J. Karjalainen: vanu hitte ärge Viru Folgilt lootke

 (3)
J. Karjalainen: vanu hitte ärge Viru Folgilt lootke
J. Karjalainen oli Viljandi Folgi üks lemmikuid.Kristo Nurmis

Viru Folgi üks peaesinejaid J. Karjalainen rääkis intervjuus festivali nädalakirjale, et pealtnäha lihtsa muusika tegemine on tihtipeale sootuks keeruline.

•• Oled Eestis esinemas käinud ainult kahel korral. Palun meenuta neid kordi mõne lausega (intervjuu toimus enne Viljandi folgipidu, kus J. Karjalainen samuti esines – toim).

1990-ndate alguses käisime Tallinnas suurel festivalil, mis selle nimi nüüd oligi… (Rock Summer – toim). Bände oli seal palju, nagu ka esinemislavasid. Mängisime kusagil B- või C-laval pärastlõunal käputäiele inimestele. Sellest ei ole lastele palju rääkida.

See-eest oli hoopis teine asi meie kontsert Tartus paar aastat tagasi („Mailaul” – toim), kus esitasime koos klaverimängijast sõbra Pekka Gröhniga mu laule. Olin ausalt öeldes lausa üllatunud lauludele osutatud tunnustusest ning pidin tõdema, et suhtumine lauludesse ja laulumeestesse on Eestis hoopis teisel tasemel kui Soomes.

•• Pärast Tartu-esinemist saime tänaval ka põgusalt vestelda, märkisid siis, et annaksid Eestis heal meelel kontserte tihedaminigi, aga teeksid seda pigem väikestes kõrtsides. Kas sellised eelistused on sul ka kodumaal?

Kui inimesed sind kuulavad, siis tegelikult ei ole esinemiskohal suurt vahet. Kuulamine on kõige olulisem. Esinejale pole midagi ebameeldivamat kui rahutu ja kihelev publik, kes on kohale tulnud teab mis põhjustel.

•• Oled kodumaal juba pea 30 aastat suuri tegusid teinud ja rahvas ei näi tüdivat. Isegi kui teed sellise lihtsakoelisena näiva plaadi nagu „Paratiisin pojat”. Muusikat kuulates pole ju aru saada, milline uurimistöö seal taga on. Varasema loominguga võrreldes on see aga sootuks teistsugune. Mis tingis kannapöörde?

Ma ei tea midagi nendest suurtest tegudest. Olen püüdnud teha sellist muusikat, mis mulle meeldib, mida ise tahaksin kuulata. Mul on hästi läinud, kuna päris paljud soomlased jagavad minu maitset. 2006. aastal ilmunud plaadil „Lännen Jukka” laulsin vanu Ameerika soomlaste laule end bandžol saates. Eeldasin, et see plaat läheb korda vaid mulle ja mõnele mu tuttavale bluusi- ja vana aja muusika sõbrale, kuid läks teisiti. Soomlased võtsid „Lännen Jukka” omaks. Eelmisel aastal ilmunud „Paratiisin pojat” jätkab sellel rajal. Kui rääkida muusika lihtsusest, siis sellised teistmoodi asjad on tihtipeale palju keerulisemad.

•• Soome muusikutega vesteldes küsitakse ikka: kuidas on võimalik, et nende noored rokibändid saavad piiri taga justkui mängeldes tuntuks, eestlased võivad aga punnitada kui palju tahes, aga nende plaate välismaal ei osteta ja nende muusikast ei kirjutata? Oskad arvata, miks see nii on?

Sellist bändide vallutusretke juttu on aetud Soomes nii kaua, kui mina mäletan. Alles viimase kümne aasta sees on Soome bändid mujal maailmas jala ukse vahele saanud. Välismaal edu saavutamiseks tuleb laulda inglise keeles ja muutuda maailmakodanikuks. Kedagi ei huvita muusika seepärast, et see on pärit Eestist või Soomest.

•• Milliseid Eesti bände tead?

Eesti muusikutest ja bändidest tean üsna vähe. Olen kuulanud Lauri Saatpalu muusikat. Mängisin külalismuusikuna suupilli tema viimasel albumil (Dagö „Möödakarvapai” – toim).

•• Kas üldse mingit eestimaist pillihäält on teile kosta?

Seda on kuulda ikka üsna harva. Soome raadiod mängivad soomekeelset muusikat ja ingliskeelset „maailmapoppi”, mille päritolu kohta pole mul mitte mingisugust aimu. Seda pidasingi silmas, kui rääkisime enne sellest maailma vallutamisest.

•• Mida lubad Käsmu publikule?

Vanu hitte me ei mängi. Paradiisipoisid mängivad vanu Ameerika soomlaste laule, kus on ühendatud Ameerika rahvamuusika ja vanad soome laulud. 

Kontsert

J. Karjalainen ja

Veli-Matti Järvenpää –

Paratiisin Pojat (Soome)

•• Viru Folgil NCC Tähekodu pealaval

•• reedel, 7. augustil kell 20

Intervjuu täisversioon:

www.melu.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare