Jaak Kilmi: Soome televisioon on meie põlvkonna ajaloo osa
„See film ei ole Soome televisioonist, vaid meie peas toimunust,” räägib filmi „Disko ja tuumasõda” režissöör Jaak Kilmi. „See on põlvkonna personaalne ajalugu, mis on meile olulisem kui ametlik ajalugu.”
Kilmi ei aja väga vastu, kui küsida temalt, kas filmi „Disko ja tuumasõda” tegijate arvates on nemad käinud kahe võistleva ajalookäsitluse – Eestile tõi vabaduse kas Edgar Savisaar või siis Mart Laar – kõrvale kolmanda: Eesti kommunistliku võimu murdis Soome televisioon, kust nähtud pehmed väärtused osutusid külma sõja ideoloogiavõitluses tugevaimaks relvaks. „Mentaliteedi ajalugu on olulisem kui ametnike kehtestatud ajalugu,” ütleb Kilmi.
Filmi peategelasteks on 1970. aastate esimeses pooles sündinud lapsed, kes kujunesid Soome lahe põhjakaldalt pärit televisioonisaateid vaadates. Üks tegelane on ka pisike Jaak Kilmi, kes tegi sisukokkuvõtteid nüüd-seks televisiooniklassikasse kuuluvast „Dallase” seriaalist. „Muidugi pole siin selget piiri minuga toimunud tegelike sündmuste ja kunstiliste liialduste vahel,” ütles Kilmi. Pigem on tegu koondkujudega. Filmi tootjad kogusid Soome televisiooni vaatamisega seotud lugusid ja sealt pärit materjal on vormitud mängulise dokumentaalfilmi süžeesse.
Ettevaatlikud soomlased
Peale andumusega helesiniselt ekraanilt üle raudse eesriide tulevat diversioonimaterjali ahmivate noorte on filmis teinegi läbiv tegelane – Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino, kes sõdib Nõukogude Eestit ähvardava televisiooni vastu. „Avastasime kompartei paberite hulgast dokumente, mis rääkisid tohutust kirest, millega Soome televisiooni vastane võitlus käis,” rääkis Kilmi. „Keskkomiteest saadeti rajoonikomiteedesse märkega „soveršenno sekretno” (täiesti salajane) kummalisi kantseliidis kirju, kus kohustati võitlema kodanliku ideoloogiaga. Tegemist oli teovõimetu riigiga, kes ei suutnud midagi teha nende pehmete väärtuste vastu, mis vaenulikust televisioonist tulid.” Päris teravaks läks Vaino tegutsemine siis, kui majadelt hakati televisiooniantenne maha võtma ja karmi tegelikkusega kohastunud elanikkond vastas sellele oma meetmetega.
Lisaks Eesti hilisajaloole põikab film 1950-ndate keskpaiga Soome, kus osutus võimalikuks kapitalistlik televisioonidiversioon. „Soomlased räägivad ka praegu neist asjadest väga ettevaatlikult,” ütles stsenaariumi jaoks uurimistööd teinud Kiur Aarma. „Ega me ei näinudki sellist soomlast, kes oleks vastu rindu tagunud ja öelnud, et mina tegin ära selle, et eestlased saaks Soome televisiooni vaadata.” Tema sõnul olid tollases Nõukogude satelliitriigis Soomes võimalikud ka teised variandid. „Jõudsime faktini, et Soome ladudes oli tohutu kogus SECAM-süsteemi telereid, mida Nõukogude Liit tahtis vennaliku abina soomlastele jagada. Sel juhul oleks asi läinud vastupidises suunas, soomlased oleks vaadanud Nõukogude Liidu saateid.”
“Disko ja tuumasõda”
Autorid: Jaak Kilmi ja kiur aarma
Režissöör: Jaak Kilmi
Esilinastub Sõpruses homme,
reedest Sõpruses ja kobarkinos
Arvustus
Andres Laasik
toimetaja
„Disko ja tuumasõda” on teos, mis ei taha päris hästi žanrimallidesse mahtuda, ent see ei pruugi olla filmi häda, vaid võib olla voorus. Kui dokumentaalfilmis lavastatakse stseene, mis päriselt elu- ja ajaloolisele tõele ei vasta, peaks olema tegu iroonilise laadiga, mida kutsutakse fake documentary’ks. Kilmi ja Aarma filmis on tähtsal kohal stseenid Nõukogude Eestis toimunust, kuid need pole tõsielulised. Fake documentary hea näide on Raimo Jõeranna „Väliseesti”, seal käib luiskamine, et tekitada intriig ja nõnda kunstiline parabool. Luisatakse, et juhtida tähelepanu millelegi muule. Kilmi luiskamine käib sellest erinevalt tõe nimel. Eri tegelased ja tegevusliinid traageldatakse kokku selleks, et nähtuse olemuslik ja ainu-omane eredamalt välja paistaks. Nii et luiskamisest justkui polekski põhjust rääkida, „Disko ja tuumasõda” on teos, kus toimub kunstiline manipuleerimine, hämarate piiridega võte, mis on olemas peaaegu igas teoses ja eikuskil. Seega võib järeldada, et filmis on muu hulgas täiesti olemas realistlik tasapind.
Võrdlemisi huvitav on filmi sõ-num, mille järgi eestlased sattusid katsejänesteks eksperimendis, kus taheti selgitada ideoloogiliste meediumite mõju inimesele. See temaatiline liin on dokumentaalfilmis täiesti olemas, ent milline on selle tõsiseltvõetavus? Läbi huumoriprisma on see ju arvestatav sõnum, seda enam, et taustsüsteem on õige — inimesed ongi eri ideoloogiatest haaratud füürerite eksperimentide katsejänesed. Vähemal või rohkemal määral kogu aeg.
