Ivan Makarov: ükski parasiit ei tapa oma ohvrit

 (40)

Ivan Makarov: ükski parasiit ei tapa oma ohvrit
Marko Mumm

Viimastel nädalatel on Eesti Raadio venekeelse programmi Raadio 4 vastutava toimetaja Ivan Makarovi Eesti Päevalehes ilmuvad kirjutised venekeelse Delfi kommentaatorid nii pööraseks ajanud, et seal arutatakse isegi tema tapmist. Valimatust sõimust pole mõtet rääkidagi. Ja mille eest, küsib Eda Post.

11. mail ilmunud iganädalases venekeelse meedia ülevaates tõi Makarov esile riigikogulase Vladimir Velmani arvamusavalduse, et too ei usu Eesti võimu ja keeldub igasugusest koostööst. Kuna loo toimetamisel läks vahetusse viide algallikale, siis kuulutas venekeelne Delfi, et Makarov on kogu Velmani jutu ise välja mõelnud.

Nädal hiljem kirjutas Ivan Makarov Eesti Päevalehe palvel kommentaari Kristiina Ojulandi arvamusavaldusele, et Eesti-vaenulike Venemaa telekanalite edastamine tuleks Eestis lõpetada. Muu hulgas seisab seal: “Venemaal on praegu nii palju “vaenlasi”, et Vene telekanalid ei saa kogu oma eetriaega pühendada vaid Eesti mustamisele, seda tööd tehakse palju tõhusamalt ja päevast päeva meie riigisisestes massiteabevahendites. Võtke kätte neljapäevane Vesti Dnja – esiküljel suur haakrist tekstiga “Hitler on Eestis taasvabastaja”, pikad jutud sellest, kuidas Eesti “loomastunud” politseinikud peksid vene lapsi, siis kõrval jälle Hitler sülelapsega ja Hitler juhtimas vägesid – see on ju täielik hullumaja. See teeb haigeks.”

Sellest artiklist “Probleeme on ka kohaliku vene meediaga” sai venekeelne Delfi loo “Sisevaenlane on hirmsam kui väline” ja jättis mainimata Makarovi kommentaari sõnumi, et keelamine ei anna tulemust, pigem peaks täiendama Eestis elavate venelaste valikuvõimalust nii kodumaise toodangu kui ka Venemaa telekanalite edastamise osas.

Eesti Päevalehe kommentaarirubriigis kirjutas seejärel lugeja: “Makarov on praegu jälle vene Delfi tapalaval. Kommivad ühed ja samad, vastuväited läbi ei lähe.” (Venekeelses Delfis sai Ivani seisukohtade eest sõimata isegi Jüri Makarov, kuigi mehi ei seo midagi peale sama perekonnanime.)

Seega pole ime, et Eestis on nii vähe inimesi, kes räägiksid rahulikult eestlastele venelaste (mõtte)maailmast ja venelastele eestlaste omast. “Kui üritada eestlasi ja venelasi lähendada, siis ega see kõigile ei meeldi. Kohe hakatakse kividega loopima. Seda on kogenud ka teised,” vastab Makarov ja ohkab.

Ta ütleb, et venekeelse meedia ülevaate kohta on avaldatud ka arvamust, nagu lekitaks Makarov eestlastele venelaste siseinfot. “Ma olen neile vastuseks kirjutanud: teie ärge õhutage vaenu, siis ei saa seda ka tsiteerida. Põhiliselt ma ju tsiteerin, kommenteerin väga vähe. Nopin lehtedest välja huvitavamat, kusjuures minu ülevaates on ka väga palju positiivset, aga sellest ei räägita.”

Makarov tähendab, et Eestis elavate eestlaste ja venelaste maailm on alati olnud erinev. “Kui elasin Tartus ja käisin vene koolis, siis ma eestlasi suurt ei näinud. Meie tööõpetuse tunnid olid küll eesti koolis, aga seal me käisime õhtuti. Olime täiesti eraldi. Kui ma ei oleks suviti maal talus elanud, siis ma ei valdaks eesti keelt ega midagi.”

Ta meenutab oma ainsat kooliaegset kokkupuudet eestlastega: kuuendas klassis esines ühel koolipeol eesti poiste ansambel, kellele vene õpilased lava ees tohutult kaasa elasid, ja pärast seda hipilikke eestlasi enam esinema ei kutsutud.

Praegu on Makarovi hinnangul eestlaste ja venelaste maailm siiski lähenenud. “Kui integratsiooni ei oleks toimunud, oleksid aprillisündmused olnud palju hullemad. Aga mulle on jäänud mulje, et igasugused integratsiooni sihtasutused ja kohalikud vene lehed pole integratsioonist huvitatud, sest see jätaks nad tööta. Mäletan, et kui töötasin teadlasena Läänemere instituudis, tuli meile parasitoloog Vismanis Riiast. Tema ütles: vaata, Vanja, ükski parasiit ei tapa kunagi oma ohvrit. Kui ta ohvri tapab, ei saa ta enam parasiteerida. Samamoodi ei taha need, kes integratsiooniga tegelemise eest head raha saavad, et see läbi saaks. Ja vene meedia ei taha, et vene inimesed saaksid eesti keelest aru ning loeksid peale vene lehtede ka eesti lehti ning vaataksid eesti televisiooni, sest siis ei läheks neile enam kõik “peale”. See on loodusseadus.”

(Hariduselt on Ivan Makarov kalakasvataja, seda õppis ta nii Moskvas kui ka Tartus EPA-s. Pärast ülikooli töötas Läänemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudis nooremteadurina – kasvatas Saaremaa välibaasis meresumpades vikerforelli ja kaug-ida lõhet kisutsˇi, kirjutas aruandeid ja kui vahepeal tulid ülemused Lätist instituuti inspekteerima, tehti sauna ja söödi kala.)

Eesti ainus avalik-õiguslik venekeelne meediakanal on praegu Raadio 4. Makarov ütleb uhkelt, et see on siin kõige kuulatavam venekeelne raadiojaam, kuigi eestisõbralikkuse pärast see kõigile ei meeldi.

Makarovil on seal iga tööpäeva õhtul 50-minutine autorisaade “Raadius”, mis saab sügisel juba 13-aastaseks. “Ühiskondlik saade Balti elust – kõigest, mis on huvitav ja värske, ning üritan valida rohkem mazˇoorseid teemasid,” iseloomustab Makarov.

Saate valmimisele aitab kaasa muljet avaldav korrespondentide võrk – uudiseid edastavad kaastöötajad Venemaalt, Lätist, Leedust, Kaliningradist, Soomest, Rootsist, Inglismaalt ja mujalt välismaalt, aga ka Tartust. Peale selle on “liikuv reporter” Jaan Lukas, kes sõidab mööda Eestit ja intervjueerib “Raadiuse” jaoks vene keeles teisi eestlasi. Muu hulgas meeldib Ivan Makarovile mängida saates ette heliklippe tsitaatidega, mida Venemaa poliitikud on Eesti kohta öelnud.

—  Kas keegi on Eesti kohta ka midagi head öelnud?

—  Kogu aeg öeldakse. See oleneb palju intervjueerijast – rohkem räägitakse Eestist hästi näiteks RTV ja Ehho Moskvõ saadetes. Isegi Vladimir Zˇirinovski on seal Eesti kohta hästi öelnud. (Ja Makarov mängib ette klipi, kus Zˇirinovski nendib, et eestlastel (nagu ka grusiinidel) on põhjust mitte olla rahul venelaste tegudega Eestis ning venelased peaksid seda mõistma.)

Peale selle teeb Makarov Vikerraadiosse iganädalast vene meedia ülevaadet (mis ilmub ka Eesti Päevalehes) ning varem on ta teinud ka “Keskööprogrammi” ja Raadio 2-s iganädalast muusikasaadet “Estrada” vene muusikast. (Kui Eesti Raadio eelmise aasta detsembris aastapreemiaid jagas, tunnustati Ivan Makarovit “professionaalsuse ja järjekindluse eest Läänemere riikide uudiste ja eluolu värvikal käsitlemisel R4 saates “Raadius” ning venekeelse pressi teemade vahendamise eest eestikeelsele publikule”.)

Muusikat Ivan Makarov armastab, ka tema töölaud asub Raadio 4 muusikatoimetuse plaadikogu keskel. Ansambliga Data andis ta Nõukogude aja lõpus välja kaks plaati, millest teine, 1991 Meloodias välja antud “Nomen nescio” on Makarovi teada viimane üleliidulise levikuga Eesti muusika album (ilmuma pidi kolmaski, aga enne astus Eesti Nõukogude Liidust välja). Hiljem ilmus veel Ivan Makarovi lugudega kassett “Must ingel” ja Ivanhoe nime all vanadest lugudest kokku pandud CD “Pojale”.

Makarov oli osaline ka ansambli Ruja üleliidulise vinüül-

plaadi “Pust budet vsjo” välja andmisel 1980-ndate lõpus. “Käisin umbes kolm aastat Moskvas seda läbi surumas. Plaadi väljaandmine kinnitati, aga siis põgenes Rein Rannap läände ja kõik tema lood kästi välja rookida.”

Rahvusvahelise turu jaoks pani Makarov vene keelde ka eestikeelsed laulusõnad. Ta võtab riiulist plaadi: “Näed, siin on minu tõlkes Runnel, Kareva, Nõgisto… Ainus eestikeelne lugu on sellel Alenderi “Teisel pool vett”. Alender tuli minu juurde ja ütles: Vanja, ole hea, pane sinna plaadile minu “Teisel pool vett”. See on nii ilus lugu, aga mulle tehakse bändis kogu aeg liiga ega panda seda plaadile. Nii läkski see eestikeelsena kogu üleliidulisele tiraazˇile.”

Ivan Makarov ise on kirjutanud umbes 150 venekeelset ja sadakond eestikeelset lauluteksti. Koos õde Annaga, kes samuti luuletusi kirjutab, on nad välja andnud kaks luulekogu, kus on koos vene- ja eestikeelsed värsid. Muusikat teeb Ivan Makarov praegu enda sõnul juhuslikult, näiteks kui Andrus Kerstenbeck (tuntud ansambli Vanemõde trummarina) midagi pakub.

“Raadiuse” kodulehelt (www.hot.ee/raadius) saab alla laadida näiteks ühistööna sündinud loo “Rahvusbemm”, mida laulab Ivani 17-aastane poeg Mihkel. Aga muusikaäris läbilöömine on Makarovi sõnul tänapäeval väga raske, kui pole taga firmat või produtsenti. Ta toob näiteks narvalase Leonid Assuriiski, kes on Eestimaa parim vene hääl, ent kelle muusikat ei mängita mujal kui Raadio 4-s.

Veel armastab Ivan Makarov maal ämma talus toimetada. “Mulle väga meeldib raske talupojatöö – veeretan kive ja tassin palke, kartulimaa tuli käsitsi üles kaevata… Mul on sinna istutatud mitusada kuuske ja mändi, kasvatan näiteks kartulit, maasikaid, tomateid, kurke, peeti, porgandit, salateid, õunu ja pirne. Minu auto on minu ema 25 aastat vana Zˇiguli, sellega olen pakiruumis vedanud isegi kahe ja poole meetriseid palke, kive, sõnnikut, kastmisvett.”

—  Kas kala ka kasvab? Olete ikkagi õppinud kalakasvataja.

—  Kaevasin valmis väikse tiigi, kus mul on teist aastat sees kogred, seal kasvavad veel vesiroosid, võhumõõgad ja hundinuiad. Teiseks tiigiks on mul suur vann, kuhu tõin kevadel konnakudu ja see on nüüd kulleseid täis. Leppisin lugupeetud ämmaga kokku, et ta sealt kastmiseks vett ei võtaks.

—  Konnad? Miks?

—  See on kihvt, kui nad aias ringi jooksevad.

Veel selgub, et venelane Ivan Makarov ei armasta Vene viina, vaid Eesti veine. “Minu lemmikud on Karksi ja Põltsamaa veinid. Avastasin need enda jaoks ja enam muud ei tahagi. Just naturaalsed veinid, näiteks mustasõstra, õuna, jõhvika oma – need on maailma parimad veinid!”

Kuigi Ivan Makarov saab internetis teistelt venelastelt eestisõbralikkuse pärast sajatada, on temalgi Eesti valitsusega eriarvamusi. “Isiklikult arvan, et näiteks koolireformiga on üle pingutatud. Minul kui inimesel, kes räägib eesti keelt enam-vähem, on ka omad raskused – mõtlen, mis käändes öelda… Ma ei kujuta ette, kui reaalainet õpetataks eesti keeles. Ma ei saa sellest isegi vene keeles aru!”

Veel räägib ta kauaaegsetest vene koolide õpetajatest, kellele on eesti keele kategooriaeksam valus küsimus. “Need vene õpetajad on lapsi õpetanud aastakümneid ja nüüd võib iga poisiklutt või plikatirts näidata näpuga ja küsida: “Maria Ivanovna, võ eksamen sdali?” On ebapedagoogiline õpetaja niimoodi laste ees mättasse lüüa. Muidugi peaksid inimesed rääkima eesti keelt, aga kuivõrd solvunud ja alandatud nad olla võivad? Oleme saanud palju vaenlasi.”

Ise räägib Ivan Makarov eesti keelt nii puhtalt, et tekib kahtlus: on ta ikka venelane? “Olen venelane. Minu isa Mihhail on põline narvakas ja ema Aleksandra Peterburist, mõlemad olid Tartu ülikooli õppejõud.” (Kaugemate esivanemate sekka kuulub Ivan Makarovi teada isegi keemik Dmitri Mendelejev.)

Praegu elab isa Peterburis, kus töötab teaduste akadeemia filosoofia osakonnas, ja ema võttis Venemaa kodakondsuse, et saaks isal kogu aeg külas käia. “Loodan, et isa kolib Eestisse tagasi, siin on ikkagi tema kodumaa. Juunis saab ta juba 85-aastaseks, töötamisest aitab küll.”

Ivan Makarovi ema Aleksandra Gorjatsˇeva, muide, on väidetavalt Eesti esimene filosoofiadoktori kraadiga naine.

Kui Ivan Makarov mind raadiomajast välja juhatab, seisatab ta korraks uksel. “Tead, pane see kindlasti kirja: võib-olla on mul vedanud – aga ma ei ole ühtki korda kogenud rahvuslikku diskrimineerimist. Terve elu olen siin elanud… No lihtsalt ei ole. Mitte kunagi. Ja kuidas ma hakkan ausa inimesena virisema, kui mulle ei ole halba tehtud?”

Ivan Makarov

•• Sündinud 15. oktoobril 1957 Tartus

•• Abikaasa Gerli, poeg Mihkel

•• Lapsepõlve veetis Elva lähistel Haavistiku talus

•• Seitse klassi lõpetas Tartu 13. 8-klassilises koolis

•• 1974 lõpetas Tallinna 23. keskkooli

•• 1974–1975 õppis Moskvas Timirjazevi-nimelises akadeemias ja 1976–1979 Eesti põllumajandusakadeemias

•• Töötas 1979–1981 ja 1982–1984 Läänemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudi nooremteadurina, vahepeal oli ENSV põllumajandusministeeriumi vaneminsener

•• 1985 Tallinna kombinaadi BIT laadija

•• 1986 ENSV teaduste akadeemia termofüüsika ja elektrofüüsika instituudi vaneminsener

•• 1987 Tallinna katsetehase Estoplast valgustite pakkija

•• 1989–1992 Õhtulehe – Vetsˇerni Tallinna tõlk ja toimetaja

•• Alates 1992. aastast töötab Eesti Raadios

•• Ivan Makarovi iganädalast venekeelset meediaülevaadet kuuleb Vikerraadios kolmapäeval kell 12.30 (Eesti Päevalehes ilmub see tavaliselt neljapäeviti) ning autorisaadet “Raadius” Raadio 4 eetris tööpäeviti 17.10–18.

Teised temast


Olga Šubin

kolleeg Raadio 4-st

•• Tunneme Ivan Makarovit toimetuses nii kolleegi kui ka muusikuna. Ta on üsna erandlik – alati on tal hea tuju ja alati on tal oma arvamus ning kunagi ei muuda ta oma meelt, kuigi kuuleb enda aadressil palju kriitikat. Ta on muide väga hea muusikatundja ja tahaks, et ta räägiks muusikast ja muusikutest raadios rohkem.

Igor Garšnek

sõber ja koostööpartner

•• Ivani tutvustas mulle Urmas Alender ja meie koostöö algas juba enne ansambel Data aega, sest ta tegi Rujale venekeelseid tekste. Ivani teeb eriti sümpaatseks see, et temas on koos kaks erinevat poolust: üks on siiras, lapsemeelne avatus kõigele ning teine väga terane ja mõnikord ka sarkastiline elutark hoiak. Ütleksin, et oma loomult, oma suhtelt ümbritsevasse maailma on tal poeedi hing. Ka selles mõttes on ta hämmastav, et ta on bikultuuriline. Talle pole vahet, kas kirjutada laulutekste vene või eesti keeles või luulet tõlkida. Inimesena on tema põhijooneks osavõtlikkus teiste probleemide suhtes, ta ei jää kunagi külmaks ja tal on eriti arenenud õiglustunne. Veel on tal üks väga hea omadus: ta ei karda üheski olukorras ennast proovile panna. Kui ta midagi tahab, siis ta teeb seda ja viib ennast ise vajalikule tasemele ega sõltu sellest, mida teised arvavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare