JAAK URMET: Eesti hümni sõnad sisuliselt, vormiliselt ja moraalselt vananenud
(2)##Eesti Vabariigi riigihümn on koorilaul “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mille viisi lõi 1848. aastal soome helilooja Fredrik Pacius, mille eestikeelsed sõnad kirjutas Johann Voldemar Jannsen ja mida lauldi Eestis esimest korda 1869. aasta laulupeol. Aastal 1920 sai see Eesti hümniks, oli okupatsiooniaastail keelatud ja ennistati 1991. aastal. Seda viimast poleks tohtinud mingil juhul teha.
Esiteks on hümni sõnad kaugel kaunist ja heakõlalisest eesti keelest, nagu me seda tänapäeval mõistame. Need taotlevad silprõhulist värsimõõtu, millele aga 19. sajandi eesti keel paindus väga halvasti. Silprõhulises värsisüsteemis on tähtis, et igas värsireas oleks kindel arv silpe ja silpide rõhud vahelduksid korrapäraselt. Et seda saavutada, väänati toona sõnu igatepidi, naksati mõni silp keskelt või lõpust ära (selle → see, sünnitanud → sünnitand, kasvatanud → kasvatand, rohkesti → rohkest, õnnistada → õnnista), topiti vahele tarbetuid ühesilbilisi sõnu (ja, ju, ka), venitati sõnu pikemaks (kaitsja → kaitseja) jne. Probleem oli ka riimidega, mida isegi parimad luuletajad nagu Koidula tihti ei osanud leida. Nii pandi hädapärast riimuma sa : ka või alati : surmani või kaitseja : õnnista. Selge see, et need on väga hädised riimid.
Kõik toodud näited on pärit hümni sõnadest. Eriti hästi torkab logisev sõnaseade silma reas “mis mul nii armas oleks ka”, kus sõnal “ka” ei ole mingit tarvidust ega tähendust, see on puhtalt värsimõõdu ja riimi pärast sinna paigutatud. Eriti hull on kõik veel seetõttu, et Jannsen oli küll teenekas ühiskonnategelane, kuid kirjanduses ei küündinud ta üle jutumugandaja, luules üle Salomon Vesipruuli taseme. Kui tema laulusõnadel poleks nöökiva juhuse tahtel tulnud mängida hümni rolli, ei leiaks me neid täna isegi kirjandusloo kolikambrist – need oleksid ammu unustatud, nagu kõik teised Jannseni värsikatsetused.
Selliseid vaevaselt koperdavaid ridu kirjutati 19. sajandi teisel poolel sadade tuhandete tähemärkide kaupa, isegi tippluuletajate Koidula ja Liivi tekstid panevad mõnikord mõrult muigama. Ei ole siiski vaja arvata, nagu oleks seepärast kogu 19. sajandi eest luule alamõõduline. Seal on häidki tekste (nt “Meil aia-äärne tänavas”). Kuid hümnile, mida tuleb laulda 21. sajandi inimestel, ka neil, kes ei oska sõnakunsti ajastukohaselt hinnata, tuleb esitada kaasaegsemad nõuded. Hümni tekst ei tohi muigama panna, mõjudes arhailiselt.
Sama ebaõnnestunud on hümni sõnade sisuline pool. Kui tänapäeva eestlane laulab: “Ei leia mina iial teal / see suure, laia ilma peal”, kas ta teab, mida tähendab “teal”? Mõnes variandis ka “tääl”. Ilmselt mitte. Mispärast laulab inimene püsti seistes, harras helk silmis sõnu, mille tähendust tea ei tea? Tuleb lapata sõnaraamatuid, et teada saada: “teal” tähendab “siin” (vrd soome k “täällä”). Ja see on väga vana sõna, mida ilmselt ei kasuta ükski eestlane, vähemalt mitte kirjakeele kasutusalas.
Samuti oli jumala poole koogutamine tavapärane 19. sajandil, kuid mitte enam tänapäeval. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus laulma läbinisti vaimuliku maailmapildiga Jannseni piibellikult nõretavaid ridu “Su üle Jumal valvaku” ja kogu ülejäänud kolmandat salmi, sest see on religioosne rudiment, millel ei ole seost tänase eluga.
Hümni sisu häda kokkuvõttes on see, et sõnad on tühjad ja mittemidagiütlevad, nende paatos on abstraktne ja käegakatsutamatu, nende moraal ei puuduta kuidagi tänapäeva inimest. Kirjandusteadlane Maie Kalda on Jannseni laulude kohta kirjutanud, et neis “avalduvad eriti selgesti Jannseni naiivsus, ideoloogiline piiratus, madal kirjanduslik kultuur ja maitsevaesus”. Hümniks olev teksti kohta kinnitab ka Kalda, et see on “sisult üsnagi ilmetu”. Jah, see on kauniste fraaside sisutu kõlin, millel on igapäevaeluga sama vähe pistmist kui aurahade – teise vabariigi aastapäeva lahutamatu osise – kõlinal. Nii hümn kui ka aurahad võetakse pidupäeval kapist välja, kõlistatakse neid veidi – ja pannakse kappi tagasi. Aga kas hümn ikka peaks nii kasutu asi olema?
Eesti hümn vajab uusi, paremaid sõnu, mis ütleksid midagi ka tänapäeva eestlasele. Kahjuks on ehteestlaslik, et riputakse selle küljes, mille peaks minema viskama, ja visatakse minema see, mille küljes peaks rippuma.
