Irooniline ja rõhuv lugemine
„Meeleparanduseta” koosneb kaheksast lühiloost, mis on tonaalsuselt paljuski sarnased ja loovad terviku. Lugudevahelist ühtekuuluvustunnet ei loo mitte sündmustik, vaid kandev emotsioon või õhustik, mis on valdavalt muserdav, aga ka tegelased: raamatus ei ole ühtegi tegelast, keda võiks positiivseks nimetada. Olgu selleks allakäinud ärimees, kes kadestab kunagist tuttavat, kellest eeldas ärapööranud joodikut, kuid leidis eest heal järjel elu, isegi elu, mida endale oleks soovinud, või muusik, kes ringitõmbamise ja joomingute käigus leiab endale alaealise pruudi ega oska siis temast lahti saada – kõigis on isemoodi murtust, kibedust ja allakäigu maiku. Nad on veel elus ja toimetavad, ent ei usu ise oma toimetusse, justkui masinavärk, mis töötab inertsist lihtsalt edasi. Ja muidugi voolab lugudest läbi alkoholi ja joomist – sellest ei saa üle ega ümber.