Jaak Joala lugu ehk Õnnelikud inimesed ei huvita kedagi

 (77)
Jaak Joala kui üleskeeratud mängujänes. Seitse kontserti päevas? Kui peab, siis peab.
Jaak Joala kui üleskeeratud mängujänes. Seitse kontserti päevas? Kui peab, siis peab.Foto: Gabriela Liivamägi

Kreenholmis, Eesti ja Venemaa vahel, mängitav Tartu Uue Teatri suurlavastus ei romantiseeri Joalat ülearu.

„Kremli ööbikute” pealkiri võib ju viidata Moskvas tegutsenud laululindudele mitmuses, ent Kreenholmi vana ketrusvabriku hoovil mängitakse lugu, mille keskmes on üks inimene. Jaak Joala, keda teadsid kõik, ent kes sellest hoolimata jäi saladuseks. Mees kahe riigi ja mitme rolli vahel.

Publikul on manufaktuuri alale sisenedes küllap keeruline mööda vaadata Joala nime kandvast tänavasildist. Kreenholmi ala on muidugi omaette vaatamisväärsus. Etendusi mängitakse keset kolmest küljest publikuga piiratud hoovi. Sündmustiku põhiosa toimub pöördlaval, ent kasutusse on võetud kõik, mis võimalik. Tegevusega on täidetud aknad publiku selja taga, valguse ja videoprojektsiooni tarbeks kasutatakse hoonete seinu ning tõhusalt on toimuvasse integreeritud ka „lava” sügavus.

„Kremli ööbikud” on suurejooneline etendus, kus isegi subtiitritest saavad lavakujunduse osad. Foto: Taavi Sepp

Pöördlavale astub perekond: ema, isa ja väike poeg. Pole keeruline oletada, et nõukaaja hallust selles lavastuses ei näe. Kostüümid on kirgastes värvides ja peagi saab selgeks, et mu teatrikaaslase hilisem kommentaar „plahvatus parukatehases” klapib terve lavastuse puhul. Ajastu määravad transistorraadiod – neist ühest astub Jaak Joala peagi otsesõnu välja. Nii perekond laval kui ka teised musterpered publiku selja taga akendel kuulavad üht oma ajastu suuremat tähte andunult. Kirkus, oh üllatust (või siis mitte), on üksnes väline. „Õnnelikud inimesed ei huvita kedagi,” paneb sündmusi kommenteeriv diktor juba lavastuse alguses tooni paika.

Ühena publikust mõtlen, kas ma üldse sobin sellest lavastusest kirjutama. Kasvõi ajalise perspektiivi tõttu. „Kremli ööbikute” keskmes on Jaak Joala Radari-periood ehk aeg, mil mind sõna otseses mõttes veel olemaski ei olnud. Paljud lavastusse põimitud viited, mida nii mõnigi siin ise mäletab, on minu jaoks midagi nostalgilistest intervjuudest loetut või jäävad need hoopis tabamata. Ma ei ole näinud Joalat esinemas teisiti kui ekraani vahendusel. Teisalt: ega lavastaja Robert Annuski suple ilmselt isiklikes mälestustes. Nii et vaevalt on lavastus tehtud selleks, et üks põlvkond tuleks oma noorust uuesti läbi elama.

Meie hulgast lahkunud kuulsustest paremat dramaturgilist ainest on raske leida. Elu ise on neil puhkudel juba vorminud sellise loo, et anna olla. Mis sest, et refrään võib korduma kippuda. Hea materjali abiga vormitakse märgiliseks saanud ja indiviidina identiteeti kaotama hakanud – või pole neil seda avalikkuse silmis kunagi olnudki – suurmeestest (ja harvem -naistest) lavastused, mille käekäik oleneb nüüd juba sellest, kui oskuslikud skulptorid on lavastusmeeskonnas.

Tervikuna on „Kremli ööbikud” lavastus, mis tuleb toime Joalat ülearu romantiseerimata, ehkki ei saa parata, et juba lavastuse fakt iseenesest kinnistab suurmehe müüti.

Nii Robert Annus kui ka Ivar Põllu on selle žanri juba nii hästi omandanud, et „Kremli ööbikud” lubab endale rahulikult viiteid emma-kumma eelmistele lavastustele, eriti kuna ajastud klapivad. Lavale põikavad nii Kuldse Trio mehed (vt ka „Pao-pao. Kuldse Trio lood”) kui ka Gunnar Graps („Raudmees ehk Odysseuse eksirännakud”).

„Kremli ööbikud” ei taotle täpset ajaloolist tõde – kes seda teakski? Ent lavastuses pakutakse üksjagu erinevaid vaatepunkte, mis võimaldavad, mulle tundub, õigeid küsimusi esitada. Markeeritakse nii Joala eraelu seiku, raskeid karjäärietappe kui ka hilisemaid lähedasi suhteid parimate õpilastega. Seda kõike refereerimisse laskumata. Siin peitub oht, mille taha on koperdanud nii mõnigi viimase aja ajaloolisi tegelasi kasutanud lavastus.

Mainitud kolm teemat esindavad ühtlasi kolme peamist pingeliini, millele toetub sisu. 1972. aastas, 2001. aastas ja läbi 1980-ndate tegutsevad laval kolm erinevat Jaaku. Sõna otseses mõttes. Märt Avandi kehastab lava-Jaaku, kes soleerib Radari ees, jagab maid kõikvõimalike „Eesti parimate bassimeestega” ega mäleta ühe päeva jooksul kuuendat kontserti andes enam ise ka, kus ta täpselt on. Priit Strandberg kehastab peamiselt Joalat eraelus – väsinud lauljat, kes naaseb liiga harva abikaasa Dorise kõrvale, viies ta viimase piirini. Juss Haasma mängib viimase eluetapi Joalat, peamiselt pedagoogi, kelle sõnu kuulavad vähem või rohkem tänulikult Koit Toome (Tambet Seling), Maiken (Katrin Pärn), Evelin Samuel (Saara Kadak) ja Janika Sillamaa (Maria Annus).

Kolm Joalat (Priit Strandberg, Märt Avandi ja Juss Haasma) kehastavad ühtlasi lavastuse kolme pingeliini. Foto: Taavi Sepp

Loe veel

Õpilastest jagab „Kremli ööbikute” Joala enim puid ja maid Koit Toomega. „Iga toll on temas võlts. Vanasti oli ta ehedam. See meeldis mulle,” ütleb Joala. Koit Toome küsib vastu: „Miks sa tegid mind siis selliseks? Miks sa ei teinud mind eriliseks?” Ehkki, tõsi küll, lõpuks saabub ka leppimine. Arusaamatult groteskseks mängituna mõjub Janika Sillamaa tegelaskuju, kellesse oleks ehk oodanud mõnevõrra empaatilisemat suhtumist, kuna õpilase-õpetaja suhte taga lastakse siin õige riivamisi, näpuotsaga, aimata, justkui võinuks selles suhtes olla enamat.

2001. aasta Jaak Joala esindab ühtlasi staaride vorpijat, kandes (enese)kriitilist sõnumit uue ajastu staaride kohta, kellest igaüks on eripärane nagu iga teinegi. Selles mõttes on muidugi keeruline mööda vaadata paralleelist Maikeniga, kellest on praeguseks nii WAF-kooli kui ka superstaarisaate kaudu omakorda saanud staaride looja.

Laiem sõnum puudub

Kolmest mainitud liinist küllap olulisemgi on konflikt Jaak Joalas eneses. Kolme osatäitja kaasamine on siin üsna illustratiivne. Lavastus ei panusta küll tõelise Joala leidmisele ja alasti kiskumisele – sellele panustavad lavastuses üksnes Joala austajannad. Ent see tõstatab üha uuesti küsimuse: kes siis Jaak Joala ikkagi oli? Mis rolle ta vähem või rohkem vabatahtlikult läbi elu täitis? Oli ta „normaalne tegelane”, kes lihtsalt juhtumisi oli ka kuulus? Oli ta ikkagi eelkõige sündinud täht, suurem kui elu? Või lihtsalt musikaalne inimene, kes vastas juhtumisi romantilise noormehe tüpaažile, keda rahvas sel ajal näha tahtis?

Avandi suudab suurepäraselt laulude kaudu nii hääle kui ka miimikaga edasi anda Joala tegelaskuju totaalset tüdimust ja ängi, aga ka sellest läbi vilksatavaid rõõmuhetki.

Lavastus panustab teoreetiliselt ka nõukaaja kuulsuse ahelate üldistusele, ent laiemat sõnumit sellest ei joonistu. Joala kaasaegsed (ja ka pisut hilisemad) muusikud jäävad meeleolukate etteastetega markeeritud lõbusateks karikatuurideks.

Jõudsin korraks kahtlustada, et nüüd ongi Eestis ära tehtud lavastus, mille puhul osalejad ühtviisi hästi nii näitlevad kui ka laulavad (muide, ka Lexsoul Dancemachine’i ninamehe Robert Linna kanda on mõned efektsed stseenid). Ühel hetkel sain aru, et rõõm oli olnud pisut enneaegne, ehkki terviku muusikaline teostus on suurepärane. Ent kui mõelda kasvõi sellele, et „Mamma Mia!” filmide mõlemas osas teeb kaasa Pierce Brosnan, siis… Kui ABBA laulude põhjal tehtud suurproduktsioon võib endale mõnd muusikalist altminekut lubada, siis mõni mõis nüüd siingi paarile laulule läbi sõrmede vaadata.

Lavastuse koreograafiline külg jääb kohati lohakaks. Foto: Roman Vikulov

Efektsete etteastetega põimitud lavastuse nõrk lüli on koreograafia. Ajastu eeldaks tantsunumbritelt pea täiuslikku sünkroonsust, kuid sellest jäävad muidu igati sümpaatsed tantsijad kaugele. Eriti selgelt illustreerib probleeme stseen, kus lava jaoks on kohandatud legendaarne video nõukogude artisti Kola Beldõ laulust „Ханина Ранина” (mille peaosas tantsis omal ajal Ülle Ulla). Laval tantsivad värvilistes suspedes härrad ja rannapalle põrgatavad kaunid näitsikud. Ent enesekindla sünkroonsuse asemel võis vähemasti etenduste algusjärgus näha ebakindlalt üksteiselt kinnitust otsivaid tantsijaid, kelle puhul sai pigem kaasa elada pingutusele palle mitte kaotada. Küllap see on lihvimise küsimus, kuid tegutsema peaks kiiresti: 11 mängukorraga lavastuse puhul ei ole aega lõputult.

Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et Märt Avandi võib küll erakordselt puhtalt laulda, ent dialoogi on talle vähe jagunud. Teise vaatuse võtmestseenid näitasid, kui väga olin eksinud eeldusega, justkui peaks seda rolli peamiselt kandma tekst. Avandi suudab suurepäraselt laulude kaudu nii hääle kui ka miimikaga edasi anda Joala tegelaskuju totaalset tüdimust ja ängi, aga ka sellest läbi vilksatavaid rõõmuhetki. Nii mõnigi kord ligi 70 kontserti kuus – sellega tuleb vist raskete tagajärgedeta toime vaid üleskeeratud mängujänes.

Kõige huvitavamad on stseenid, kus vastandatakse publiku aastakümnetega kujunenud reaktsiooni tuntud lauludele sellega, mida lavastuses nende taustal öelda püütakse. Ühel hetkel esitab Joala (Avandi) „Ausust” ja tegelaskuju näib iga hetke nautivat, ent juba järgmisel on ta sunnitud taas treenitud tsirkuselooma moodi lavale astuma. Kõlab pophitt „Kõik mis tarvis”. Joala on ilmselgelt viimase piirini tüdinud. Aga publik, see tegelik, ei saa parata – inimesed on tuntud estraadipala rütmist haaratud ja see, mida loo esitusega tegelikult edasi antakse, kaob kuhugi kaasa nõksuvate peade varju.

Märt Avandi suudab lauldes suurepäraselt nii hääle kui ka miimikaga edasi anda Joala tegelaskuju totaalset tüdimust ja ängi, aga ka sellest läbi vilksatavaid rõõmuhetki. Foto: Gabriela Liivamägi

Sama võte toimib suurepäraselt stseenis, mis pürgib lavastuse kulminatsiooniks. Esitatakse Alo Mattiiseni laulu „Ei ole üksi ükski maa”. Näitlejad markeerivad kõiki ikooniliseks kujunenud ühislaulu esitajaid. Ülikiired kostüümivahetused. Publikus süttivad spontaanselt välgumihklid ja mobiiltelefonide tulukesed. Peale emotsiooniväänamise on küllaga äratundmisrõõmu. Ent sisuliselt on hoopis olulisem see, mida publik sel hetkel ei näe – löödud Jaak Joala, keda keegi ei ole kutsunud ühises ettevõtmises osalema. Enam tõhusamalt seda välja joonistada ei saa: võib-olla tõesti ei ole üksi ükski maa, ent Joala jäeti küll üksi. Peale on tulnud uus põlvkond. Kui siia veel lisada „Unustuse jõel”, mis tõmbab emotsioonid lõplikult voolama… Geniaalne lahendus, mis annab vaatajale vähemasti teoreetilise võimaluse näha iseendas sellistele staaridele nõudluse tekitajat.

Tervikuna on „Kremli ööbikud” lavastus, mis tuleb toime Joalat ülearu romantiseerimata, ehkki ei saa parata, et juba lavastuse fakt iseenesest kinnistab suurmehe müüti. Lavastus on ühtaegu Jaak Joala võimas kunstiline portree kui ka lihtsalt ühe mehe lugu, suurem kui elu või just täpselt nii väike kui elu. Suhtun skeptiliselt lavastuse võimesse luua üldistus Eesti muusikutest Nõukogude Liidus. Ent tervikuna on Robert Annus lavastajana ja Ivar Põllu dramaturgina võtnud ette suure teema ja tulnud auga toime selle suurejooneliselt lavale toomisega.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare