Jääaja tegelased kogevad juura ajastu vallatusi
Eestikeelses variandis on filmi pealkiri „Jääaeg 3”, teistes keeltes mainitakse pealkirjas ära veel dinosaurused, kes tegevustikus tähtsat osa mängivad. Nimelt viiakse „Jääaja” tuttavad peategelased maakera sisse (nagu ka Hašeki vahva sõdur Švejk teadis, olevat ju maakera sees teine, veel suurem maakera). Seal asuvad päikeseküllased ja lopsakad eostaimede metsad ning ringi kõnnivad igat sorti kõigusoojased roomajad, kes peaksid jää-ajaks välja surnud olema.
Mida arvata stsenaariumi käigust, mille järgi mammutipaar Manny ja Ellie, mõõkhambuline tiiger Diego ja teised elukad viiakse kõigi loodusseaduste vastaselt Spielbergi „Juura ajastu pargi” mängumaadele? Siinkohal on paslik meelde tuletada, et paljudes Jules Verne’i ja Herbert George Wellsi teostes käivad asjad risti vastupidi teadaolevatele keemia ja füüsika seadustele, kuid see ei sega kedagi neid autoreid lugupeetud klassikute hulka paigutamast.
Teadus on üks asi ja ameeriklaste lapselikult rikas fantaasia teine. Dinosauruste maale jõudmine on omal kombel loogiline ja ettearvatav – on ju just see kadunud ajastu omandanud lausa kultusliku maine. Dinosauruste maailma tooteid leiab meelelahutusäris ja mänguasjade letis pea igal sammul.
Eelmistest „Jääaja” filmidest tuttava seltskonna viib dinosauruste maailma laiskloom Sid, keda perekonna loomise kiusatus sunnib tegelema kolme hiiglasliku munaga, millest koorub kolm Tyrannosaurus Rexi hakatist. Neile järele tulnud ema kahmab maa-alusesse ilma kaasa ka Sidi, keda ülejäänud sõbrad siis päästma siirduvad.
Shakespeare’i jälgedes
Nii et süžee teemade poolest kordab kolmas „Jääaja” film eelmisi – küsimuse all on sõprus, üksteisest hoolimine ja hoidmine. Midagi põhimõtteliselt uut kolmas film seega ei paku, sõidetakse juba hästi õigustatud teemadel. Trafaretse malli järgi on filmi kulminatsiooniks metsik võitlus ja saabub ka ootamatu hea abi, mis olukorra lahendab. Tehtud on tuttaval moel – nagu peab.
Ütelda, et pole midagi uut, ei ole samuti õige, sest animafilmi suur mängumaa on karakterid. Ja „Jääaeg 3” pakubki uue tänuväärse eluka nimega Buck. Shakespeare’i „Suveöö unenäos” on peaaegu sama nimega tegelane, kes suviselt lopsakas Ateena-taguses metsas teeb vempe ja vallatusi.
Ka „Jääaja” Buck on just selline koomiline kangelane, kes naudib mängu ilu ja võtab lumisest maailmast pärit reisiseltskonna juhtimise enda kätte, nii nagu teeb seda ka Puck „Suveöö unenäos”. Päritolult kärplaste hulka kuuluvas loomas on elaani, mida eestikeelses variandis edastab toredasti Priit Võigemasti hääl. Tegu on väärt karakteriga, kes toob tegevusse vürtsi. Teised hääled lugesid sisse needsamad näitlejad, kes on teinud seda varemgi, ja nad teevad seda tööd endistviisi süvenemisega.
Rääkides animatsioonikujunditest, ei saa jätta mainimata sedagi, et roheliselt rikkalik juuraajastu loodus mängib koos kaljuste maastikega filmis foonina huvitaval moel kaasa ja pildilise mitmekesisuse poolest ei jää kolmas osa eelnevatele alla.
Eestikeelset tõlget kuulates võib aga tabada kummalise vastuolu – mammutilapsukest ootava Ellie kohta pruugitakse dialoogis sõnu „rase” ja „sünnitama”, mida maakeeles loomade kohta ei kasutata. Aga kas Manny, Ellie ja Diego on üldse loomad? Igal juhul on nad karakterid, kellele inimene elab kaasa nagu omasugusele. Mis ju ongi „Jääaja”-suguse animatsiooni trump.
Animafilm „Jääaeg 3”
1. juulist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes, sh Tallinna kobarkinos ka 3D filmina
