Hiinlased seevastu ei talu kõrgel elamist ja peavad Tiibetis vastu kõige kauem paarkümmend aastat. Nad ei õpi ära ka tiibeti keelt ning lähevad hiljemalt pensionieaks Hiinasse tagasi.

Umbes kuue miljoni tiibetlase igapäevased probleemid on seotud hoopis vähem tuntud rahvaga – huidega ehk tunganitega. Huid on suurel siiditeel kaubelnud araablaste ja pärslaste järeltulijad, kes räägivad küll hiina keelt, ent on islamiusulised. Nemad on Tiibeti piirialal elades kõrgusega harjunud ja mäehaiguse käes ei kannata. Mõnikümmend aastat tagasi algas huide sissetung Kesk-Tiibetisse. “Tiibetlastele teeb hirmu see, et huisid tuleb järjest juurde ja ära nad ei lähe,” ütleb Park. Tema sõnul öeldakse Tiibetis, et kui Hiina kommunistid võtavad ainult keele, siis muslimid võtavad ka usu ja rahvuse.

Tiibeti kiltmaa põhjaosas Amdo regioonis on näha, mis juhtuda võib (praegu jääb see ala Tiibeti autonoomsest piirkonnast välja). Huid elavad sõbralikult koos põliselanikega, oodates, kuni neid on pool elanikkonnast. Seejärel on täieliku domineerimise saavutamine vaid paari põlvkonna küsimus, sest segaabieludes peab kogu pere suguvõsa nõudel islamiusku olema. Näiteks XIV dalai-laama Tenzin Gyatso sünnipaigas Põhja-Tiibetis oli 1935. aastal umbes 90% tiibetlasi ja 10% huisid. Praegu on vastupidi.

Uskmatud põlu all

Park ütleb, et muslimid vihkavad eelkõige just budiste ja uskmatuid, kes ei tunnista kõikevalitsevat jumalat. Kristlased ja juudid on raamaturahvas, keda muslimid ei pea puutuma, sest nad usuvad sama jumalat, ehkki ühest ilmutusest on kristlased ja juudid ilma jäetud. Park toob näite. Üks muslimist jeemenlane, kes õppis Hiina riikliku stipendiumiga Pekingi ülikoolis, üllatas teda ühel päeval teatega: kui saaks, hävitaks maa pealt kõik hiinlased, sest nood ei usu midagi ja kummardavad ainult raha, väärimata seega elu. Ja kiirustas lisama, et eestlase vastu pole tal loomulikult midagi, kuna too käib kirikus.

Tiibetlased on muslimite julmusega juba sajandeid kokku puutunud, kasvades teadmisega, et võimaluse korral tapavad muslimitest vallutajad tuhandete kaupa tiibetlasi. Näiteks räägib üks lugu, kuidas muslimid hävitasid 17. sajandil Lääne-Tiibetis 700 aastat eksisteerinud budistliku Guge kuningriigi. Pärast pikka piiramist tapsid muslimid kuningriigi alistumisel sõlmitud kokkulepet rikkudes kõik Guge elanikud, sealhulgas naised ja lapsed. 1950. aastatest räägitakse, et Hiina Punaarmees olid lausa muslimite väeosad, kes kasutasid olukorda ära tiibetlaste tapmiseks.

Hirm muslimite ees valitseb ka praegu. Ühe Indrek Pargi reisi ajal levis Khami regioonis asuva Yushu maakonna tiibetlaste seas kuulujutt, et muslimid tulevad ja tapavad ühe ööga kõik nende lambad ja jakid. See tekitas tohutu paanika. Öö läbi valvati oma karjasid. Samuti ei käida muslimi restoranides, sest räägitakse, et nad tapavad tiibetlasi ja pärast leiab pelmeenide seest tiibetlaste näppe.

Seda, et huide osakaal Tiibetis pidevalt tõuseb, on Park oma silmaga näinud. Pealinna Lhasa ringikujulisel peatänaval Barkhoril oli läinud suvel juba umbes kolmandik kaubitsejatest muslimid, kes müüvad võltsinguid ja petavad. Lhasas käib palju lääne turiste ja põhjapoolse provintsi Qinghai muslimite seas on teada, et seal on hea äri teha.

Qinghai ise on väga vaene piirkond. Samas on Park täheldanud, et kuigi inimestel pole korralikke riideidki, on igas linnas uhke mosŠee. Budistlikud templid aga lagunevad. “Kui küsida muslimitelt, kust nad raha saavad, siis öeldakse, et annetustest.” Kõige tõenäolisemaks peetakse Hiinas selgitust, et annetused tulevad rikastest Lähis-Ida riikidest, sest kohalikel elanikel pole neid miljoneid jüaane ilmselgelt kuskilt võtta. Samuti käivad huid küllalt usinalt araabia maades koraanikoolides.

Hiinas on umbes 30 miljonit huid, tavaliselt on igas provintsis vähemalt üks autonoomne huide maakond. Pealinnas Pekingis on neil terve linnaosa, mida nimetatakse Lehmatänavaks. Ateistliku Hiina Rahvavabariigi valitsus üritab konflikte huidega vältida, pigem antakse neile järele. Kui Hiinas algas 1966. aastal kultuurirevolutsioon, säilis Tiibetis 6000 budistlikust templist kõigest seitse. Samas on Hiina keskel asuvas Xiani linnas (kunagise siiditee idapoolne punkt) üks suuremaid mošeesid Ida-Aasias. Kultuurirevolutsiooni läbi viinud kommunistlikud noored tegid maatasa kirikud ja budistlikud templid, kuid mošees peeti endiselt iganädalasi jumalateenistusi, kus osalesid needsamad komnoored – esivanemate usule ei tohi ju vastu hakata.

Park märgib, et hiinlasi on nii palju, et nemad ei karda kedagi, kuid huidesse suhtuvad hiinlasedki eelarvamusega, umbes nagu venelased tsŠetsŠeenidesse. Nende arvates on huid kurjategijad. Ja asi pole mitte usus, vaid nende käitumises. Ammustest aegadest Hiina äärealadel elanud muslimitest uiguuride ja usbekkide vastu pole hiinlastel midagi, sest nemad elavad oma ajaloolistes elupaikades ega trügi mujale. muslimid on ka Tiibetis juba sajandeid elanud, aga probleemid on tulnud koos huidega.

17. sajandil Kašmiirist Lhasasse elama asunud muslimid on kohalike elanikega sulandunud ning tiibeti riietuse ja keele üle võtnud. Neid eristab tiibetlastest vaid usk, ent isegi nende mošeed näevad välja nagu Tiibeti templid, pajatab Park. Tema sõnul räägivad just need Kašmiiri muslimid tänapäeva Tiibetis kõige paremat tiibeti keelt, sest endine aristokraatia on paguluses. (Tiibeti keel on väga keeruline. Selles on iga asja kohta vähemalt kaks sõna, mida kasutatakse vastavalt sellele, kas räägitakse endast sotsiaalselt kõrgemal või madalamal positsioonil asuva inimesega. Praegu on tiibeti kõrgkeel kadumas.) Ka kunagised kašmiirlased ei käi huidega eriti läbi, ehkki neil on ühine usk.