Irving Stone’i “Michelangelo” annab suurelt edasi kunstniku loo

 (2)

Kordustrükina ilmunud “Michelangelo” on eeskujulik elulooromaan põhjalikult autorilt.

Paistab, et viimasel ajal on moodi läinud raamatute uustrükid, mis on minev kaup. See on arusaadav, sest peale on kasvanud mitmed põlvkonnad, kes tahaksid ka oma kodus lugeda millalgi 1960. aastatel välja antud klassikat. Kuigi anikvariaatides on praktiliselt kõik saadaval, eelistavad inimesed ikkagi värsket ja moodsama kujundusega uustrükki.

Kirjastuses Kunst on nüüd ilmunud Irving Stone’i (kaanel ekslikult Irwing) “Michelangelo”, mille esimene trükk oli 1967. aastal. Tõlkijaks oli Johannes Seilenthal, kujundajaks Paul Luhthein. Uue väljaande on kujundanud Tiiu Allikvee. Muidugi on raske neid kujundusi võrrelda. 1967. aasta oma kannab selgelt oma aja nägu. Kui siis pandi kaanele Michelangelo autoportree, siis nüüd vaatab sisendava pilguga vastu kunstniku kõige tuntum skulptuur “Taavet”. Kahjuks on see erinevus, et uues väljaandes pole pilte. Mis kunstnikuraamat see ilma piltideta on! Kui värvi poleks välja kannatanud, siis mõned mustvalged pildid skulptuuridest võinuks küll olla.

Veel üks märkus: raamatu seljal on kribukirjas autor ja pealkiri. Inimesed tahavad ikkagi oma raamatukoguga veidi eputada ja raamatu selg peab pilku püüdma. Võrdlesin ka teksti ja see on identne. Tõlkimata pole jäetud mitte ainult kunstispetsiifilisi termineid, vaid ka tavakeele sõnu. Raamatu lõpus on sõnade tõlked antud ja kes raamatu on viitsinud läbi lugeda, on saanud itaalia keele algkursuse.

Irving Stone (1903– 1989), kellelt on kirjastuselt Kunst ilmunud ka “Elujanu” Vincent van Goghist, viljeleb ilukirjandust, kus kasutab kõiki teadaolevaid fakte kunstniku elust, kirjadest, päevikutest ja mujaltki. Ta on kirjutanud mitte ainult kunstnikest, vaid näiteks ka Abraham Lincolnist ja Sigmund Freudist. Kunagi pidin kirjutama järelsõna Ingrid Mölleri raamatule “Maja kanali ääres”, mis jutustas Vermeer van Delftist, kelle elust on teada vaid mõned faktid.

Puudu autori tuvustus

Mölleri oletustele rajatud lood, Vermeeri oletatavad sõbrad, tema kodune elu jne, olid välja mõeldud. Minu ülesanne oli selekteerida sealt välja, mis võis olla, mis mitte, arvestades ajastut ja selle kunsti. Midagi sellist vajanuks ka Michelangelo-raamat, lisaks midagi ka autori tutvustamiseks.

Irving Stone’il oli lihtsam kui Vermeeri elust kirjutajal. Michelangelost on palju jälgi maha jäänud, lisaks elas ta pika elu (1475– 1564). Ta sündis Leonardo da Vincist 23 aastat hiljem ja elas 45 aastat kauem. Uurisin fakte tema kohta. Raskustes olin Ernst Gombrichi “Kunstilooga”: vaatasin nimede registrist, mis lehekülgedel on Michelangelost juttu. Rasvaselt olid märgitud leheküljed 196–200 ja 201, kuid seal oli juttu Itaalia 13. sajandist.

Ilusad meesmodellid

Stone on küllalt usutavalt kirjeldanud Michelangelo kujunemisteed. 13-aastaselt asus ta Firenzes õppima Domenico Ghirldaio käe all. Tõenäoliselt olid tal homoseksuaalsed kalduvused, millele on viidanud ka Freud.  Mitmetel lehekülgedel on lugusid, kuidas Michelangelo imetles noorte poiste ilu ja kuidas ta armastas neid modellidena kasutada.

Homoseksuaalsed suhted olid siis tavalised, sest noored poisid töötasid ja elasid meistrite juures. Verocchio ateljees tulid need ka avalikuks ja kuigi Leonardot otseselt ei süüdistatud, oletab Freud, et ka Leonardo oli homoseksuaalne. Huvitavad on ka leheküljed, kus räägitakse Michelangelo suhetest paavst Julius II-ga, kes tellis endale hauakambri, kuid hiljem keskendus Püha Peetri kiriku ehitamisele, samuti lood rivaliteedist Leonardoga. Elav on ka Sixtuse kabeli laemaalide valmimise lugu.

Lõpetuseks raamatu viimane lause: “San Pietro... Ta läks kirikusse eesuksest, astus kirkas Rooma päiksepaistes piki laia kesklöövi, jäi seisma kupli keskkoha alla, just Püha Peetruse haua kohale. Ta tundis hinge kehast lahkuvat, kupli suunas üles tõusvat, sulavat sellesse: sulavat ruumi, aega – igavikku.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare