Jää terveks, Maria!


[Emakala surm. Rezhissöör Andres Sööt. Eesti Telefilm, 1996.]

Eesti Telefilmil on hea tava esilinastada iga uue aasta esimesel päeval üks möödunud aastal tehtud telefilm. Tänavu näidati rezhissöör Andres Söödi dokumentaalfilmi "Emakala surm", mille võtmise idee andis loodusteadlane Peeter Ernits.

25 minutit vältav värviline ekraaniteos vaatleb läinud aasta 24. mail Muhu saare Seanina lähedal sealsete kalurite poolt räimenoota püütud üliharuldase hiidkala - 135 kg raskuse ja 290 cm pikkuse atlandi tuura - viimast maist teekonda. Praegu kümne maailma haruldasema kala hulka kuuluva atlandi tuura püük oli üleeuroopalise tähtsusega kalandussündmus, mille peale uudiste reporterid tulistjalu Muhu saarele kihutasid. Ja see mitte ainult meie ajakirjanduses hulganisti artikleid põhjustanud emane atlandi tuur nimetati Mariaks.

Topis ja püüdjad

Videotehnikas võetud "Emakala surm" on audio-visuaalne dokument Maria mumifitseerimisest ja tema väljapüüdjate süüdimatusest. Andres Söödile omane filmikäekiri väldib elavat autoriteksti. Niigi tragikoomilises võtmes ekraaniloole subtitreeritakse tummfilmi laadis vahetekstid (suurte tähtedega) sisse ja taustaks lastakse aktiivset klaveriklimberdust. "Emakala surma" esimene neljandik on justkui kummardus Johannes Pääsukese, Konstantin Märska ja Theodor Lutsu esimese vabariigi päevil tehtule. Kui "Emakala surma" saja aasta pärast vaadata - ei tea, kas 1997. aasta Sööt 30-ndate kinomeestest erinebki?

Edasi laseb rezhissöör sündmustel omas hääles veereda ja sekkub vaid kaameraga fikseerima. Natuke 50-ndate propagandaga sarnanedes on Sööt talle mitteomases maneeris lavastanud kalurite püügi esitluse. Kohe saavad "Emakala surmas" sõna asjaosalised ja ametimehed, selgub, et Nasva külmhoones lasti kalakast väärt tuurale pähe kukkuda. Loodusmuuseumis askeldab Maria ümber hulk kehajäljendi võtjaid ja lahkajaid. Mereinspektsiooni Saaremaa osakonna juhataja Heimar Laaneots ütleb filmis, et seaduse järgi peaks tuurapüüdjaid kuue tuhande krooniga trahvima. Aga Mereinspektsiooni peadirektor Aado Luksepp möönab, et asjaõiguse seaduse järgi kuulub ebaseaduslikult väljapüütud kala trahvitud püüdja(i)le. Juriidiline intriig on montaazhiga hästi välja toodud.

Et ei karjuks meres

Loomulikult võeti unikaalne atlandi tuur Muhu-meeste käest kähku üle. Muidu oleksid nad trahviraha kokku klappinud, ligi kaks puuda (32 kg) musta kaaviari luksusrestoranidele kõva vaheltkasuga delikatessiks müünud, lisaks ise valgele viinale valget kalaliha jõulupühadeni peale hauganud. "Emakala surma" lõpus ümber õllelaua jorutavad Muhu kalurid tunnistavadki, et nende viga on liigne ausus!? Peeter Ernitsa ja jookide poolt mahitatuna koorub ürgne kaluri püügitõde ning puhkeb ka ehtne laul: "See on meite Muhu, see on Muhumaa=C1" Mis käes, ei jää merre karjuma.

Aga kunst - ja selleks ju Maria sai - kuulub rahvale. Loodusmuuseumis, kus prominendid, ajakirjanikud ja kiibitsejad tuuraliha ja -marja mekkisid, avas etenduse Vello Orumets temaatilise lauluga "Jää terveks, Maria". Hiljem jätkus elitaarsem kulinaaria restoranis Gloria, kus rahakatele mitme nädala vältel atlandi tuurast hõrgutisi pakuti.

Suur muuseumis, väike meres

Nendest suupistetest võrreldamatult tähtsamad on analüüsiks võetud ja maailma laiali saadetud tuuratükid. 90-ndatel on samasugune tuur püütud vaid kaks korda - Hispaanias ja Saksamaal, kus käikulaskmiseks on valmis suur summa selleks, et mistahes imevahenditega aretada atlandi tuura järglasi.

Meile jääb Maria topis kenasti Loodusmuuseumi vaatamiseks alles. Lisaks said tema mulaazhid Kuressaare, Tartu ja Helsingi muuseum; kel palju raha ja tahtmist võib endalegi koopia koju tellida.

"Emakala surm" Andres Söödi paremate filmide hulka ei mahu. Aga rahvalikus võtmes jääb ta ühe sündmuse dokumendiks kindlasti. Eksitav on vaid filmi sümboolne pealkiri. Nimi emakala (murdeis: nolgus, hink, kivinolk, kiviants, merekoer, mudajunn jm) tähistab eraldi kalaliiki (Zoarces viviparus) - lutsusarnast, keskmiselt 20 cm pikkust ja 50-grammist kala, keda on küllaldaselt ka meie merevetes. Selles kontekstis kujundlikult võrreldes näitab film sisuliselt meie territooriumile eksinud piisonit, aga pealkiri kõlab nagu "Rändroti lõpp".

TARMO TEDER

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare