Arve ja statistikat mul ei ole, aga on tunne, mis ütleb, et eesti keeles ilmub järjest rohkem väärtkirjandust, nii originaale kui tõlkeid.
Mida rohkem selliseid raamatuid tuleb, seda enam jääb juhuse otsustada, mida kriitika (raamatututvustus) tähele paneb, mida mitte. Asjade praeguse seisu juures - kirjastamisbuum kestab, ajakirjanduse maht ja võimalik et ka kultuurihuvi kahanevad - on see küllap paratamatu. Ju on siis hea, kui endale sellest disharmooniast aru anname ja silmad raamatupoes hoolega lahti hoiame.
Tähelepanuta on seni jäänud ka Helen Kelleri omaeluloo tõlke ilmumine. Tõlkija oli Astrid Reinla. Arvan, et Reinla valis ise, mida tõlkida. Tegemist on inimeseuuringu ja humanistliku kultuuri poolest rikka raamatuga, mis sobib Reinla enda hoiaku ja loominguga.
Ei oska arvata, kui palju on Eestis neid, kes nägid rohkem kui veerand sajandit tagasi, 1967. aasta sügisel lavakunstikateedri III lennu diplomilavastusena valminud W. Gibsoni näidendi "Ime sünd" etendust. Kes nägid, need mäletavad. Seda raamatut lugedes saavad nad tõenäoliselt teada, et mäletavad rohkem, kui arvasid ja teadsid mäletavat. Kõrvaltegelased olen unustanud, pearollides Mari Lille Helen ja Mari Urbsoo Anne Sullivan (õpilane ja õpetaja) on aina nähtaval.
Pime, kurt ja kõnetu Keller
Mispärast ime ja ime sünd? Helen Keller (1880-1969) oli ameeriklane, kes kaotas varases lapsepõlves poolteiseaastasena sarlakit põdedes nägemise ja kuulmise ning jäi seejärel ilma ka kõnevõimest. Et Helen kasvas jõukas ja hoolivas kodus, sai ta endale kuueselt õpetaja - endast poolteistkümmend aastat vanema Anne Sullivani, kellel oli olnud tõsiseid probleeme nägemisega. Järgneb ime sünd - pimekurdi lapse õpetamine ja rehabiliteerimine, mis andis tavatult soodsaid tulemusi.
Kuidas ja mis toimus, sellest "Minu elu lugu" kõnelebki - põhjalikult kahest ja natuke ka kolmandast, kõrvalseisja vaatepunktist. Helen Kelleri autobiograafiaga võrdmahuliselt on raamatus ruumi Anne Sullivani selgitustel ja tunnistustel. Raamatu kahte poolt aitavad omavahel siduda ka J. A. Macy kommentaarid ("Täiendav aruanne Helen Kelleri elust ja haridusest"). Et tegemist on lugejate enamikule võõra ja kohati lausa raskesti mõistetava ainega, on vaatepunktide mitmus mitte lihtsalt kasulik, vaid ka otse vajalik.
J. A. Macy rõhutab, et mõlemad, nii õpilane kui õpetaja olid väga andekad. Olgu see pealegi nii, probleemitasandil tõuseb rohkesti üldise tähendusega teemasid. üks niisugune on kahtlemata küsimus normaalsest ja mittenormaalsest (tahtmine panna need sõnad siin jutumärkidesse) elamisest. Kui probleemi teravdada, selgub tervete inimeste sagedane hämmastav pealiskaudsus oma meelte ja võimaluste kasutamisel.
Katsetav inimeseuuring
Helen Kelleri loos vastandub sellele puuetega inimese pürgimine ja süvenemine, mis viib hämmastava arengu ja harituseni. "Tema elu on olnud seeria katseid teha seda, mida teisedki inimesed, ja teha seda niisama hästi. Tal on olnud täielik edu, sest teistega sarnaneda püüdes on ta peaaegu tervenisti iseendaks saanud," kirjutab J. A. Macy. Kui palju on "normaalsete" hulgas neid, kes võivad tões ja vaimus kinnitada, et on "tervenisti iseendaks saanud" - oma võimed ja võimalused realiseerinud?
Mõtlemapanevalt tõuseb sellest raamatust küsimus inimloomusest - headuse ja kurjuse päritolust ning suhtest. Tõstetakse esile Helen Kelleri isikupära, seda, et ta tajub maailma normaalse ja ilusana, et talle on võõras niisugune normaalseks peetav suhtumine nagu nn "õiglane pahameel".
Võib ju ütelda, et see maailmapilt on vale, on eksitav - aga küsimus ei ole selles. Küsitakse hoopis, missugune tähendus on niisuguse hingehoiaku, kurjuseta inimese kujunemisel olnud sellele, et Helenil ei ole olnud kokkupuuteid maailma kirjandusega.
Tegemist on siis raamatuga, mis uurib sügavuti inimest ning rikastab humanistlikku kultuuri.
üLO TONTS
