JAAK URMET: Esseed, mis lisavad uusi jooni ikoon-Tammsaare näole
Nagu ikoonidele omane, on ka Tammsaare ikooni puhul mõned jooned ja pinnad paksu kullaga silmipimestavaks pintseldatud, ülejäänud aga võõbaga hoopis kinni kaetud. Kogu eesti rahvas teab Tammsaaret kui “meie kõige suuremat” kirjanikku, kes on “Tõe ja õiguse” autor. Milles see suurus peitub, seda muidugi täpselt öelda ei osata, samuti ollakse “Tõe ja õigusega” kursis põhikooli tasemel. Aga see ei puutu hetkel asjasse – tähtis on, et teda tuntakse paari üksiku joone põhjal.
##Epopöa kullasära varju on jäänud hulk teisi jooni Tammsaare kirjaniku- ja mõtlejapalgel. Neid jooni ja kurde otsides tuleb eriti tähelepanelikult tutvuda tema esseedega. Kui romaanides, jutustustes ja novellides on kirjaniku elutarkus esitatud ilukirjanduslikku vormi valatuna kaudselt, siis esseede kaudu pääseb sellele märgatavalt lähemale. Tammsaare on üks eesti viljakamaid esseiste, tema viimastes kogutud teostes võtab publitsistika ja esseistika enda alla köited 15, 16 ja 17, kokku kaks tuhat lehekülge. Tema esseeloomele on omane lihtne, tabav, otsekohene väljendusviis ja sädelevalt irooniline stiil.
Aastal 1924 andis Tammsaare välja esseede kogumiku “Sic transit ”, mis tema bibliograafias on väga oluline raamat, kindlasti olulisem kui mõnigi jutustus või novell. Krestomaatilisim selle kogumiku kirjatöödest on vast “Instinktide pillerkaar” (kirjutatud 1920). Usutavasti on vähemalt igale eesti filoloogile tuttav järgmine lõik sellest: “Lugegem Underi Sonette, vaadelgem Gailiti kollase hullumeelse “siniseid põrsaid”, nuusutagem Visnapuu “mõnituse” “värsket sõnikut”, maitskem Kivikase “lendavate sigade” “karbonaati”, tundkem Barbaruse “lihalikku” meelt erootikas ja verehimu sajatuhande sõduri ja viiekümnetuhande kuninga tapmisel, mingem Rohti “Valgustatud akende” tagant läbi, kus näete, et ilusam ingel poeb ilatseva hullumeelse asemele, või lugege Tuglase “Merineitsit”, külap siis leiate, et armastame ikka veel elada kükakil, käpukil – neljal jalal.” (“Sic transit ” 1924, lk 39.)
Seda lõiku kasutati nõukogude kirjandusteaduses väga osavalt siurulaste kodanlik-dekatentliku ilme paljastamisel ja hukkamõistmisel (nt Endel Sõgla toimetatud keskkooliõpiku “Eesti kirjanduse ajalugu” 1953. ja 1960. aasta trükkides), aga selle lõigu leiab ka 2002. aastal ilmunud keskkooliõpikust “Eelmise sajandi eesti kirjandus” ja veel väga paljudest kohtadest. Võib arvata, et “Sic transit ” oli Endel Sõglal kapsaks lapatud. Näiteks oma artiklis “Kalevipoeg – maailmakirjanduse varasalve kuuluv teos” tsiteerib ta Tammsaare eitavat arvamust “Kalevipoja” parandamise kohta “Sic transit’i ” essees “Kalevipoja parandamise ümber” (1916).
Tammsaare vandenõuteoreetikute küüsis
Äsja ilmus “Sic transit’ist ” kirjastuse Matrix vahendusel kordustrükk, kaanel lisandusega pealkirjas: “kas seni teadlikult “unustatud”? 1924–2004”. Selle kogumiku jõudmine kordustrükini on väga tänuväärne. Kahjuks on suure mõtleja vaimutoit käesoleval juhul serveeritud koos väga kahtlase kõrvalroaga. Nimelt on uus väljaanne varustatud Hans Raudsiku eesõnaga, mis lähtub vandenõuteooriast, et “Sic transit ” on olnud seni kirjanduskriitikas maha salatud, ning mässib Tammsaare ajakirjadest Paradoks B ja Kolmas Silm tuntud para-, pseudo- ja padateaduse võrku. Eluajal oma sõltumatuse poolest kuulus kirjanik saab rakendatud sektihuvide ette.
Kummalisest paranoiast tõukuva eessõna jaburus läheb kuni selleni välja, et kirjanik, kes eluajal oli kõigutamatu materialist ega oleks säästnud irooniat igasuguste matrikslike muinaslugude väljairvitamisel, pannakse siin sõprust sobitama Erich von Dänikeniga ja teooriaga, et inimkonna tsivilisatsioonile on aluse pannud maavälised jõud – sumerlasi valitsesid tulnukad! Tammsaarele lähenemise tendentslikkus trumpab käesoleval juhul kümnekordselt üle isegi kõige dogmaatilisemate nõukogude kirjandusteadlaste saavutused!
Täiesti ekslik, õigemini võhiklik on eessõna (ja tagakaaneteksti) väide, et ühegi riigivõimu ajal pole “Sic transit’i ” esseesid “kommenteeritud” ja et need on “meie erinevate ajastute kirjanduskriitikute vaateväljalt kõrvale jäänud”. Nagu eespool näidatud, tunti, tõlgendati ja tsiteeriti meelsasti selle kogumiku esseesid nõukogude kirjandusteaduses. Lisaks osutatud õpiku 1953. aasta väljaandele, milles leiab Heinrich Tobiase mahuka vulgaarsotsioloogilises võtmes ülevaate Tammsaare publitsistlikust pärandist, sh peale “Instinktide pillerkaari” veel teisest “Sic transit’i ” esseest “Ärist ja inimesest” (1921), võib tutvumiseks soovitada Heino Puhveli korralikku analüüsi “Sic transit’ist ” akadeemilises “Eesti kirjanduse ajaloos” (1981, IV köide, 1. raamat, lk 295–296) ja Harald Peebu raamatut “Nii et suled lendavad” (2001), kus on vaatluse all mh Tammsaare polemistina.
Kõik “Sic transit’i ” esseed on masstiraais ja kommenteeritult kättesaadavad Tammsaare kogutud teoste 15. ja 16. köites. Soovitan uustrüki väljaandjal loetletud allikatesse nina sisse pista, see peaks vandenõuteooria peast minema pühkima. Kogumiku essee “Kool ja usuõpetus” (1921) on Matrixi väljaandes juba vähemalt kuues trükk, muuhulgas on see ilmunud ka 1933. aastal Max Laossoni väljaantud ajakirjas “Ratsionalist”.
Seega pole mingit põhjust arvata, et “Sic transit ” on maha salatud. Võib küll öelda, et Tammsaare esseesid tuntakse väljaspool erialainimeste ringkonda vähe, jah, aga kui palju siis ikka 80 aasta vanuseid esseesid üldrahvalikult tuntakse? Ka seda, et mingit trükist pole samal kujul taasavaldatud, ei saa pidada mahasalatuse näitajaks – sajast raamatust üheksakümmend viis ei näe kordustrükki.
Tammsaare kui järjekindel religioonivastane
Ehkki eessõna võib lugejale veidi eemalepeletavalt mõjuda, on Tammsaare enda looming siiski puutumata ja väärt seda, et sellega tutvust teha. Jõuame nüüd tagasi jutu alguse juurde ja hakkame otsima jooni, millega üldrahvalikku ikoon-Tammsaaret ilmestada. Nimetaksin neist joontest siinkohal ainult ühe: kiriku- ja religioonivastasuse. Tammsaare on eesti humanitaarias üks kõige vankumatumaid ja järjekindlamaid ateiste, kes täieliku materialistina eitas täielikult jumalat kõigis selle võimalikes avaldumisvormides. Tema abielu Käthe Veltmaniga oli Eestis esimesi ilmalikult sõlmitud abielusid, tema matustest ei võtnud ametlikult osa ükski vaimulik. Samuti olevat ta keelanud oma lastel osa võtta koolis usuõpetuse tundidest. Ilma vaimuliku talituseta avati 1936. aastal ka Tammsaare ausammas Albus – seda nõudis Gustav Suits, kes ainult sel juhul oli nõus ilma päevakangelaseta toimunud avamisel kõnet pidama.
Inimene, kes nimetab kirikut ja religiooni Eestis rahvuslike väärtuste kandjaks, peab loobuma Tammsaarest. Tuleb valida üks – kas Tammsaare või religioon. Mõlemat korraga valida ei ole võimalik. Tammsaare teravat, halastamatut ja lammutavat kriitikat nii religiooni kui ka kiriku instantsi pihta sisaldavad “Sic transit’is ” eelkõige esseed “Kool ja usuõpetus” ning “Sic transit gloria mundi” (1921), aga vähemalt määral ka teised.
Toon esimesena nimetatud tööst ühe tsitaadi: “Aga ometi heidaksin usuõpetuse koolist, ka ülikoolist välja, heidaksin nende pärast, keda usupooldajad usu ja vaba mõtte pärast taga kiusanud, piinanud ja põletanud; heidaksin teaduse pärast, mida nad kitsas omakasulises vihas oma parema arusaamise vastu rõhunud ja hävitanud (---). Tehtagu seda lihtsalt sellepärast, et meid usuõpetus enam ei huvita, meid ükskõikseks jätab, et ta on asjatuks saanud meie isikliku kui ka ühiskondliku elu juhtimises.” (“Sic transit ” 1924, lk 65.)
Praegusel ajal, mil mõned poliitikud, koguni parteid in corpore kiriku ees lömitavad ning leidub teisigi inimesi, kes ei ole veel suutnud vabaneda põhjendamatust pieteedist nii religiooni kui ka kiriku suhtes, tuleb osutada senisest enam Tammsaarele kui eesti kultuuri suurkujule, kes seisis ühemõtteliselt ja veendunult vastu nii religiooni uimastavale lobale kui ka kiriku ambitsioonidele ühiskonnas.