Näituse avamisjärgsel päeval oli kunstnik ka ise galeriis kohal ja andis parasjagu üht intervjuud. Veel vähemalt üks kohtumist ootav ajakirjanik käis veidi närviliselt ringi ja lampide ümber askeldas tõsine kaameraga tüüp. Miks kajastatakse üht kümmekonna lambiga disaininäitust nii agaralt?

— Millega sa põhjendad sellist meedia tähelepanu?

— Selline tähelepanu oli mulle endalegi suureks üllatuseks. Kuid ilmselt on üks põhjuseid taaskasutuse teema populaarsus. Ja võib-olla see, et taaskasutusest küll räägitakse, kuid väga praktilisi näiteid ei ole. Ning muidugi see, et need on ju armsad kodused lambid.

— Sinu näituse tuum on taaskasutamine. Kui loodussäästlik sa argielus oled?

— Pean ennast säästva eluviisi järgijaks. Katsun ennast selles valdkonnas harida nii teadmiste poolest kui ka tegudes. Sorteerin mõistagi prügi, prahti maha ei viska, käin jala või kasutan trammi/trolli, panen poekraami riidest kotti jne. Ja püüan enne järele mõelda, kui ostlema torman.

Õpetan seda kõike ka oma lastele. Olen suur Eesti disainerite austaja, kui võimalik, soetan nende loomingut. Ühesõnaga – üritan olla meie armsa maamuna vastu nii hea kui võimalik ja aus enda vastu. See tähendab teadlike valikute tegemist ja oma harjumuste korrigeerimist.

— Ma nüüd veidi spekuleerin. Kui palju on taaskasutus disainis praegu PR-nipp, kui palju mull ja kui palju sellised ettevõtmised tegelikult keskkonda säästavad?

— Usun siiralt ja tean, et on disainereid, kes tõesti taaskasutavad ja päriselt üritavad luua head disaini, seejuures võimalikult vähe keskkonda saastades. Ilmselt on neid siiski liiga vähe, et suuremas plaanis oleks märgata mingit muutust.

Kahjuks on taaskasutus valdavalt ikkagi PR-nipp, arvan ma. Pigem nähakse selles head võimalust veel paremini müüa. Sest olgem ausad – suured firmad tahavad ikkagi näha suuri arve. Seega näen taaskasutust pigem üksikisiku teemana.

Samas arvan, et isegi kui terve teema osutuks suureks mulliks, on sellest rääkimine ja vaidlemine kokkuvõttes ikkagi vaid hea – nii jõuab see teema paljudeni, paneb kaasa mõtlema ja huvi tundma.

— Mis oleks sel näitusel teisiti, kui sinu disainitud objektid poleks tehtud taaskasutatud detailidest?

— Siis ei oleks selle näituse nimi „Total Makeover” ja nendesse objektidesse ei oleks talletatud nii suures koguses energiat, pühendatud aega ja armastust.

— Rääkides näitusel üleval olevatest lampidest, siis „Francis” ja „Klaara” esindavad teatud mõttes esteetilisi äärmusi. Üks on kapriisselt must ja elegantne, teine lopsaka vormiga ja kitšilikult värvikas. Kuidas oma vormiotsinguid kirjeldaksid?

— See olengi mina. Mõnel päeval on parim lihtsam asi, teinekord vajan jälle värve, vorme ja kiiksusid.

— Kes või mis on sinu vormiotsingute eeskuju?

— Kõik, mis tekitab emotsioone ja paneb mõtlema. Meelega nihkes, kiiksuga asjad-lood. Hea huumor.

— Avalda parimate paikade saladus, kust sa hangid oma objektide toormaterjali?

— „Kirbukad” Helsingis (nt Faasan Runeberginkatul), Hiiumaal Telliskivi ja Vabriku tänaval. Alati, kui satud mõnda väikelinna, tasub ka vanakraami müügikohad üle vaadata!

— Kumba sa eelistad: et ini­mene ostaks ühe sinu lambi endale koju või saaks sinu loomingust inspiratsiooni, et meisterdada ise midagi sarnast?

— Mõlemad on head variandid. Väga lahe, kui keegi soovib mõnda minu lampidest endale koju pereliikmeks. Teeb südame soojaks ja väike tunnustus on õrna hingega kunstnikule igati edasiviiv jõud.

Kuid kui minu looming aitab inimesel näha asju teise nurga alt ja lisab kindlust ise midagi ära teha, on see just see, mida ma oma näitusega tagant torkida tahaks.

— Milline on sinu jaoks täiuslik asi?

— See, mis paneb silma särama ja kõrvus kohisema.

„Total Makeover”

SooSoo galeriis 26. jaanuarini