Jaak Poomi arhitektoonilised visioonid


Jaak Poom näitas äsja Deco galeriis oma paarikümmet arhitektuurifantaasiat. Rootsi eestlasest arhitekti (töötas Rootsi arhitektuuribüroodes aastatel 1959–2001, nüüd pensionil) tutvustab arhitekt, kunstiakadeemia professor Leonhard Lapin.

1990. aastate alguses asutas Jaak Poom koos kolleegidega Rootsi eesti arhitektide seltsi, mille peaeesmärk oli aidata kodumaiseid arhitekte raskel üleminekuperioodil sotsialismilt kapitalismile. Eesti arhitektidel oli tollal vähe tellimusi, sest äsja krooni kätte võidelnud rahvas oli vaene. Nii mõnedki arhitektid läksid tööle välismaale. Mäletan, et Rootsi kolleegid tõid meile mitu koormat spetsiifilist humanitaarabi (büroomööblit ja töövahendeid), mida küll peagi hakkasid asendama arvutid. Aga moraalne tugi oli olulisim!

Mina puutusin Jaak Poomiga kokku just neil keerulistel aegadel, sest olin arhitektide liidu just ellu äratatud väljaande Ehituskunst toimetaja ning sain 1990. aastail nii materiaalset kui ka moraalset tuge Rootsi eestlastest kolleegide seltsilt. Jaak Poom kirjutas mulle ka asjalikke artikleid arhitekti ja arhitektuuri võimalusist meile uues, kapitalistlikus maailmas. Ta ise pettus 1960.–1970. aastate Rootsi sotsiaaldemokraatlikus ehituspoliitikas, mis odavat massehitamist soosides arhitektuuri vaeslapse ossa jättis.

Ehitaja asemel planeerijaks

Pettunud ehituskunsti loomise võimalustes, siirdus Jaak Poom planeerimisse, kus oli vähemalt võimalik siduda asulate ja linnade plaanilahendusi looduse ning koha vaimuga, mis oli mõtlevale ja otsivale arhitektile omamoodi loominguline väljakutse. Aastate jooksul nõustas ta linnaplaneerijana kümneid Rootsi maakondi, harrastades oma ameti kõrval ka hingele lähedast kunsti. Näituselgi on väljas vanemad tööd juba 1970. aastaist.

Kui arvatakse, et arhitektuur ja kujutav kunst on visuaalse keele kasutamise tõttu lähedased taided, siis eksitakse. Iga arhitekt ei ole veel kunstnik, nagu igast kunstnikust ei saa ka arhitekti. Arhitektuur on lisaks ruumikunstile tihedalt seotud matemaatika, inseneriteaduste ja praktilise eluga, kus sageli ei otsusta mitte loovad ideed, vaid tellija maitse ja rahakott, kõnelemata linnavõimust ja rahvaliikumistest. Kõik mõjutavad ehituskunsti ja arhitekt peab oma loomingu eest tihti ränka võitlust pidama. Kunstnik aga loob nagu linnuke, kes vabalt taeva all lendab.

Loomingulised ja rahamured on sügavalt isiklikud ja rahva maitsest võib tänapäeva kunst sootuks erinev olla. Arhitekt on enam leiutaja ja lektor, kunstnik aga unistaja ja omapäi uitaja. Hea on, kui arhitektuur sisaldab endas kujutavat kunsti, mis teeb hoonemahud inimesele lähedasemaks ning vihjab ka ehitusliku struktuuri seesmistele väärtustele. Hea on ka see, et kunstnik veidigi mõistab arhitektuuri ja oskab oma loomingut sellele kohaldada, oskab ratsionaalsele arhitektile veidigi kärbseid pähe ajada. Et skitseerida, peab arhitekt ju oskama joonistada, tänapäeva kunst siirdub aga pinnalt üha enam ruumi – järelikult vajab ka kunstnik ruumilist mõtlemist, mis on arhitekti tähtsaim oskus.

Ka Jaak Poom oskab joonistada ja maalida ning on praegusel ajal ehk ainuke eesti kunstnik, kes rakendab oma töödes elukutsele lähedast arhitektoonikat, linnastruktuure, sümboleid ja materiaalsusi. Just pensionieas, kui ta on ametist vaba, purskab tema töödest paberile tõelist nooruslikku loovust. Ei saa enam öelda, et tulemus on harrastuslik, “põhitöö kõrvalt puhkepäeval loodu”.

Arhitektid on tänapäeval pliiatsid ja akvarellid, ennevanasti nii hädavajalikud tööriistad, eemale heitnud ja istuvad nüüd nagu kontorirotid arvutite taga. Ka Jaak Poom on oma loomeprotsessi kaasanud uue tehnoloogia, väänates ja paisutades masinaga esialgu selgeid linnastruktuure, saades tulemuseks üha pöörasemaid fantaasialinnu, millel on juures ka tugev idamaine hõng. Eks ole ju kõik modernistlikud põhjamaade arhitektid Itaaliast ja Hispaaniast inspiratsiooni ammutanud. Usun, et Poomgi on nii mõnegi suvepuhkuse veetnud Vahemere kallastel, skitsimapp kaenla all.

Loe veel

Samas on aga oluline, et Jaak Poom ei esitanud oma näitusel arvutiga loodud struktuuride verevaeseid väljatrükke, vaid peeneid ja kalligraafilisi akvarelliga koloreeritud ja käega tehtud joonistusi, nagu arhitekt muiste. Kuid tema majad on fantaasiamajad, linnad unelmatelinnad – kõik tänu peene tehnika meisterlikule valdamisele. Kasutatud värvigammad loovad visioone inimlikult soojast maailmast, mida vaadates tekib tunne – ma olen siin käinud! Tekib omapärane déjà vu efekt, mida kohtab vaid heade kunstnike imelisi reaalsusi kujutavais piltides.

Usun, et Jaak Poomi diskreetse tonaalsusega näitus Deco galeriis lisab Eesti täpselt kaalutletud kontseptsioonidega kunstiellu puuduvat unelmailma, millest me varakapitalistlikus tuimuses oleme ilma jäänud. On kummaline, et see unistusteriik, mille sümboliks oli kas või Vindi koolkonna piltides domineeriv horisonditriip, on praegusest eesti kunstist peaaegu kadunud.

Eesti noori kunstnikke huvitavad kurjus, kuritegu, vägivald, seks ja perverssus palju enam kui õrnus, ilu ja armastus, värvitus palju rohkem kui värv, pimedus köidab enam kui valgus ja selts- või ühiskondlik rollimäng rohkem kui vaikne loominguline eemalolek. Kardan, et uusi tegijaid köidab enam ka alistumine moodsale kogukonnale kui isiklik vaimne, aga ka kehaline vabadus.

Sellele kõigele mõtlesin ma Jaak Poomi hõrku näitust nautides.

Jaak Poomi mõtteid arhitektuurist ja linnaplaneerimisest

•• Majanduselu on nihkunud tootmisest teeninduse poole. Ühiskonna arengut mõjutavad linna suur tööturg ning sealne teenindus, kultuur ja muud atraktsioonid. Rahvusvaheline suhtlus annab ühiskonnale uusi impulsse, kuid nõuab ka suuremat konkurentsivõimet.

•• Viimastel aastakümnetel on Rootsi majanduslik ja sotsiaalne kihistus suurenenud. Elanikkonna enamusel on paremad elutingimused, siiski on ka neid, kes tunnevad ennast ühiskonnast väljatõugatuna. Leibkonna struktuur on muutunud: 70 protsenti perekondadest koosneb ühest või kahest inimesest, kadumas on koduperenaise staatus. Linn pakub sotsiaalse kontakti võimalust, kuid sisaldab ka anonüümsus- ja isoleerimisohtu.

•• Linna tulevikku peab avalikult arutama ja kõik linnaelanikud peavad saama osaleda selle üle otsustamises. Tänav, väljak ja park on linna elutoad. Seal peab leiduma koht pidustusteks, kuid ka argikohtumisteks, puhkamiseks ja mänguks.

•• Linnaplaneering peab käsitlema linna tervikuna. Aga see pole nii. Näiteks üks Stockholmi umbes 20 000 elanikuga eesrindlikult planeeritud linnaosa. Hakati ehitama. Juba päris algusajal jäid metroo ehitamine, teenindus, ärikeskus ja ümbruskonna kordategemine (haljastus, kõnniteed) elamuehitusest maha. Esimesed elanikud elasid lausa ehitusplatsi, savi ja tsemenditolmu keskel. Puudus igasugune infrastruktuur. Linnaosast sai kiiresti väike Balkan.

•• Rootsi sõjajärgsest ehitusest: kasutades soodsat majandusseisu, õnnestus ehitustöölistel oma palka tunduvalt tõsta. Oskustöölisi oli vähe – kokkulepitud palgale lisaks nõuti tihti altkäemaksu, et töömeest üldse leida. Nii võis lihtne müürsepp teenida märksa enam kui tema tööjuht. See põhjustas peagi tööjuhi ja kõikide konsultantide palgatõusu ning ehitamine läks kallimaks.

•• Kui 1945. aastal peeti Rootsis 50-ruutmeetrist kahetoalist korterit kahe lapsega perekonnale piisavaks, siis juba 1960. aastal vajas sama perekond kolme tuba (75 ruutmeetrit) ning 1975. aastal juba nelja tuba (100 ruutmeetrit). Sellest väiksemat peeti “kitsasteks korterioludeks”, mis andis korterijärjekorras eelised.

•• Stockholmi praeguse üldplaani sisust on 50 protsenti (!) pühendatud linnaesteetikale: linnaruumi planeerimisele, vaadetele, siluetile, arhitektuurile. Aristoteles on öelnud: linnad peavad olema kavandatud nii, et inimesed oleksid kaitstud ja õnnelikud. Kaitstud, õnnelikud, küsiksin?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare