JAAK URMET: Banaanikoor eesti kirjaniku jala all

 (5)

Jaak Urmet leiab, et kõige lihtsakoelisema kirjanduse vastutustundetu kokkuost rahvaraamatukogudes on kuritegu eesti kultuuri vastu.

1.

Olen arvamusel, et Eestil on praegusel hetkel olemas väga hea kirjandus, võib-olla parem kui eales varem. Sest alles nüüd, taas-iseseisvunud Eesti Vabariigi päevil, on eesti kirjandus saanud täielikult vabaks kahest suurest suunajast ja painajast, mis tal sajandite vältel olnud: poliitikast ja kõrgkirjanduslikkusest.

Alates Kristian Jaak Petersonist kuni esimese Eesti Vabariigini andis eesti kirjandus endast parimat enamasti poliitilisel võitlusväljal, võideldes tsensuuri pilgu all otse või kaudselt ärkamisaegsete väärtuste eest baltisaksa ja vene kultuuri vahelises kitsukeses ruumis – Kreutzwald, Jannsen, Jakobson, Koidula, Hurt, Noor-Eesti. Vabariigi sünniga poliitiline pinge kirjanduses mõnevõrra taandus, tugevnedes taas 1930-ndate teisel poolel, nn vaikival ajastul. Ja kuidas oli lugu kirjanduse poliitilise vabadusega Eestis (aga ka pagulasringkondades) aastail 1940–1988, seda pole vaja pikemalt kirjeldada.

Esimeses vabariigis kehtestati kirjandusele jäigad nõuded, lähtudes elitaarsest, läbinisti kõrgkirjanduslikust vaatepunktist. Kirjanduse väärtuse üle otsustamisel hakkasid maksma Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu hinnangud ja arusaamad. Viimane õpetas ülikoolis välja noori kirjandusteadlasi, kes kandsid kõrgkirjanduslikke arusaamu kirjandusest kuni teise vabariigi läveni välja.

Mida tähendab kõrgkirjanduslik? See tähendab, et väärtuslik on “keeruline”. Ehk see, mis on eelkõige kõrge, ilus, peen, pidulik, sügavamõtteline, paljutähenduslik, analüü-siv, juurdlev jne. Seevastu see, mis on “lihtne” – eelkõige huvitav, kaasakiskuv, põnev, naljakas, tore lugeda –, on vähem väärtuslik kirjandus. Meenutame näiteks seda, mis kategooriasse kuulus Raimond Kaugver.

Kahtlemata on Tuglase ja Suitsu teened eesti kirjanduses tohutud. Kuid see oli mõõga üks tera. Teine tera rapsis juurelt maha kõik, mis kõrgkirjanduslike väärtustega kokku ei sobinud. Sedagi tuleb teada. Ei ole paranoiline märkida nende meeste suurt võimu – just olulisel määral tänu nende eestvedamisele on meil nüüd kirjanduses auväärsel kohal nt Kristian Jaak Peterson, Juhan Liiv ja Jaan Oks. Aga armu ei leidnud neilt nt Ernst Enno ja Juhan Jaik. Krimikirjandus (nt Eerik Laidsaar) polnud üldse mingi kirjandus.

2.

Nüüd on eesti kirjandus kõigest sellest prii. Esimest korda Eesti ajaloo jooksul on kirjandusel voli vabalt vohada. Ja taasiseseisvumise algusest peale on see vohamine muutunud aina tihedamaks, intensiivsemaks. See on juba võsa, milles põnev ringi uidata, luurata, onni teha. Ehk saab sellest peagi mets, mis andidelt rikkalik ja kust ei pöördu tühjadega kätega tagasi ükski rändaja. Ja kui läheb eriti hästi, on eesti kirjandusest mõne aja möödudes saanud džungel, mida täielikult läbida ei saagi ja mille rikkustest pole võimalik ülevaadet anda. Just džungliga on võrreldavad suurte rahvaste kirjandused.

Olen juba mujal kirjutanud sellest, kuivõrd eredana ja omanäolisena mõjub eesti tänapäeva luule Skandinaavia kirjandusruumis. See on täis otsingurõõmu, katsetamislusti, kartmatust kivistunud arusaamade ees. Eesti tänapäeva luule on see, mis luule olema peabki – rõõm sõnadega mängimisest. Sama lugu on proosaga. Seda on igasugust, kaasa arvatud sellist, millega püüda välismaailma pilku. Ei ole mõtet siinkohal autoreid mainida või pealkirju nimetada. Osutame vaid suundumustele, mis teevad rõõmsaks. Vähemalt asjas sees olija. Või teadliku raamatutarbija.

Nüüd jõuangi selleni, millest käesolev lugu sündis. Kirjandus vohab, seesolijal on rõõm, aga nn lihtsad lugejad kurdavad millegipärast, et lugeda pole midagi. Kõik on nii roppusi täis! Ja mis ei ole roppusi täis, on arusaamatu! Ja mis järgneb? Järgneb see, et pealinna rahvaraamatukogu tellib oma niigi nappidest sentidest ühe eesti kirjaniku teose kohta 12–15 Nora Robertsi teost, viidates lugeja eelistustele: nad ju tahavad Nora Robertsit! Ja Kolkaküla raamatukogu tellib ühe Nora Robertsi, aga eesti kirjanikku ei taha üldse. Sest eesti kirjaniku ilukirjandusteos tuuakse järgmisel päeval pärast kümne esimese lehekülje lugemist nina vingus tagasi – ei kõlba!

Loe veel

Kust need arvud pärit on? Sellest kirjutas eelmises Arkaadia erinumbris (14.1.2006) Ainiki Väljataga: “Tallinna keskraamatukogus koos kõigi harudega on ainult kaks eksemplari 2004. aastal Balti Assamblee kirjanduspreemia pälvinud Hasso Krulli eepost “Meeter ja Demeeter”. Nora Robertsi samal aastal ilmunud teostest on igaüht aga 23–30 eksemplari. Sama hästi kui puudub “Meeter ja Demeeter” ka Viljandi-, Põlva- ja Läänemaa rahvaraamatukogude lugejate käeulatusest. Kogu Viljandimaa peale on saadaval kaks eksemplari, Põlvamaal neli ja Läänemaal kolm. Nora Robertsi iga raamatu keskmine arv on samal ajal Viljandimaal 27, Läänemaal 14 ja Põlvamaal 18.”

Milles probleem? Miks eesti tänapäeva kirjandus nii pealinnas kui ka Kolkakülas lugemiskõlbmatu tundub? See on küsimus, mida tuleb ikka ja jälle esitada, sest sellega ei ole seotud mitte ainult kirjaniku au, vaid ka läbimüük ja laenutatavus ehk kirjaniku sissetulek. Praegu on kahjuks nii, et laenuhüvitisest saavad arvestatavat tulu ainult kõige lihtsakoelisema kirjanduse tõlkijad, kes ka oma töös arvestavad pigem tähemärkide arvu kui kunstilist kvaliteeti.

Esiteks tuleb märkida, et tegelikult, rahvusvahelises plaanis, on vahekord 15:1 “Norade” ja teiste samasuguste teoste kasuks üsna harilik nähtus. “Norade” lugemine ei nõua vaimupingutust ega väsita aju, ei paku ebameeldivaid üllatusi ettearvamatute süžeekäikude näol, kuid kompenseerib teatud kunstilisel moel puudujääke reaalses elus. Just sellistel põhjustel müüakse “Norasid” usutavasti kõigis lääne kirjandusruumides vahekorras 15:1 nn väärtuslikuma kirjanduse kahjuks. Samasse kategooriasse võiks lugeda ka suurema osa krimikirjandusest. Ja näiteks Agatha Christie on Shakespeare’i järel maailma kõigi aegade enimmüüdud kirjanik.

Seda suhtarvu ei ole ilmselt võimalik oluliselt muuta. Ja kas seda peakski nii väga üritama? Miks mitte ka sellist kirjandust sallida? Usutavasti hoiab just seesugune kirjandus ära hulga enesetappe, palju perevägivalda, peletab stressi, maandab pingeid. Samal ajal, kui nn väärtusliku kirjanduse kangelased sooritavad ridamisi enesetappe ja mõtlevad ennast halliks-hulluks elu mõtte üle pead vaevates, saab “Norade”-laadses kirjanduses kuri oma karistuse, armastajad lähevad paari ja kõik lõpeb õnnelikult. Loomulikult on see, välja arvatud üksikud erandid,rämps, aga seda rämpsu on vaja. Mis siis veel peaks olema kunsti mõte, kui mitte elule parema kvaliteedi andmine?

3.

Kuid kogu selle solidaarsuse ja sallivuse juures ei kavatse ma mingil juhul leppida sellega, et Eesti rahvaraamatukogudes valitseb “Norade” võim eesti kirjanduse üle. Eesti rahvaraamatukogud pole teadupärast eraettevõtted, vaid riigiasutused, mis saavad omale raamatute soetamiseks riigilt raha. Eesti Vabariik on aga seadnud enda eesmärgiks tagada eesti keele ja kultuuri järjepidevus.

Kas eesti keele ja kultuuri järjepidevuse tagamiseks võib pidada praegust olukorda, kus riigilt rahvaraamatukogudele antavast rahast kulub 15 16-ndikku teraapilise ja ühekordselt tarbitava väliskirjanduse – otse öeldes rämpsu – soetamisele? Kindlasti mitte. Riigi raha vastutustundetu kasutamisega õõnestavad Eesti rahvaraamatukogud tegelikult tahtmatult eesti keele ja kultuuri alustalasid. Puudub ka instants, mis jälgiks riigilt saadava raha otstarbekat kasutamist rahvaraamatukogudes. Siin toimub omavoli.

Ja muide, suurem osa riigilt raamatukogudele voolavast rahast voolab praegu rõõmsa kõlinaga edasi paari kindla kirjastuse kukrusse. Suurimaks tulusaajaks on ilmselt kirjastus Ersen, mis põhiliselt Nora Robertsi ja Darja Dontsova moodi autorite teoseid välja annabki. Väga mõnus ärikene! Anna aga rämpsu välja ja riik maksab kõik kinni!

Kui lapse käest küsida, kas ta tahab kommi või tangu-kartulisuppi, siis ta valib kommi. Kui lihtsa lugeja käest küsida, mida tema tahab, siis valib temagi kõige lihtsama kirjanduse. Aga kas mõistlikud vanemad seavad lapse soovi alati esiplaanile? Loomulikult mitte. Ka riik peaks olema karm vanem, kes jälgib, et rahva vaimne tervis magusat, kuid mittetoitvat vaimutoitu süües ei närbuks. Samuti peaks riik hoolitsema oma kirjanike eest.

Oleks enesestmõistetav, kui riiklikul tasandil kehtestataks norm, et igast 16 rahvaraamatukokku soetatud ilukirjandusteosest peavad (vähemalt) pooled olema eesti autorite omad. Ja selle normi täitmise üle kehtestataks järelevalve. Teraapilise väliskirjanduse austajad võivad nädala või kaks kauem laenutusjärjekorras oodata, et oma ihaldatud öökapikapsas kätte saada. Aga “Norade” kokkuost riigi raha eest vahekorras 15:1 on Eesti maksumaksja raha eest sooritatav kuritegu eesti kultuuri vastu. Seda ei õigusta ükski vabandus laadis “aga nad ju ei taha muud”. Eelkõige näitab see raamatukogude enda kehva tööd eesti kirjanduse tutvustamisel. See on ka aate asi. Inimene, kellel pole aadet kõige kiuste kodumaist kirjandust propageerida, vaid kellel on ainult huvi usina kliendina Erseni tasse ja pastakaid koguda, ärgu töötagu raamatukogus.

Kirjanike järjest sagenevad tuurid mööda Eesti raamatukogusid on väärt aktsioon, suund praeguse olukorra parandamisele. Olen ise paljudel sellistel lugejatega kohtumistel käinud, alati on väga meeldiv olnud, usutavasti kahepoolselt. Ja siit tuleb edasi mõelda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare