Minu ema oli narvakas. Ta sündis Narva-Jõesuus, abiellus 1936. aastal soomlasega ja kolis Soome. Mina sündisin 1938. aastal Kuopios. Siis tuli sõda ja katkestas sidemed Eestiga. Minu vanavanemad surid sõja eel ja sõja ajal, minu sugulastest läksid mõned pagulusse, suurem osa aga kadus jäljetult. Nii et pärast sõda mul Eestiga enam sidet ei olnud, sest mul ei olnud siin enam kedagi.

Mõni aeg hiljem võtsid emaga ühendust tema koolikaaslased. Sel ajal käidi Nõukogude Liidust juba Soomes. Ja ema käis paaril korral siin. Minagi käisin, tegin koos Karita Mattilaga Tartus muusikaüritust “Suomen–Eestin sävelsilta”.

Kui Eesti sai vabaks, jätkas ema korrapäraselt siin käimist. Ta oli mulle tihti öelnud: “Pea meeles, ükskord on Eesti jälle vaba. See päev tuleb. Ja pea meeles, et sa matad mind Narva-Jõesuu kalmistule.” Mina ütlesin sellepeale, et kuidas ma saan seda lubada, kui ma ei tea, kas seda kalmistut veel üldse alles on. Narva-Jõesuu oli ju sõjaväe maa-ala. Aga see oli alles! Ja kui ema suri, sain ta sinna matta.

Olen leidnud siit kaugeid sugulasi, kuid inimsuhteid on vähe. Muidugi olen nüüd igal aastal Eestis käinud, Tallinnas ja Tartus, Tartu ülikoolis. Ka tööasjus. Nii et suhteid hakkab tasapisi olema.

Kuidas teil tuli mõte hakata Euroopat uurima?

See mõte tuli tegelikult juba lapsena. Isal oli raamatuid Pan-Euroopa ideest, mis tekkis 1920-ndail aastail. Lugesin väikese poisina neid raamatuid ja sattusin neist vaimustusse. Kui käisin 1950-ndatel üliõpilasena Saksamaal ja Prantsusmaal õppimas, oli see idee seal väga levinud. Ma soovisin, et ükskord tuleks päev, mil ka Soome on sellesse kaasa haaratud. See on olnud mulle kogu aeg südameasi.

Oma raamatus olete Euroopa rahvaste vahelt ära pühkinud kõik piirid. Kas nüüd on kõik üks suur happy family?

Ei, happy family does not exist! Minu kodu oli väga kosmopoliitne. Ema suguvõsas oli hollandlasi, venelasi, sakslasi. Tüüpiline balti cocktail. Üle 40 aasta eest kolisin Inglismaale, töötasin BBC-s, mis oli täiesti rahvusvaheline koht. Koolipoisina olin Šveitsis ja Prantsusmaal. Olen õppinud Euroopat tundma. Kuid see ei ole üks pere – on mitu eri Euroopat.

Aga kuskil peab piir vastu tulema – kogu maailm ei saa ju olla Euroopa.

Euroopal ei ole piiri. Euroopaid on palju. Me oleme viinud euroopa elulaadi, euroopa kultuuri kõigile mandreile – Austraaliasse, Lõuna-Ameerikasse... Uuralid ei ole Euroopa piir. See ei ole piir mitte millegi vahel.

Kas siis kogu maailm on Euroopa?

Ei ole kogu maailm. On veel ka Hiina, India, islamimaailm... Kuid Euroopa on 500 aasta jooksul levinud kõigile mandreile. See on esimene tsivilisatsioon, mis on saanud ühiseks kõigile kultuuridele. Hiinlased ehitavad nüüd maju nagu eurooplased. Nende majandus on euroopa majandus. Indias sama lugu. Lääne tsivilisatsioon, mis on pärit Euroopast, on levinud üle maailma. See tähendab, et Euroopale on väga raske tõmmata piiri.

Kui Charles de Gaulle ütles 1962. või 1963. aastal Moskvas, et ta tahab näha Euroopat ühtsena Uuralitest Atlandini, küsiti seal, mida ta sellega mõtleb. Kas Venemaa tuleb jagada kaheks, nagu jagati Saksamaa? Ei Venemaa ega Euroopa lõpe Uuralites. Üks Euroopa serv ulatub Vladivostokini, teine serv tuleb vastu San Franciscos.

Kuid varsinais-Eurooppa, päris-Euroopa on see Euroopa, kus rahvad on teinud läbi renessansi, reformatsiooni, valgustusajastu, revolutsioonid, tööstusrevolutsioonid, pärast seda rajanud rahvusriigid. See on see Euroopa, millel on ühine pärand, see Euroopa, kuhu kuuluvad Soome, Balti riigid, Poola, Tšehhimaa, Ungari...

Kas eestlased on üks Euroopa vanimaid rahvaid, 5000 aastat vana?

Need inimesed, kes siin 5000 aastat tagasi olid, ei teadnud, kes nad on. Nad ei olnud eestlased, sest neil ei olnud veel eestlase identiteeti. Nad õppisid ennast tundma eestlastena, kui nad said aru, et nad erinevad ümbritsevatest rahvastest, kui nad said aru, et nende keel on teine, kombestik teine, kultuur teine. Identiteet sünnib alati kontaktide tulemusena. Ilma kontaktideta ei saa olla identiteeti.

Kes on Euroopa vanim rahvas?

Baskid. Nende geneetilised, mitte keele poolest sugulased on laplased. Baskide arvates kõik meie ülejäänud oleme immigrandid! Aga ikka on neil alles oma keel, identiteet, elulaad – ja seadused. Baskid näitavad eurooplastele, kuidas saab identiteeti alles hoida. See ei pea tingimata kaduma.