Jaak Prints: näitleja hirmud on üldinimlikud
— Eelmise aasta lõpus oli sul teatris NO99 aktsioon, milles käsitlesid näitlejaks olemist. Mis on sinu jaoks näitleja põhilised eksistentsiaalsed küsimused? Võib ju rääkida enda kaotamisest rollisse või omamoodi skisofreeniast või muust sellisest, mis võib publikule näida näitleja põhimurena. Aga mis on see sinu jaoks?
— Tundsin enne aktsiooni muret, kas minu, see tähendab näitleja probleemid ja küsimused on piisavalt kõnekad ka saalisistuja jaoks.
Näitleja kõhklused ja kahtlused (teen ma õiget asja? äkki oleks pidanud midagi muud proovima? mis on selle kõige mõte? kas kahelda või olla veendunud? jne) laienevad ka teistele kunstnikele, aga ühtlasi kõigile inimesile. Näitleja eksistentsiaalsed hirmud ei ole spetsiifilised, vaid üldinimlikud.
Pool aastat pärast aktsiooni käisin Kumus näituse „Muutuv maalikunst” avamisel, kus teiste seas olid mu klassivenna Tõnis Saadoja maalid. Ilusad maalid, aga Tõnis käis sompus pilguga ringi. Ühtpidi oli piinlevat inimest valus vaadata, teistpidi ilus – tundsin, et mõni hetk varem olin olnud samas punktis. Kaido Ole pani mulle südamele, et ma näpistaksin Tõnist.
Näitlejaks olemise erakordsus ei tulene mitte tema väljavalitusest, kõrgemast andekusest vms, vaid tema kohustusest näppida üldinimlikke eksistentsiaalseid hirme ja olla nende näppimisel nii aus ja halastamatu kui vähegi võimalik. See võikski olla üks kunstniku kohustusi.
— Kas oled tundnud kunagi lavakartust, rambivalguse hirmu?
— See sõnavara näib natuke vananenud. Lavakartus või rambivalgus viitab klassikalisele olukorrale: vaataja istub saalis, näitleja tegutseb laval. On lava, kuhu tullakse ja mille ees tuntakse hirmu. Mulle näib, et mitmed NO99 ja ka teiste teatrite lavastused on lava tähenduse ümber sõnastanud. Kuidas näiteks rääkida „Suurkogu” kontekstis rambivalgusest? Või veelgi – kuidas rääkida sellest „Valimiskooli” kontekstis?
Näitleja hirm lava ees võiks olla aukartus, aga minu meelest on palju huvitavam, kui näitleja ei mõtle mitte rambivalguse, vaid selle peale, mida tema järgmine samm ühiskonnas muuta võib.
— Ütlesid, et lõpetanud äsja lavakooli, tegi mõtleva näitleja teema sul olemise natuke kõhedaks. Miks? Kas on tunda publiku suuri ootusi näitlejatele või näitleja rolli muutumist?
— Ma ei julgenud kaks aastatki pärast kooli lõppu end näitlejaks nimetada. Kui keegi küsis, vastasin, et töötan teatris. Näitlejate liitu astusin ka hiljem. Võib-olla lõhnab see aukartus hulluse ja hirmu järele, aga kardan kõikvõimalikke sildistamisi ja tembeldamisi, need on ohtlikud ja jaburad. Sellega ei tohiks kaasa minna. Aga nii kergelt võetakse asju iseenesestmõistetavana.
Samas on muidugi tõsi, et mõned näitlejad usaldavad rohkem intuitsiooni, teised ratsionaalset analüüsi. Üks minu aktsiooni lähtealuseid oligi tõdemus, et olen avastanud, et satun sageli nn ülemõtlemise küüsi, mis kipub ahistama spontaansemaid energiavoogusid. Hullumine ja hüsteeria huvitavad mind aga väga.
Kui aus olla, siis mulle tundub, et publiku ootused teatrile on pigem langenud kui tõusnud. Võimalik, et see on seotud näitleja elukutse madaldamisilmingutega, mida olen täheldanud. Madaldajaid leidub väljaspool niigi, aga kurb on, kui need juhud sagenevad siseringis.
— Teie kursus oli väga populaarne. Kas teie tundsite, et teid ette ära tembeldatakse? Et tekkisid eelarvamused, ootused? Ja kuidas nendega nüüd, tagantjärele vaadates lood on?
— Populaarsust ma ei mäleta, nagu ka tembeldamist mitte. Vähemasti ma ei tajunud seda. Tavaline kursus olime. Nüüd on kuus aastat lõpetamisest möödas. Mitmed meist on saanud teha väga ilusaid asju. Aga kuus aastat on ikkagi veel liiga lühike aeg, et sedalaadi tagasivaateid teha.
Eelarvamustega toimetulek on muidugi üks keerulisemaid asju. Neid on kahte sorti: välised ja sisemised. Väliseid oleme tajunud teatrina üpris selgelt, kui meid tembeldatakse kriitikas üht- või teistmoodi, ja seetõttu on olnud väga värskendav mängida välismaal, kus publikul puuduvad sinu suhtes nii positiivsed kui ka negatiivsed eelarvamused.
Sisemiste eelarvamustega („seda ma ei suuda”, „seda ma pole varem proovinud”, „see on võõrastav” jne) on aga raskem, kuid olulisem toime tulla. Seetõttu oleme teatriga sõnastanud üheks põhimõtteks vajaduse liikuda iga lavastusega alale, kus me varem pole käinud. Mõned liikumised võivad olla õnnestunumad, mõned ebaõnnestunumad, aga liikuda tuleb.
— Kas NO99 on sinu jaoks koduteater kõige soojemas mõttes? On seal sinu mõttekaaslased?
— „Teil pole ju üldse vanemaid näitlejaid!” kõlasid murelikud hüüatused, kui kuuldi, kes moodustavad NO99 trupi. Muretsejad leidsid, et nii jääb ju suur osa maailmadramaturgiat tegemata, pealegi peaks noorte kõrval olema vanemad näitlejad, kellelt noored saaksid ametit õppida. Aga vanadelt näitlejatelt, mitte küll kõigilt, võib noor näitleja õppida ka igasugu pahesid, näiteks mandumist.
Me kutsume trupis üht oma vanemat näitlejat, Gert Raudseppa hellitavalt vanameistriks. Veidi ülekohtuselt vara on selline tiitel talle küll omistatud – Gert sai just 40-aastaseks –, aga kes sa seal poisikeste seas ikka muud oled. Gert on minu jaoks see vanem näitleja, kellelt ma olen õppinud. Ja kõike muud kui mandumist.
Usun, et teisteski teatrites istutakse pärast etendust kauem majas ja öeldakse üksteisele märkusi. Vaevalt me selles mõttes erandlikud oleme. Pean seda väga oluliseks, et säärane vastastikune kriitilisus ei kaoks.
— NO99 on Eesti teatrite hulgas ju väga selgelt – kui nüüd eelnenud teemast lähtudes naljatada – mõtlev teater. Peale oma rolli loomise tuleb näitlejal ilmselt palju üldisemalt kaasa mõelda, teemat arendada, samuti räägitakse otsekohesemalt kaasa ühiskonna päevakohastel teemadel. On mul õigus? Kuidas see sulle istub?
— See küsimus ärritab mind veidi. Minu arvates on ka Von Krahl mõtlev teater, kus tuleb kaasa mõelda teemadel, millest kõneldakse. Või Theatrum. Ka Linnateater. Paljud väikesed trupid. Ja nii edasi. Kõigis teatrites on lavastusi, mis eeldavad, et näitleja suhtub oma ülesandesse ühiskonna ees vastutustundlikult. Nende maitsed võivad olla väga erinevad NO99 maitsest, kuid ei saa tõmmata piiri mõtlevate ja mittemõtlevate teatrite vahel. On hea ja on halb teater, kirglikult tehtav teater ja rutiinne, kohustuslik teater.
Teiseks ärritab mind küsimus seetõttu, et mõiste mõtlev teater ei tähenda absoluutselt mitte midagi.
Aga üks huvitav paradoks tuli meelde. Nimelt, kui Eestis oleme justkui „mõtlev teater”, siis välismaal on kriitika kogu aeg rääkinud, kuivõrd mänguline teater NO99 on. Eestis mõjub igasuguse poliitilise teema näppimine teatrilaval kohe „mõtlemisena” (nagu ei võiks armastusest kõnelev lavastus olla samamoodi mõtlev), samas on mujal poliitikaga tegelev lavastus sageli sumbunud kuiva analüüsi ning sellest on kadunud mängulisus. See on olnud NO99 üks omapärasid, et laval on suuresti traditsioonilised teatrivahendid, näiteks näitlejad, neid ei ole hüljatud, aga neid kasutatakse täiesti uues kontekstis.
— „Ühtse Eestiga” seoses pidi ilmselt väga palju mõtlema. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad? „Valimiskool”, terve etenduse alguse üksi vedamine. Kuidas see kõik sulle (kui inimesele, kui näitlejale) mõjus? Arvestades, kuidas „Ühtne Eesti” Eesti poliitikat näitas, võis see osalejad ju väga skeptiliseks teha? Kuidas käitud sina järgmiste valimiste ajal?
— Mina kui inimene ja mina kui näitleja on lahutamatud. See, mis ma teen, ja see, mis ma olen. Mõju alles kogub end, nagu päevitus. Aga ehk sai mu kahvatu näitlejajume veidi tummisemaid toone juurde. Samas – kohad, millega ma enda juures rahul polnud, on mulle teada. Olid juba pärast lavalt maha astumist teada.
„Ühtne Eesti” ei olnud suunatud üksnes poliitikamaastiku vastu, ennekõike oli see suunatud inimeste passiivsuse vastu. Vaevalt „Ühtne Eesti” minu senist valimiskäitumist mõjutab. Sest asi ei ole valimistes, vaid käitumises.
— Oled ka lavastajana kätt proovinud. Mis sind selleks ajendas ja kas lavastamise soov on sinus endiselt alles?
— Kaks lavastust, mis seni teinud olen („Karaoke” Nuku- ja Noorsooteatris ning „Kuus reisijat” NO99-s) olid õppelavastused ning ajendatud soovist anda noortele võimalus publikuga kohtuda.
Lavastamise soov käib lainetena. Kui minu soov midagi lavastada juhtub klappima kellegi sooviga, et ma võiksin tema teatris midagi lavastada, võib laine randa jõuda.
— Õpetasid ka Nukuteatri noortestuudios. Teie vanusevahe ei ole küll teab mis suur, kuid kas on näha erinevusi sinu aja ja praeguse aja noorte (näitlejate) vahel?
— Minu õpetamistöö Nukuteatri noortestuudios lõppes aasta tagasi. Viimase aasta jooksul olen andnud teatritunde hoopis Noarootsi gümnaasiumis. See kõik võib olla ka petlik, aga mulle näib, et noortele, kellega olen aastate jooksul kokku puutunud, paistab maailm üha laiem, avatum, piiritum. Neis on enam maailmakodaniku mõttelaadi. Teisalt näib see vabadus olevat muutnud neid ka üha ükskõiksemaks, hoolimatumaks. Üldisemalt on nad samasugused inimesed nagu minagi.
— Oled näitlejate Anu Lambi ja Sulev Tepparti poeg. Näitlejate lapsed jagunevad vist laias laastus kahte: need, kes ei taha näitlejaks saada, ja need, kes tahavad. Kumb sina oled?
— Näitlejate lapsed jagunevad laias laastus hoopis poisteks ja tüdrukuteks.
Samuel Finzi, üks saksa näitleja, vastas kord ühes intervjuus nii: „Ma ei mõista ennast näitlejana, vaid kellenagi, kes rohkem või vähem juhuslikult sel moel endale elatist teenib. Ükski inimene ei tea, milleks ta võimeline on. Hea küll, ühel hetkel avastasin ma, et tõenäoliselt on mul näitlejaks olemise jaoks ka veidi annet, aga ilmselt oli see pigem laiskus, mille pärast haarasin selle järele, mis oli mulle kõige lähemal või minu jaoks kõige kergem. Seetõttu sain ma näitlejaks ja seepärast pole ka auahnus karjääri teha niivõrd suur.”
Minu teismeikka jäid Linnateatri lavastused „Pianoola ehk mehaaniline klaver”, „Ainus ja igavene elu”, „Arkaadia”, „Kuritöö ja karistus”, „Hamlet”.
— Millist teatrit ise hea meelega vaatad? Millest viimati hea elamuse said?
— „The End” Von Krahlis ja „Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris.
Kes ta on?
Jaak Prints
Näitleja
Sündinud 7. mail 1981
•• 1999–2000 õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat
•• 2004 lõpetas 21. lennus muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli
•• 2009 lõpetas muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli magistriõppe
•• 2004–2005 Vanemuise teatri näitleja
•• 2005. aastast teatri NO99 näitleja
Rollid
•• Vissarion Belinski – „Utoopia”, Vanemuine ja lavakunstikool, 2003
•• Strephon – „Tagasi Metuusala juurde”, lavakunstikool, 2004
•• Mitu rolli – „Asjade seis”, Draamateater ja lavakunstikool, 2004
•• Ragnar Brovik – „Ehitusmeister Solness”, Vanemuine, 2004
•• Ronk – „Võlujook”, MTÜ Eesti Teatri Festival 2004
•• Kitsetall, Põrsake, Vanaema – „Suur kuri hunt”, Vanemuine, 2005
•• Eduard – „Veronika otsustab surra”, Vanemuine, 2005
•• Gorobei – „Seitse samuraid”, NO99, 2005
•• Rollid – „Kirsiaed”, NO99, 2005
•• Jutustaja – „Kaks päikest”, NO99, 2005
•• Väike – „Ulgumerel”, NO99, 2005
•• Mitu rolli – „Nafta”, NO99, 2006
•• Kirjanik, Professor, Stalker – „Stalker”, NO99, 2006
•• Stanislas Leczinski, hobune – „Kuningas Ubu”, NO99 2006
•• Stanley – „Hirvekütt”, NO99, 2006
•• Inspektor Murring – „Totu Kuul”, NO99, 2007
•• Eestlane Jaak – „GEP”, NO99, 2007
•• Metsavend Heeska – „Kommunisti surm”, NO99, 2007
•• Dobzyn, Mitch, poiss, Samuel Trautman – „rambo”, NO99, 2008
•• Nõid, Malcolm, kolmas kummitus – „Macbeth”, NO99, 2008
•• Õhtujuht – „Keiserlik kokk“, MTÜ R.A.A.A.M., 2008
•• Tegelane – „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, NO99, 2009
•• Tim – „Startup”, NO99, 2009
•• Oscar von Leiden – „Praht, linn ja surm”, NO99, 2010
Lavastaja
•• 2005. aastal lavastas dramaatilise oratooriumi „Jean d’Arc tuleriidal” (Vanemuine ja Eesti Kontsert)
•• 2007. aastal lavastas dokumentaallavastuse „Karaoke” (Nuku- ja Noorsooteater)
•• 2009. aastal lavastas tantsulise lavastuse „Kuus reisijat” (NO99 ja Kanuti gildi saal)
Muu
•• 2. detsembril 2009 oli teatris NO99 kavas ühekordne aktsioon „Täna õhtul Jaak Prints”
•• 7. mail 2010 osaline „Ühtsel Eesti suurkogul” Saku suurhallis, enne seda „Valimiskooli” videoklippides jutustaja
•• 2007. aastal võitis Balti Teatrisügise festivalil rahvusvahelise žürii preemia parimale kõrvalosatäitjale osatäitmiste eest lavastuses „GEP”.
