Ivari Ilja Chopini mäng on kui noateral kõndimine

Fryderyk Chopini 200. sünniaastapäeval, 1. märtsil, esines Estonia kontserdisaalis Chopini muusikale pühendatud kontserdiga pianist Ivari Ilja.

 •• Kindlasti ei ole juhus, et tähistate 30 aasta möödumist esimesest soolokontserdist Estonia laval just koos Chopiniga ja tema sünnipäeval.

See on siiski väike juhuste kokkulangemine, kuid seejuures väga meeldiv. Olen Chopini palju mänginud ja kasutanud teda sageli oma kavades, kuid üleni tema loomingul põhinevaid kontserte olen andnud väga harva. See on pianistile tohutult raske ülesanne – mängida kaks kontserdipoolt järjest vaid Chopini, seni olen valinud mõne Chopini teose n-ö kontserdi naelaks. Kava täielik pühendamine Chopinile tulenes otseselt sellest, et tänavu tähistab kogu maailm Chopini 200. sünniaasta­päeva ja see on iga klaverimängija jaoks tohutult tähtis sündmus.

•• Kas Chopin kõlab teie mängituna nüüd teistmoodi kui kolm­kümmend aastat tagasi?

Muidugi! Sest eks vanemaks ja küpsemaks saades ja elukogemuste kogunedes hakkad võib-olla ka ise paremini aru saama, mida Chopin oma helitöödega öelda on tahtnud, ja märkad ehk sedagi, mida ta oma helidesse ära on peitnud. Sellise geniaalse muusika puhul ongi tore see, et igas vanuses inimene saab sealt väga palju ning see, mida ta saab, muutub ajaga – seda nii kuulaja kui ka interpreedi jaoks. Chopini muusika on kui allikas, kust võib ammutada midagi uut kogu elu vältel.  

•• Kuulates Chopini väga heas ettekandes, nagu tänagi, jääb mulje, et see kõik on imelihtne ja kerge. Kas teie jaoks on Chopini raske mängida eelkõige tehnilises mõttes või hoopis hingeliselt: nõuab ju romantiline ja intiimne muusika ka eneses selle kõige olemasolu ja avamist.

Kõigepealt on mul hea meel, kui kuulajatel selline mulje jäi, sest see ongi see, mille poole pianist peab püüdlema – kergus ja lihtsus. Chopini teeb mängijale raskeks pidev „kõndimine noate­ral”, sest tema muusikaline tekst on väga keeruline ja rüt­mi­ka rahutu. Teisalt aga puudutab see just seda – hinge avamist. Pianist ei saa Chopini män­gida ainult tehniliselt, õn­nestunud esitus sünnib vaid siis, kui emotsionaalne enesest andmine ühtib n-ö tasakaalustatud professionaalse poolega. Chopini puhul pole võimalik kalduda tuntavalt kas ühele või teisele poole, vaid tuleb pidevalt balansseerida nende kahe vahel, püüda neid kaht: tehnilist ja emotsionaalset oma män­gus ühendada.

Oma hinge avamisega on õn­neks nii, et tegelikult on see üsna abstraktne asi, kuigi ka mina enda arvates seda teen – ma lihtsalt ei näe teist võimalust! Aga muusika on siiski nii subjektiivne keel ja ma arvan, et inimesel, kes on ise avatud, paneb Chopini muusika kindlasti hoopis teised hingekeeled helisema kui sellel, kes kõigest lõplikult aru ei saa. Kuid selleks, et esitus oleks mõ­juv, eriti mis puudutab romantilist muusikat, peab see siiski olema energeetiliselt laetud ja emotsionaalselt veenev, selles pole kahtlustki.