Ita Ever 20 aastat hiljem
Need pehmete kaante vahele kogutud 256 lehekülge kannavad alapealkirja “Inimese elu, tragikomöödia viies vaatuses”.
Raamatus on Ita Everi enda, tema kolleegide ja raamatu autori mälestused, Ita Everi kohta leheveergudel jäädvustatu ja rollide nimekiri. See kõik on illustreeritud mustvalgete fotodega.
Raamatu põhisündmused algavad 1953. aastal, kui Ita Ever arvati Tallinna Riikliku Draamateatri hingekirja, ja lõpevad 1986. aastal, sest siis saabus seadusega määratud õigus minna pensionile. Õnneks jättis Ita Ever võimaluse kasutamata.
Nüüd, 20 aastat pärast näitlejanna pensioniikka jõudmist ja 15 aastat pärast biograafia ilmumist küpseb Ita Everil ja Helle Tammel plaan anda raamatust välja täiendatud kordustrükk.
Millal see lugejateni jõuab, ei oska Helle Tamm veel arvata, aga pakub, et tõenäoliselt mitte varem kui aasta pärast. Raamatu kirjastamiseks pole veel mingit kokkulepetki.
“Meie jaoks on tähtis see käsikiri mõnusalt ära teha – me ei sea endale mingeid tähtaegu, teeme siis, kui on aega ja tuju on hea,” ütleb Tamm. Koostööd on praeguse seisuga kavas alustada aprillis või mais.
Nagu eelmiselgi korral, tekib raamatu sisu omavaheliste jutuajamiste käigus. “See on faktiraamat,” märgib Tamm. Ita Ever ja Helle Tamm tutvusid siis, kui viimane töötas Eesti Raadio ajakirjanikuna. Näitlejanna tegi ise ettepaneku, et Helle Tamm võiks tema biograafia kirjutada. Naised ongi suhtlema jäänud.
Ita Ever aastal 1986
Väljavõtted 1986. aasta 1. aprillil ETV-s näidatud dokumentaalfilmist “Olete te õnnelik, Ita Ever?”, kus näitlejanna räägib filmi autori Mikk Mikiveriga (ilmunud Ita Everi 1991. aastal trükitud biograafias):
“Olla õnnelik – mida see tähendab? Olla terve, teha tööd, mida ihkad... Tean, et leidub inimesi, kes imestavad: millest küll on Everi juuksed halliks läinud? Ta on teatud-tuntud inimene, tal on kõik, mida õnneks arvatakse. ( ) Üldkokkuvõtet tehes tundub mulle, et on aus kirjutada oma elu ja 33 tööaasta kohta: korda läks.”
“Kui süveneda, siis on mul kadedust äratav rollidenimistu: boamadu Berta, Öö, Kunksmoor, vihmauss... Mida te naerate? Püüdke neid mängida ja te üllatute, kui palju fantaasiat see nõuab! Uskuge, vihmaussi hingeelu avada ei ole sugugi lihtne ja kerge.”
“No hästi, mul ei ole olnud “tõupuhtaid” tragöödiakangelannasid. Kuid mis siis? Ja ma pole neid ka ihanud. Ma ihkan komöödiakangelannasid – neid mängides tunnen, et minu “õis õitseb”.”
“Mina ise kui partner? No ma ei lähe lavale, küüslaugulõhn suus, ei viruta partnerile kõrvakiilu sellise hooga, et ta on paar päeva kurt. Juba sellest võib järeldada, et ma ei ole “halb” partner! Olen püüdnud end kollektiivi sobitada.”
“Minu ema ütleb, et tema meelest olen mina kõige andetum näitleja Draamateatris. Miks? “Sellepärast, et sa muudkui käid seal proovis. Lavastaja ju ütleb, mida ta tahab ja kuidas teha – tee siis, nagu ta tahab! Miks sa ei tee? Ja kui sa ei oska teha nii, nagu tahetakse, siis oled sa andetu ja tule sealt ära!” Geniaalselt öeldud!”
“Publik võib näitlejale isegi dopinguks osutuda. Kui su päevas on olnud midagi pahasti ja sa astud lavale ja tunnetad, et publik on ootuselevil, kaob päevapaha, su närvid tulevad nahapinnale, sind haarab meeldiv erutus ja etendus muutub naudinguks. Kui sind aga võtab vastu jäine vaikus, tahad seda tavaliselt ikka murda.”
“Kui vaatan tulevikku, paistab mulle, et ma võiksin seal üht-teist korda saata. Ja milline naine ei armastaks tsiteerida ridu Shakespeare’i sonetist “Ei veena peegel mind, et olen vana...”?”1
