Jaak Prozes: hõimupäev riigipühaks ja lipupäevaks
— Olete pakkunud geniaalse idee, et Eestis, Soomes ja Ungaris võiks hõimupäev saada riiklikuks tähtpäevaks. Kas võtate seda ikka tõsiselt, tegemist on ju hiigeltööga, mis nõuab ülisuurt teavitamist, pikki läbirääkimisi?
— Võtan väga tõsiselt. Tegelikult öeldi sama mõte välja ka üheksakümnendate alguses, aga väljaütlemiseks see jäigi.
Ent teades vajadust süvendada Eesti, Soome ja Ungari koostööd veelgi, on mõte endiselt aktuaalne. Rääkimata jätkuvast vajadusest toetada Venemaa soome-ugri rahvaid. Praeguseks on soome-ugri hõimupäevade traditsioon ligi kaheksakümmend aastat vana. Hõimupäevi on üksjagu mitmel pool tähistatud, hõimupäevad on leidnud oma koha. Miks siis mitte väärtustada hõimupäeva nüüd juba riikliku tähtpäevana, mis väärtustaks enam ka soome-ugri rahvaste keeli ja kultuuri.
Seaduserattad keerlevad tasapisi. Samal ajal loodate juba nädala pärast, 16. oktoobril näha Eestit lipuehtes. Aastate eest oleme heisanud lippe ka Läti, Leedu ja Soome sünnipäeval.
Kindlasti pole Eesti, Soome ja Ungari ühtsus vähem tähtis kui Eesti, Läti ja Leedu oma. Ja kindlasti pole Soome tähendust Eesti kultuurile ja riigile seni veel piisavalt esile toodud. Kui palju oleks praegune eesti keel kirjutatav ja räägitav ilma Soometa? Milline oleks meie identiteet ilma Soometa? Soome sild, Soome hümn, Soome vabatahtlikud Vabadussõjas… Vaat, mida tähendab soome-ugri ühtsus.
Virumaa kooliõpetaja Meinhard Laks rüsis end läbi halli kivi ja andis rahvale emakeelepäeva, mida nüüd tähistatakse laialdaselt. Selleks tuli kirjutada kümneid artikleid, koostada sadu kirju. Aega kulus aastaid. Kui palju võiks teie idee teostamiseks aega minna?
Ei usu, et palju. Lahtisest uksest sissemurdmine pole raske. Olen mõtet levitanud eri seltskondades alates soome-ugri asjatundjatest ja lõpetades tipp-poliitikutega. Praegu on valdav seisukoht, et hõimupäev peaks olema tõesti väga tähtis päev ja ammugi oleks tulnud see riigipühaks muuta.
— Kas riigikogu on valmis, et veel enne parlamendivalimisi hõimupäev riigipühana seadustada?
— Mingit vastuseisu pole ma kohanud. Pigem tundnud arusaamist, et tegemist on tõeliselt rahvusvahelise pühaga, mis pole oluline üksnes eestlastele, vaid kõigile kahekümne neljale soome-ugri rahvale. On olemas aateline arusaam, et hõimupäev peaks olema midagi märksa enamat kui pelgalt folkloorifestival.
Tegemist on olulise mõttepunktiga, alusega mõistmiseks – kes me, soomeugrilased, oleme ja mida me siit ilmast tahame. Hõimupäev on meie identiteedi kinnitamise, enese sisse vaatamise päev. Tegemist on heas mõttes paatosliku päevaga, mitte lihtsalt ühe peo või kontserdiga.
Eeldan, et sel päeval hakkavad meie riigijuhid meeles pidama oma ametivendi Soomes ja Ungaris, aga miks mitte ka Venemaal. Just sel päeval võiksime mõelda, et kui ikka „maa” kõlab kõigis keeltes kui „maa”, „veri” kui „veri” ja „pea” kui „pea”, siis juba ainuüksi need näited on aluseks, et mingitest ühisväärtustest rääkida.
— Olete asja sees, suudate lennult nimetada kõik kakskümmend neli soome-ugri keelt. Aga võtame keskmise eestlase, kellele meenuvad pigem depressiivsed uudised soomeugrilaste vaimsuse ja keele kadumisest. Kas hakkame siis tähistama üleüldist leinapäeva?
— Kindlasti mitte. Pigem hõimurahvaste kohtumise päeva. Soome-ugri rahvad on erilised, sest elavad ülisuurel maa-alal. Ma ei tea ühtegi keelerühma, kelle põlisesindajaid võib leida nii teiselt poolt Uurali mägesid kui ka Ungarist, rääkimata põhjapolaarjoone tagustest aladest. Nii peaks hõimupäev olema just meie vaimus kohtumise päev.
Ka president Lennart Meri rõhutas oma kunagises hõimupäeva kõnes, et see päev on pidupäev. Pole põhjust häbeneda, et eestlased ja soomlased on ühed väiksemad Euroopa rahvad, kes on loonud oma rahvusriigi. Ja pole põhjust häbeneda väikestel Venemaa soomeugrilastel, kes on kõigest hoolimata säilitanud oma keele, kultuuri ja identiteedi. Ka see on ime, mille üle tasub imestada.
Hõimupäev peaks olema ühtsuse päev, kus mõtleme, et nii Venemaal, Soomes kui ka Ungaris on meil sõbrad. Ja kindlasti on igaühel sel päeval põhjust oma soome-ugri sõpradele saata pisikene teade, sõnum, et olgem uhked, olgem õnnelikud.
— Olgu – teil on sadu soome-ugri sõpru Venemaal ja minulgi on mõned. Aga miks peaks tädi Maalile korda minema näiteks hant Ivan Petrov, kes on kaotanud nii oma keele kui ka soome-ugri meele?
— Kui tädi Maali mõtleb eestlaste ja eesti keele peale ja see on talle tähtis, siis peaks ta kindlasti mõtlema ka Siberis elava hõimlase ja tema keele peale. Mida rohkem oma teadvusest soome-ugri hõimlasi välja lõikame, seda väiksemaks muutume ka ise. Selle handi eest kas või mõttes hoolitsemine on tädi Maalile ka iseenda eest hoolitsemine, oma enese keele ja kultuuri eest hoolitsemine. Me ei saa olla ükskõiksed selle suhtes, mis juhtub meie hõimlastega.
Kui vaatame, kuidas Venemaa soomeugrilaste juures on kaheteistkümne aastaga enam kui miljoni inimesega rahvast saanud kaheksasaja tuhande inimesega rahvas, siis see on meeletult kiire identiteedi kaotamise protsess. Ja eestlasel tasub sel taustal võidelda iga imepisikese kivikese pärast ükskõik kus, kui sel kivikesel on veidikenegi eestlase ja hõimlase lõhna küljes. Iga asi peab olema meile kallis ja oluline just nii laialt ja nii suurelt, kui oskame mõelda. Ja just see suurelt ning soomeugriliselt mõtlemine on ka meie eneste ellujäämise küsimus. Meid, eestlasi, on ainult miljon. Vähem kui elanikke Viinis, Budapestis, Varssavis. Me ei hooma, kui väikesed tegelikult oleme. Ja just sel taustal vajame hädasti mõtteviisi ja maailmavaate suurust. Soomeugrilise mõtlemise kaudu saame olla paarikümnemiljonilised, kas või oma tajus.
Olgu, leiame üles oma hinge- ja hõimusugulased. Ent mis peaks meile nende juures oluline olema? Saavad siis kokku Kükametsa Kolla ja see Petrov Siberist. Võtavad suhtluse hõlbustamiseks viina…
… mis iseenesest on juba kena! Oluline ongi, et meil leiduks inimesi, kellel on aega ja tahtmist Petroviga viina võtta. Et ei domineeriks vaid üliratsionaalsed, otse kasule orienteeritud suhted. Teise inimeseni jõudmine võtab ju aega.
Kõik kaitsekihid, eelarvamused on vaja ju eemaldada.
Eestlane võib olla mõtteviiside levitaja, teist sellist Euroopas ei ole. Just idast tulevad meieni mõtteviisid, mis on looduskesksemad, seotud omapärase usundiga. Need on vanade traditsioonidega maailmad, mida just meie saame Euroopale tutvustada. Näidata väärtuste süsteeme, mis pole suunatud tarbimisele. Just nendega võib kriisist väljuvas maailmas läbi lüüa.
Oleme ju näinud, kuidas Veljo Tormis on läbi löönud, kuidas seda tegi Kaljo Põllu oma kunstis ja Lennart Meri oma raamatute ja filmidega. Just see saab olla midagi eriomast – ida ja lääne sidumine. Siin on võti, mida peaksime otsima Petrovi juurest kaugelt Siberist.
Loomulikult on väikerahvastel suur mure: mida küll teised meist arvavad? Loodame ikka, et tuleks keegi tark ja suur, patsutaks meile õlale. Aga ses mõtteviisis on viga sees. Arvatakse, et keskus on kuskil mujal. Seal, kus on teised. Ja see iseloomustab nii marisid kui ka udmurte, kes ei pruugi ise hoomatagi, kui vinged tegijad nad tegelikult on. Oma asja tuleb teha oma soome-ugri kastmes.
— Kuidas saite aru, et just nimelt teie, Jaak Prozese tee on soome-ugri asja ajamine?
— Paljugi sõltub juhuste kokkulangemisest. Uurisin ülikoolis Harku valla koolide lugu kolmekümnendail aastail. Panin õppekavades tähele, et koolides tähistatakse hõimupäevi. On aktused, loetakse Aino Kallase soomekeelset luulet, loetakse Petöfi luulet, on näitused. Joonistatakse Ungari ja Soome lippu. Tundus, et see oli koolides väga tähtis päev läbi aastate.
Siis oli aasta 1988, mil tuldi välja igasuguste algatustega. Mõtlesin minagi, et millega võiks eestlust täiendada. Ja sain aru, et meie ideid Rahvarindest, enese vabastamisest võiks viia ka Mari- ja Mordvamaale, et ka hõimurahvad sellest teaksid. Lisaks tekkis mõte taastada hõimupäevade tähistamine, ning see läkski kenasti käima.
Sain neil aastail Tartus sõbraks mari Valeri Alikoviga. Ja korraga ütles ta mulle: homme läheb Marimaale rong, Marimaal on mari rahvaliikumise, Mari Liidu kongress ja nüüd pead sina sinna minema Eestist tervitusi viima.
No kuidas mina? Ma ei teadnud ju midagi. Aga „jah” ütlemiseks oli vaid paar tundi. Ning see, mis järgnes, muutis kogu mu elu… Minu sisenemine Mari rahvusteatrisse, kolm rõdutäit inimesi tõuseb püsti… Eesti! Ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Tulin ju mõttega, et räägin paar sõna – olin ikka nii kohmetu. Nii see algas.
Ja nüüd olen üks väheseid eestlasi, kes käis läbi kõik Venemaa soomeugrilaste ärkamise üritused aastatel 1991–1992. See oli meeletu emotsioon. Sain aru, kui võimas tunne on olla eestlane. Kuigi mul polnud mingeid volitusi, jagasin innukalt nii kodanike komiteede kui ka Rahvarinde ja muinsuskaitse seltsi dokumente, mille põhikirjad said aluseks just sealsete rahvuslike liikumiste põhikirjade koostamisele.
Seega, vaid tänu teile on meil olemas taastatud hõimupäevade traditsioon.
Ja ka Venemaal tähistatakse hõimupäevi üksjagu. Aga koolide tasandile on jõutud üksnes Eestis. Seda pole Soomes ega Ungaris. Seal on tehtud vaid mõni aktus, pidulikum kontsert.
Siiski, ka Eestis võiks olla mingi keskne suurem kontsert ja kui seda teha Estonias, siis saaks ju tänapäevaste infovahenditega otse saali transleerida nii Ungari kui ka Soome presidendi tervituse. Ja kellelegi tublile inimesele võiks pidulikult anda üle väärika tunnustuse. Ja miks ei võiks haridus- ja kultuuriministrid omavahel tervitusi vahetada? Rääkimata välisministrite vennalikest tervitustest, mis näitavad, et soomeugrilisus on tõesti riiklikult oluline.
Rääkimata sellest, et koolidesse ei saabuks mitte lihtsalt mõni folklooriansambel, vaid koolijuht võiks enne seda pidada kõne soome-ugri ühtsusest. Ja ta räägiks nii: lapsed, täna on hõimupäev. Mõtleme, mis on meie keel ja kust see tuleb. Näeme ja kuuleme, et meie keeles on samasugused sõnad nagu vadja ja liivi keeles. Ja meie keel ei ole sugugi nii väike, kui arvame. Võib-olla on meie keele sees peidus teised keeled või oleme ise teiste keelte sees peidus. Ja mõtleme vadjalastele, liivlastele, vepslastele, maridele. Mõtleme, kuidas neil on läinud. Meie räägime siin eesti keeles, aga maride juures, kellel võib-olla täna on samuti hõimupäeva aktus, räägib koolijuht… vene keeles. Aga miks? Kas väikesed marid ikka tahaksid rääkida just vene keeles? Või tahavad väikesed marid rääkida oma direktoriga samas keeles, millega räägib nendega nende ema…?
— Braavo! Võiksite hakata leiba teenima koolidirektoritele hõimupäevade kõnesid kirjutades. Kui aga koolid unustada, siis muu avalikkus pöörab soome-ugri asjadele tähelepanu vaid kord nelja aasta tagant. Äkki on meie soome-ugri liikumine kriisis, pidama jäänud mingi kännu taha, sest soome-ugri aated ja temaatika pole ikka piisaval määral avalikkuseni jõudnud?
— Kännu taga me kinni pole ja keegi ei tegutse selle liikumise vastu. Pigem arvan, et riigi roll ei peaks praegu piirduma üksnes soome-ugri organisatsioonide toetamisega. Riigi sõnum ja kontaktid soome-ugri asjus peaksid olema märksa suuremad ja selgemad. Eesti, Soome ja Ungari koostöö soome-ugri asjus pole piisav. Pole ettevõtmisi, mis pälviksid enam muu ilma tähelepanu, kas või olulisi kongresse, konverentse. Selliseid, mis juhiks näiteks tähelepanu soome-ugri keelte olukorrale, rääkimata keskkonna- ja haridusküsimustest.
Eesti, Soome ja Ungari on ju praeguste riikidena tekkinud eelmise sajandi kahekümnendail ja veel praegugi peame oma riikliku olemasolu vajadust tõestama iga jumala päev. Sellepärast on vaja märksa enam tööd, kas või hõimupäeva tähistamise raames. Ja sellel foonil ei tohiks me soome-ugri küsimustes initsiatiivi kokku hoida.
— Mis märksõnad iseloomustavad soome-ugri rahvaid?
— Alalhoidlikkus, eriline suhe loodusega, identiteet, mis põhineb keelel. Sissepoole elamine ehk suletus, agressiivsuse puudumine oma mõttelaadi teistele pealesurumisel, vanade kommete säilitamise oskus. Usk pigem looduse jumalikkusesse kui kivist kirikutesse. Meie ühistunne tekib kõige kiiremini siis, kui hakata võrdlema, millised on ühised mustrid rahvariietel, ja nii jõuame ka üksteise mõistmiseni.
Arvestama peab seda, et idapoolsed hõimlased teavad meist palju enam kui meie neist. Ja nad oskavad meid tõesti vääriliselt vastu võtta. Kui aga meil teistele inimestele öelda, et mul on üks mari külas, siis reaktsioon on… null. Aga seal! Eestlase saabumine on sündmus kogu küla jaoks: kes kütab sauna, kes tuleb toidupakikesega. Tegelikult oleme suutnud meiegi olla hõimlaste vastu niisama külalislahked ja väärikad, nimelt esimese laulupeo ajal 1869, kui meeletu vaimustusega võeti vastu laulupeole saabunud paar soomlast ja üks ungarlane. Sellelegi võiks hõimupäeval enam mõelda.
— Ja nüüd tuleks siis kõike räägitut kokku võttes hõimupäeval, 16. oktoobril kindlasti õue minna ja majale lipp heisata?
— Just. Ja mõelda, et kallitel kaimudel ükskõik kus maailmas ikka hästi läheks.
Kes, mis, kus?
Kes on Jaak Prozes?
•• Sündinud 4.04.1965. Õppinud Tallinna 32. keskkoolis ja Õismäe humanitaargümnaasiumis, 1983–1991 Tartu ülikoolis ajalugu.
•• Töötanud arhivaari, ajakirjaniku, majandusjuhataja ja õpetajana. Alates 1993 eri ametikohtadel MTÜ-s Fenno-Ugria Asutus, praegu nõunik.
Ühiskondlik töö:
•• alates 1988 hõimupäevade peamisi korraldajaid, Eesti mari seltsi (1990) ja MTÜ Fenno-Ugria Asutus (1991) asutajaid, Soome-ugri rahvaste noorte assotsiatsiooni (1990) asutajaid ja president 1997–2000, Eestimaa rahvuste ühenduse president ja juhatuse esimees 1998–2007, Liivi sõprade ühingu juhatuse liige.
•• Avaldanud ligi 200 soome-ugri ja rahvusküsimuste teemalist artiklit ajalehtedes ja ajakirjades Eestis, Soomes, Venemaal, lisaks luulet.
•• Valgetähe teenetemärgi kavaler
Soome-ugri rahvaste arvukus:
•• ungarlased 15 miljonit
•• soomlased 5 miljonit
•• eestlased 1 miljon
•• mordvalased (ersad ja mokšad) 843 000
•• udmurdid 636 000
•• marid 604 300
•• sürjakomid 293 400
•• permikomid 125 200
•• karjalased 93 300
•• saamid 55 000–100 000
•• neenetsid 41 300
•• handid 28 700
•• mansid 11 400
•• setud 10 000
•• kveenid 10 000
•• vepslased 8 200
•• sölkupid 4 200
•• bessermanid 3 000
•• nganassaanid 800
•• isurid 700
•• eenetsid 300
•• liivlased 250
•• vadjalased 100
Mis on hõimupäevad?
•• Mõte tähistada ühiselt hõimupäeva Eestis, Soomes ja Ungaris oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel sündis 1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri IV kultuurikongressil, kus osales üle 2000 soome-ugri rahvaste delegaadi.
•• Hõimupäev taastati Eestis 1988. Alates 1990. aastast on sellest välja kasvanud ligi nädala vältav, paljudes paikades toimuvate ürituste sari – hõimupäevad–, kuhu peale Soome ja Ungari esindajate on saabunud ka Venemaa soome-ugri rahvaste kultuuritegelasi, poliitikuid, teadlasi, folklooriansambleid.
•• 1991. aastast tähistatakse hõimupäevi Venemaa soome-ugri rahvaste seas.
•• Helsingis 2000. aastal toimunud soome-ugri rahvaste III maailmakongress võttis vastu resolutsiooni, mille IX punkt ütleb otsesõnu: „Kuulutada oktoobrikuu kolmanda nädala laupäev hõimupäevaks.”
