Ita Ever vähemalt poolfinaalis

Inglise autori Simon Gray „Finaal” võeti Draamateatri kavasse Ita Everi 85. sünni- päevaks. On, mida tähistada.

See, et 85-aastaseks saav näitleja tuleb üsna olulises rollis lavale, on iseenesest suursündmus. Sisuliselt on tema Daisy üsna meeleolukas kuju. Üsna mitu mu tuttavat leidsid temas märkimisväärseid saranasusi oma emadega ja minu arust pole selles midagi imelikku. Pole kahtlust, et Ita Ever tõesti mängib, mitte pole päriselt selline lihtsakoeline ning vanadusest ja rutiinsest elust nüristunud naine nagu Daisy. „On aeg teada saada, kes ma tegelikult olen!” kuulutab Daisy. Kuid publik tajub seda ka Ita enda kohta.

Everist märksa nooremategi kultuuriinimeste – juba umbes 70-aastaste – kohta öeldakse mõnikord, et nende füüsiline vorm on tunduvalt parem kui vaimne. Märgatavalt sagedamini kuuleb vastupidist. Ever ei tee endale kummaski punktis hinnaalandust ning tuiskab lavale ja lavalt minema sama hoogsalt kui mängupartnerid. Aga mis noored need Malmsten ja Sukk kah enam on.