. Sepideh Rahaa tööd puudutavad naisteemade kõrval ka vastuhaku ja migratsiooni küsimusi. Vabatahtlikult uue kodumaa valinud Rahaa tunneb, et oma eksistensti pidev õigustamine nii Soome migratsiooniametnikele kui ka tavalistele kaasmaalastele on kurnav, kuid kunst annab talle jõudu.
Sepideh Rahaa, miks valisite oma uueks kodumaaks just Soome?
Olin koos inimesega, kes elas Soomes. Aga ma ei tulnud ainult sellepärast. Nägin ka võimalust end Soomes erialaselt arendada. Kõigepealt sain sisse Aalto ülikooli, seejärel kolisin Soome.
Kraamis toimunud vestlusringis rääkisime väga tõsistel teemadel nagu eelarvamused sisserändajate, muslimite ja naiste kohta ning ametkondlik diskrimineerimine. Kuidas saaksime olukorda paremaks muuta?
Olukorda saab parandada poliitika ja aktivismiga. Migratsioon ei ole uus asi, rahvaste rändamine on toimunud aastatuhandeid. Kuid praegune olukord on eriline – inimesed on hakanud migratsioonis ohtu nägema. Teadlikkust saame suurendada näiteks kultuuri kaudu.
Mis on teie kui kunstniku roll teadlikkuse suurendamises?
Jagada ja küsimusi tõstatada. Saame luua dialoogi. Raske on inimesi muuta, kuid kui suudad panna inimese teise kogemust kasvõi virtuaalselt läbi elama, võib see šokk nende arvamust muuta. Inimene mõistab, et reaalsusel on eri näod. Kunstis võib tõstatada ka kõige raskemaid küsimusi. Tihti ei soovi inimesed tõsistest teemadest üldse rääkida, kuid kui nad tulevad galeriisse, siis alguses nad küll lihtsalt jälgivad, kuid võib-olla kasvab sealt ühel hetkel välja kommunikatsioon.
Rääkisite, et reageerite diskrimineerimisele tihti vihaga. Mulle tundub see õige, kuid kas ühiskond lubab teil vihane olla? On jäänud mulje, et sisserändajalt ootab süsteem eelkõige alandlikkust ja vait olemist.
Olen palju kordi olnud vihane ja frustreeritud. Mõelnud, miks peab diskrimineerimine olemas olema. Seda ei koge ainult teise nahavärviga inimesed, vaid diskrimineerimise ohvriks võib langeda igaüks. Usun, et tähtis on mõte, mis saabub pärast vihastamist. Kuidas ma saan olukorda muuta kunsti, kohtumiste, aktivismi kaudu? Mida saame teha? Sest diskrimineerimine on üks maailma halvemaid asju.
Kas teil on olnud hetki, kui olete mõelnud loobuda võitlusest õiglasema süsteemi nimel?
Jah, on. Ma olen ju ka ainult inimene. Kui ma pean suhtlema institutsioonidega, võtab see minult väga palju energiat. Minu viis ühiskonnaga suhelda on kunsti ja õpetamise kaudu, aga tahan ka proovida väga konservatiivsete institutsioonidega töötamist. Selleks on vaja kannatlikkust. Pole kerge muuta sotsiaalseid norme ja kultuurilisi tõekspidamisi. See võtab palju energiat ja selleks on vaja jõudu.
Kust te jõudu ammutate?
Olen tegelikult positiivne inimene ja süstin positiivsust teistessegi. Kuid olen kaotanud ühe oma jõuallika – perekonna –, sest otsustasin teise riiki elama siirduda. Kui oleksin koos oma perega, kui saaksin neid puudutada, saaksin sealt palju energiat. Kuid oleme üksteisest kaugel. Kasutan nüüd jõuallikana oma kunsti. Hetkel, kui avan näituse ja näen, et inimesed mu töödega eri viisidel suhestuvad, saan energia tagasi. Kuulun ka võrgustikku, kus on minuga sarnaste probleemidega inimesed. Jagame kogemusi ja saame jõudu. Iraanis oli mul rohkem jõudu. Mu ema on väga arusaaja inimene, aga viimasel ajal on ta hakanud minu pärast kartma. Talle tundub, et Soomes on mu elu väga halb. Olen loobunud temaga Skype’is vestlemisest, sest ta näeb, et ma olen kurnatud, ja hakkab muretsema. Muidugi saab ta ka telefonikõnedest aru, kui mul läheb halvasti.
Kas elu Soome sisserändajana on teie tervist rikkunud?
Jah, ma usun küll. Mul puudub vaimne turvatunne ja see on kõige hullem asi, mis võib juhtuda. Tunnen ennast Soomes väga ebakindlalt paljude eri juhtumite pärast. Kui sa ei tunne, et sind armastatakse, siis kaotad turvatunde. Hindan Soome ühiskonda, sest nad on mind ka väga palju aidanud, aga siin migrandina elamine on mind palju muutnud. Olen korraga kurb ja õnnelik. Ka Iraanis poleks ma enam õnnelik, sest tahan elada nii Soomes kui ka Iraanis, teha kunsti seal ja siin.
