Ivan Orav - Kuulus tiblakütt ootab suurt juubelit ja surma

 (16)
                 
Ivan Orav - Kuulus tiblakütt ootab suurt juubelit ja surma
----
Seda, kes on Ivan Orav, teavad ilmselt kõik eestlased. Aga see, et vana sepp sai eelmisel laupäeval juba 99-aastaseks, tuli paljudele üllatuseks. Kui kaua veel kavatseb vana sepp tiblasid jahtida? Ivan Orava tegemistest rääkis tema hea sõbra ja õpilase Andrus Kivirähkiga Eda Post.

Kepi najal ringi komberdav põdurapoolne vabariigi valvur Ivan Orav on Eesti lähiajaloo fenomen. Ta on see sümboolne marurahvuslik vabadusvõitleja, keda me kõik arvame teadvat-tundvat. (Kuigi tegelikult on ta enda kohta rääkinud üsna vähe, välja arvatud see, et ta oli Pätsiga lähedane sõber ega salli silmaotsaski tiblasid. Isegi fotosid on temast vaid kaks – üks noor- ja teine vanaduspõlvest.)

Ivan Orav materialiseerus siis, kui Andrus Kivirähk käis ülikoolis. “Olin hästi laisk tudeng ja mul oli kõikide ainete peale üks kaustik, kuhu ma loengutes istudes lõustu joonistasin ja igasugu tobedusi kirjutasin,” räägib Kivirähk. “Mäletan, et Postimehes oli ilmunud mingi artikkel, millele ma kirjutasin Ivan Orava nime all vastuseks lugejakirja. Artiklis oli kedagi “priimuseks” nimetatud ja Orav õiendas, et priimusega tehakse hoopis süüa. “Ivan Orav, vana sepp” tekkis selle totaka kirja alla täiesti “lambist”. See lugejakiri ka ilmus Postimehes – olime ju ajakirjandustudengid ja ikka õnnestus igasugust rämpsu lehte sokutada.”

Kui Andrus Kivirähk 1993. aastal Päevalehes tööle hakkas, tuli Ivan Orav temaga kaasa. Nädalavahetustel hakkasid lehe huumoriküljel ilmuma vana sepa mälestused. Karakteri arenedes selgus, et eesnimi Ivan talle tegelikult ei sobi – nii Orav kui ka tema isa olid tõsiselt eestimeelsed mehed –, kuid siis oli juba liiga hilja seda muuta. (Näo sai meie vabadusvõitleja muide oma kaasaegselt, Itaalia kirjanikult Alberto Moravialt. “See pilt on välja lõigatud ajakirjast Sovetski Ekran. Ta on selline võitleva proletaarlase välimusega ning see ruuduline särk ja lips on väga ivan-oravalik,” selgitab Kivirähk. Üsna pea sai Ivan Orav Andrus Vaarikult ka keha – siis, kui Roman Baskin lavastas 1994.–1995. a seitsmeosalise teleseriaali “Vabariigi valvur”, kus Ivan Orav lahendas koos Narvast pärit eestlase Peeter Dobrovolskiga (teda kehastas Elmo Nüganen) salapäraseid juhtumeid, otsis üles kadunud tüdrukuid ja võitles kurjusega.)

“Päris alguses võtsid mõned inimesed Ivan Oravat täiesti tõsiselt – et ongi selline vanamees, kes kirjutab sääraseid imelikke mälestusi. Neid rahvuslikke vanamehi, kes kirjutasid ajalehtedesse umbes samasuguseid artikleid ja ülistasid Pätsi, oli tol ajal palju. Ivan Oravale tuli isegi kirju. Oldi pahased, et nii see ju ei olnud, nagu Orav kirjutab. Anti ka nõu. Mäletan Ivan Orava kirjeldust, kuidas ta käis kinos ja istus nätsu peale ning see jäi tal pükste külge kinni. Siis saadeti kiri, kus anti nõu, kuidas nätsu pükste küljest lahti saada, et vanahärra saaks püksid puhtaks. Aga need kirjad lõppesid üsna pea – inimesed tabasid ära, et ega teda ikka päriselt olemas pole,” meenutab Kivirähk.

Ivan Orava lood, mis serviti põhinevad Eesti lähiajalool, on tema esituses kõvasti üle vindi keeratud. Ükski terve mõistusega inimene ei saa ometi uskuda, et Pätsu-ajal kasvasid kaskede otsas õunad, igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning Pätsu kodus oli alati Eesti rahvast nagu murdu – aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit, noored armunud korraldasid seal salajasi kohtumisi ja värsked abielupaarid tulid mesinädalaid veetma ning kõigi jaoks jätkus Pätsil ka ahjupraadi. Need lõbusad vindikeerud on ühtlasi Oravat tõhusalt kriitika eest kaitsnud, sest ühe ajalehe naljarubriigis asjatava seniilse vanainimese kallal pole ju sobilik tänitada.

(Ja siiski, palju aastaid hiljem, 2002. aastal, tõusis segadus, kui ühes reklaamikampaanias kasutati sõna “tibla”. Siis pidi Kivirähk isegi ühes venekeelses telesaates seletamas käima, et “tibla” on kirjanduslik termin Ivan Orava raamatust. Ka Eesti Päevalehes ilmus õiendus pärast 1940. aasta juunit Eestisse valgunud “tiblade sugukonna” kohta. “Vana sepa sõnul on mõned tiblad kaetud süsimustade karvadega, nad suudavad oma pikkade küüntega lõigata aknaklaasi ja söövad seda nagu vahvlit. Teised tiblad on seevastu väikesed, limased ja roosad, nad pesitsevad valdavalt köögis, kapi taga, nende tiinus kestab vaid paar nädalat ja nad toovad ilmale korraga vähemalt kaksteist pimedat poega. Leidub tiblasid, kellel nahk on all ja sisikond peal ning et seda kupatust koos hoida, ümbritsevad nad end tugevasti vöötatud vihmamantliga.”)

Nädala kaupa lehes avaldatud jutud ilmusid 1995. aastal ka tagasihoidliku mustakaanelise raamatuna “Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed”. Jõulise avalöögina jagas Ivan Orav kohe pärast raamatu ilmumist Tõnu Õnnepaluga Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiat proosa valdkonnas. (Praegusele menukirjanikule Andrus Kivirähkile oli see esimene raamat. Kirjanike liidu liikmeks võeti ta aasta hiljem.)

Tervis jupsib

Need ajad on nüüd aegade hämarusse vajumas ja pealekasvav põlvkond teab Rehepappi, mitte Ivan Oravat. Ka hulk Ivan Orava ainult ajalehes ilmunud tekste on arhiivide sügavusse peitu pugenud. “Ega ma ise ka ei mäleta kõike, mida olen Ivan Orava nime all kirjutanud… Huumorikülg ilmus ju 15 aastat iga nädal. Väga võimalik, et ma kordan iseennast ja räägin mingites asjades ka iseendale vastu. Aga see vist ei olegi tähtis, kes kõiki neid lugusid ikka mäletab. Mõni üksik fänn on, kes neid meeles peab,” mõtiskleb Kivirähk. (Tõe huvides olgu siiski öeldud, et Ivan Orava mäletusteraamatut poest otsida on kordustrükist hoolimata sama hea kui merelainetel vahujäneseid jahtida.)

Orava kaastööd Eesti Päevalehele on harvemaks jäänud, ehkki aeg-ajalt ta raporteerib, et vabariigi valvur pole veel seniilseks jäänud, ning kus viga näeb laita, seal ka laidab. “Eks tal vahepeal on halvem ka, siis lähevad tal jalad ja keel sõlme ning juhtub igasugu koledaid asju nagu raugaga ikka. Aga siis on tervis jälle parem ning ta kõnnib ringi ja askeldab,” märgib Kivirähk. Näiteks pidas viimati Arnold Meriga polikliinikus uriiniproovipudelitega sõda.

1. septembri paiku saab Orav igal aastal raudselt sõna, sest tarkusepäeval on tema sünni-

päev (kuupäev on valitud nii sellepärast, et Kivirähkil ka meeles püsiks). Esimest korda tähistas Orav ajalehes sünnipäeva 1993. aastal, kui tal oli 85 aasta juubel. Nädal tagasi ilmunud “Ivan Orav – 99!” oli internetis üks Eesti Päevalehe loetumaid lugusid, mis kogus imekiiresti ka ligi 600 kommentaari, mis käsitlesid eestlasi ja rahvuslust alates muinasajast tänapäevani. Rahvas ei unusta oma kangelasi.

Omal ajal täiesti ajakohasena tundunud Ivan Orav on muutunud uunikumiks. Isegi kõik Vabadussõja veteranid (viimasena huvitaval kombel Tark ja Ilus) on juba surnud. “Eks see muutub juba ebaloomulikuks, et Ivan Orav nii kaua elab,” tunnistab Kivirähk. “Aga kuidagi raske on teda ka ära tappa. See mõjuks imelikult, kui ma nüüd avaldaks tema surmakuulutuse. Kuigi iseenesest ei takistaks see ju teda kirjutamast, eks ta võib alati kodukäijana tagasi tulla… Kui Jumal ajalehes kirjutab, miks siis mitte Ivan Orava vaim. Eks peab mõtlema… Aga tema surm peab olema väga sümboolne. Ta ei saa niisama järsku ära surra. Ja ma arvan, et sada aastat tuleb tal ikka enne ära. Aga samas – ega seda ka ette ei kujuta, et ta oleks juba 105 või 106.”

Teised temast

Andrus Vaarik

Ivan Orava füüsiline keha:

•• Viimasel ajal on Ivan Orava populaarsus võrreldes varasemate aastatega veidi langenud, kuid vabariigi aastapäeval, jõulude ajal ja aastavahetusel tuleb ta inimestele jälle meelde. Eks ma ise olen ka temast võib-olla… Olen teda vist omal ajal natuke liiga palju teinud. Ega ma ei mäletagi enam, millal ma Orava mängimist alustasin. Aga kui esinema kutsutakse, siis ma leian ikka endas jõudu ja põhjust jälle minna.

•• Olen aeg-ajalt kartnud küll, et Orava juttu võidakse pahaks panna, aga ta on Kivirähkil kirjutatud tegelikult väga peeneks tegelaskujuks. Ta on hüpereneseirooniline rahvuslik kangelane. Sest tegelikult, kui aus olla, on ta ju kõige lollim eestlane ja tema vastuvõtul peab olema nihe sees. Vahel ma pelgan, et mõjun ebaeetiliselt, kui publik võtab teda üks ühele ja on tõesti valmis minema kuhugi kioski taha tiblasid peksma. Orava funktsioon, milleks on ta kutsutud ja seatud, on ju risti vastupidine – iroonia kaudu peaks ta just rahvaste sõprust tugevdama ja välja naerma väikerahva suursˇovinismi. Aga ega teater pole õhtukool ja Kivirähk pole süüdi, kui osal inimestel ei ole isegi esimese astme üldistusvõimet. Minul kui Ivan Oraval pole siiski kunagi konflikte tekkinud. Ma olen teda esitanud isegi Toronto Eesti Majas, mis on minu teada kõige raevukam eestluse kants, ta läks seal “stand up” kangelasena jube hästi peale ja publikuga tekkis dialoog. Kartsin küll, et ta võidakse elusalt ära süüa, aga välja tuli vastupidi.

Enn Tarto

Eesti vabadusvõitlejate noorema põlvkonna esindaja:

•• Meie oleme seda meelt, et kui meil on vabadus ja meil on härra Orav, siis las ta teeb nalja. Tema juttu me muidugi tõsiselt ei võta, aga ega me tema vastu pahameelt ka ei tunne.

Küllap on Ivan Orav mõjutanud osa eestlaste arusaamist ajaloolistest sündmustest, sest ta oli ju vahepeal väga populaarne – aga need, kes teavad, kuidas asjad tegelikult olid, saavad aru, et ta on ainult viguri- ja naljamees.

Raske on Ivan Oravale seda pahaks panna, sest kuigi ta ajab vahel sellist juttu, mis pole meie vaatevinklist õige, on kõik see köömes selle kõrval, mida paljud teised teevad.

Tuntud ja tundmatud Oravad

Ivan Orav

•• Sündis 1. septembril 1908. Täpselt ei tea kus, igatahes pole tema isatalu säilinud, tiblad hävitasid selle ja praegu laiub seal heinamaa.

•• Tsaariaegse passi järgi Ivan Belkin, muutis perekonnanime 1935. aastal eestistamise kampaania ajal Oravaks.

•• Vanemate kohta on teada, et nad olid töökad inimesed. Isa, samuti sepp, oli nii usin, et kogu aasta talutööd olid tal ükskord juba 6. jaanuariks tehtud.

•• Kooliharidust sai vähemalt algkoolis. Vahetevahel räägib endast ka kui Wikmani poisist, teinekord jälle eitab seda. Eesti vabariigi kuldseil päevil oli töölisnoor, Pätsu majasõber ja võimukoridoride hall kardinal. Muu hulgas kuulus Orav koos Pätsi, Laidoneri, Tõnissoni ja Pätsi kojamehe Runneliga kriisikomisjoni, mis kogunes Pätsi korteris 1939. aastal aru pidama Venemaa esitatud nõudmiste üle.

•• Ametilt sepp. Nõukogude ajal ka elukutseline vabadusvõitleja, riigiõõnestaja ja innukas tibla-uurija. Tavaliselt ei luba vabariigi valvuri süda tal kodumaad hetkekski jätta, ent 1978. aastal külastas Ivan Orav Jaan Tõnissoni vaimu kutsel siiski põrgut, kuhu Eesti rahvuslased olid mõnusa pesa sisse seadnud (Kurat on väga eestimeelne mees, kuldse südamega ja rinnas sinimustvalge lipuke.)

•• Tavapäraselt võtab igal õhtul pitsi viina, erakorraliste sündmuste puhul ka rohkem. Näiteks peaaegu terve Suure Isamaasõja suutis Ivan Orav Venemaal viina juua ning sellest ajast ei mäleta ta suurt midagi peale selle, et viina joodi kolmeliitristest purkidest ja ühel selgemal hetkel järvekaldal ärgates oli tal peos paber, mis tõendas kommunistlikku parteisse astumist. Praegu väidab Orav, et see purjuspäi tehtud lollus ei loe ja erakondlikult ei kuulu ta kuhugi.

•• Lesk. Pärast Venemaalt naasmist ja metsavendade seas elamist ehitas Orav laane servale tillukese sepikoja ja seadis end sinna sisse. Ühel päeval tuli jooksuga üle kesapõllu virk naabertalu tüdruk, kes käis muidu Oravale süüa tegemas, ja karjus kaugelt “Stalin on surnud!”. Orava rõõm oli nii suur, et tegi tüdrukule kohe abieluettepaneku, mille too ka vastu võttis, ja noorpaar sõitis pealinna. Lapsi nad ei saanud, seega on Orav paraku pärijateta. Millalgi tassis surm (kommunistide käsilane, sest ta käib ringi vikatiga, mis on peaaegu sama kui sirp, ja kus on sirp, sealt pole ju vasargi kaugel!) Ivan Orava eide minema ja tahtis tallegi turja karata, aga vana sepp lõi talle vana sandaletiga pähe ja peksis toast välja, sest tal oli mälestuste kirjutamine alles pooleli, neid ei tohtinud aga pooleli jätta, tulgu taevast või pussnuge.

•• Ivan Orava mälestused ilmusid esmalt Pühapäevalehes järjejutuna ning 1995. ja 2001. aastal raamatuna. Samuti oli ta 1994.–1995. a valminud teleseriaali “Vabariigi valvur” peategelane ning veel paaris telesaates osaline. 2004. a astus Ivan Orav Eesti kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel üles õhtujuhina ning lõi estraadikavaga kaasa ka Kuldse Trio 30. tegevusaasta puhul korraldatud üle-eestilisel suvetuuril.

•• Praegu elab põduraks jäänud Ivan Orav vaikselt oma Nõmme majas ja käib vahel arsti juures. Mujale eriti ei kipu. Eesti eliit teeb vanamehe juurde aeg-ajalt (eriti pühadel) viisakusvisiite või küsib telefonitsi sümboolselt nõu. Mõnikord haarab ätt veel sule, et Eesti Päevalehes uued mured südame pealt ära kirjutada. Surm istub esikus ja pole julgenud vanahärrat uuesti tülitada.

Ivan Belkin

•• Ivan Belkin on Aleksandr Pusˇkini väljamõeldud tegelane, kes ilmus vene kirjandusse 1831. aastal.

Raamatusse “Povesti Belkina” on kogutud viis lühijuttu, mis väidetavalt on kirjutatud Ivan Petrovitsˇ Belkinist mahajäänud paberite põhjal. Eestis anti kogumik välja 1960. aastal pealkirjaga “Kadunud Ivan Belkini jutustused”. Praegu antakse Venemaal välja ka Ivan Belkini nimelist kirjandusauhinda aasta parimale lühijutule.

•• Vabariigi valvurile Ivan Oravale (sünnijärgse nimega samuti Belkinile) Pusˇkini Ivan Belkin teadaolevalt sugulane pole, või kui on, siis hingesugulane.

Ivan, Jelisaveta ja Ljudmila Orav

•• Mõne aasta eest avastas üks Eesti ajalooarhiivi töötaja juhuslikult Eesti apostlik-õigeusu kiriku Tõhela-Murru koguduse kirikuraamatust Ivan Orava nime. Selgus, et tõeline Ivan Orav oli Pärnumaal Tõstamaa kihelkonnas apostliku õigeusu koguduse köster. 1889. aasta juulikuus said Ivan Orav ja tema naine Jelisaveta tütre, kellele anti ristinimeks Ljudmila. Dokumendile on hiljem kirjutatud täienduseks, et 1939. aasta septembris määrati Pärnu perekonnaseisuametniku otsusega Ivan Oravale uueks eesnimeks Jaan.

Ivan Orav ütles:

Tsitaate Ivan Orava

viimastest pajatustest

29. aprillil 2006

•• “Olen alati pidanud hirmus tähtsaks seda, et inimene oskaks väärikalt vananeda. Kole on vaadata, kuidas mõni ei taha kuidagi aru saada, et aastad veerevad omasoodu ning see, mis on kohane põlvpükstes poisikesele, ei passi põrmugi halli habemega taadile. Neil päevil tuli minu juurde Savisaar. Oli enese üles löönud, roosiõie nööpauku torganud ja haises magusast lõhnaveest. “Edgar, Edgar!” ohkasin ma laitvalt. “Kas sa siis ei mõista, et meie vanuses pole enam sünnis lehata nagu lillepood! Meie aastates määrib mees ennast sipelgapiirituse ja kampriõliga!””

2. septembril 2006

•• “Mina ise pole kunagi kreeme ega pumatit tarvitanud. Minu meelest just kortsud kaunistavad vanainimest. Ja oma vanust pole ma ka kunagi varjanud. Jah, ma olen rauk – ning selle üle uhke!

Mina ei rajanud oma karjääri mitte ilule, vaid toorele jõule. Ma olen ju sepp, harjunud vasarat keerutama! See aitas alati.”

19. mail 2007

•• “Peab ütlema, et tiblade vigurid mõjuvad mulle alati hästi – umbes nagu tubli piitsasirakas vanale hobusekronule. Veri läheb kohe keema ja jalad hakkavad iseenesest kappama!

Ma olin ju vahepeal õige hädiseks muutunud, isegi voodisse pikaliheitmine nõudis nii suurt pingutust, et kohe, kui sirakile sain, siis ka magasin justkui laip. Vanasti tegin ma alati hommikuti harjutusi ahjuroobiga: keerasin seda muudkui aga kõveraks ja painutasin jälle sirgeks. Aga nüüd ei jaksanud ma juba aastaid ahjuroopi enam isegi põrandalt üles tõsta. Ent oh imet – vaevalt olid Kremli ussid Tallinnas oma salasepitsustega pihta hakanud, kui ma tundsin taas endist jõudu oma lihastesse tulvavat! Haarasin roobi ja keerasin selle naksti kringliks, siis aga panin kaabu pähe ja läksin lähimasse politseijaoskonda.”

1. septembril 2007

•• “Jälle on mul sünnipäev! Ikka päris ime kohe, kui kaua ma olen vastu pidanud, isegi naabripere kilpkonn suri kaks nädalat tagasi ära. Mina olen ikka elus.

Käisin kilpkonna matustel, viskasin elukale kolm peotäit mulda hauda kaasa, siis tulin koju ja sõin kaks suurt taldrikutäit suppi. Isu on mul hea.

Ja maailma asjadest tahan ma ka endiselt osa võtta.”

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare