JAAK URMET: Göteborgi raamatumess 2005: kümme Nilssoni ja peaosas Leedu


Kenas Edela-Rootsi sadamalinnas Göteborgis peeti 29. septembrist 2. oktoobrini järjekordset Põhjamaade raamatumessi.

Hiiglasliku näitusekeskuse kahest korrusest võttis tubli 90 protsenti enda alla rootsikeelne kirjandus, samuti domineerisid messi külastanud kirjanike hulgas rootslased – ainuüksi Nilssoni-nimelisi oli nende seas kümme. Kõigi nelja päeva vältel polnud alumisel korrusel, kus kirjastuste stendid olid peamiselt üles seatud, võimalik astuda kümmet sammugi, ilma et oleks sattunud taas uue väikese püüne ja seal suurele või väiksemalt hulgale kuulajatele midagi seletava rootsi kirjaniku peale.

Teine korrus seevastu oli rohkem väliskülaliste ja seminaride päralt. Siin leidis ruumilise toetuspinna messi teine raskuspunkt: leedu kirjandus. Sest Leedu oma kirjandusega oli sel aastal messi peakülaline. Olla Põhjamaade suurima raamatumessi peakülaline on väga suur prestiiž ja kirjanikele uute võimaluste loomise seisukohalt kahtlemata väga tänuväärne staatus. Samas on see ka väga suur väljakutse, kuna enese väärikas tutvustamine nõuab häid ideid, mille realiseerimine omakorda võtab väga palju raha.

Peab ütlema, et leedulased olid raha leidnud, sest seminaride kavas ei jäänud nad varju ning allkorrusel tegutses edukalt nende stend, jagades kahel käel nägusalt kujundatud infomaterjali. Edu märgiks võib pidada sedagi, et lõunapoolseima Balti riigi kirjandusest kirjutati Rootsi pressis messi päevil palju. Peale kirjanduslike vestluslaudade ja autoritutvustuste pidasid leedulased juhust kasutades maha ka poliitiliselt toonitatud seminare, nt relvastatud vastupanust nõukogude võimule Leedus aastail 1944–1953 ning Balti regiooni olevikust ja tulevikust (viimane koguni Vytautas Landsbergise osavõtul).

Loomulikult on igal raamatumessil omaette väärtuseks rahvusvaheliselt tuntud kirjanikud. Göteborgis oli neid kohal kenake rida. Mainigem järgmisi: vastselt eestigi keelde tõlgitud fantasy-romaani “Samarkandi amulett” autor Jonathan Stroud, kah hiljuti eesti keelde tõlgitud romaani “Kehale kirjutatud” autor Jeanette Winterson, fantasy-romaanide “Kuldne kompass” ja “Inglite torn” autor Philip Pullman – kõik Inglismaalt. Lisaks Jan Guillou ning Berti-sarja autorid Anders Jacobsson ja Sören Olsson Rootsist. Viimase hetke üllatuskülaline oli nobelistist itaallane Dario Fo.

Jonathan Stroud leidis Bartimaeuse-idee vihma käes koju marssides

Kohtumisel lugejatega kõneles Jonathan Stroud põhjalikult, kuidas talle tuli pähe idee kirjutada “Bartimaeuse triloogia”, mille avaköide ongi “Samarkandi amulett”. “Idee tuli mulle umbes neli aastat tagasi ühel päeval, kui olin teel poest koju. See oli väga inglasliku ilmaga päev – sadas vihma,” jutustas Stroud. “Olin vihmavarju maha unustanud ja kõndisin kakskümmend minutit kodu poole, käes rasked kotid. Vihma muudkui kallas ja ma olin sellest mõnevõrra masendatud. Sedasi kõndides püüdsin tuju üleval hoida, mõeldes välja ideed uue raamatu jaoks. Ma kirjutan nii- või teistsuguseid fantasy-raamatuid, ja mõtlesin, et kuidas kirjutada uuel moel – nagu varem ei ole tehtud.”

Koju jõudes oligi kirjanik üht-teist välja mõelnud. See oli tema jaoks nii erutav, et ta istus viivitamatult maha ja kukkus kirjutama. Uutmoodi väljamõeldu puudutas eelkõige võlureid. “Võlureid, võlujõudu, nõidu, loitse leidub paljudes kuulsates ja populaarsetes fantasy-raamatutes – on alati leidunud, kuid nüüd on teatud raamatud, mis on eriti populaarsed. Mõtlesin, et peab olema viis rääkida võlureist ja võlujõust, mis oleks erinev kõigist neist populaarsetest raamatutest. Olgu Dumbledore või Gandalf või kes tahes neist raamatunõidadest – kõigil neil on teatud kindel väljanägemine. Kõrged, otsast teravad kübarad, suured puhmas kulmud, tähtedega kaetud keebid, loomulikult võlukepp. Nad on tavaliselt vanad, targad, lahked, head... Nii ma siis kõndisin vihma käes ja mõtlesin, et mis juhtuks, kui see asi teistpidi keerata – heroilise, lahke, targa, hea võluri asemel oleks vastupidine võlur: noor, moodne – kannaks Armani ülikonda –, omakasupüüdlik ja paheline. Ja lisaks veel poliitik.”

Loe veel

Nõnda kõneles Stroud, jõudes lõpuks välja “Samarkandi amuleti” kaanekujunduste semantilise analüüsini – kõrvutades Inglismaa, USA ja Itaalia väljaandeid, kirjeldas ta nende kaanepiltide mõju läbimüügile ja vastavust sisule. USA-s näiteks oli ühe kaanepildi ümbervahetamine teise vastu kaasa toonud läbimüügi olulise suurenemise.

Philip Pullman õppis lugema teel Zimbabwesse

Philip Pullman, suure hulga noorte-fantasy raamatute autor, rääkis põhiliselt lugude jutustamisest ja sellest, kuidas temast sai lugeja. “Istuda vanaisa ja vanaema süles, õppida laulukesi – see on kõige edasise põhi,” rõhutas Pullman. Ta ise õppis lugema 5-6-aastase poisina, kui oli reisil riiki, mida me tänapäeval tunneme Zimbabwe nime all, ja tema esimene raamat oli üks Kiplingi raamat. Pullman mäletab tänini kirjatähtede taguse maailma avastamise imelist tunnet ja Kiplingi sõnade kõla võlu. Erich Kästneri “Emil ja salapolitseinikud”, Tove Janssoni Muumi-lood – nimetas ta edasisi lemmikautoreid ja teoseid. “Laps ei vaja lihtsat, vaid ilusat keelt,” kõlas kuulsa briti kirjaniku järgmine õpetussõna. Tema tee teksti tähenduse mõistmise juurde viiski just läbi sõnade kõla.

Suuremaks saades laskis Pullman ennast võluda Miltoni poeemist “Kaotatud paradiis” ning kreeka ja rooma müütidest, õpetajaks saades jutustas viimaseid ka koolis ja täheldas, et jutustatu oli tema õpilastel meeles veel palju aastaid hiljem. “Jutusta lapsele hea lugu ja ta ei unusta seda kunagi.”

Jeanette Winterson pani saali kuulama

Jeanette Winterson, kes tutvustas messil oma uut romaani “Lighthousekeeping”, kohtus publikuga mitu korda. Esimesel korral piirdus ta peamiselt katkendi ettelugemisega. Keskmiselt suur saal oli päris ühtlaselt publikuga täidetud. Suurepärasel esinejal – nagu Wintersoni kohapeal ka tituleeriti – lasti ennast kaasa tõmmata. Aga sellest võiks rääkida luuletuse vormis:

Lühikesed pruunid lokkis juuksed,

hm, või pigem: kräsus, ühe s-iga.

Terane pilk, konkreetsed näojooned.

Üsna avara kaelusega sinine särk,

kuuendast reast paistab, et puuvillane.

Jalas püksid, vaba aja lõikega, mehelikud,

head üle aia või puu otsa ronida.

Seistes, raamat käes, loeb ette,

suure sisseelamisega,

rohkem raamat peas kui pea raamatus,

keset lava, taustal sinised kardinad ja suur valge ekraan.

Parema käe ümber läikiv võrujas ese (kell?).

Haarab pilguga saali,

žestikuleerib elavalt peaga,

kehaga, tooniga, hääletugevusega.

Ingliskeelsed sõnad lausa paiskuvad

nagu puruks praksuvad pähklid.

Viimased sõnad ütleb peast

ja rahvas plaksutab siiralt.

“Jeanette Winterson talks about Lighthousekeeping”.

Ka Stroud ja Pullman esinesid mõjusalt, seistes laval, kogu näo ja olemisega publikusse pööratud, keha mõõdukalt abiks sõnu ja mõtet selgitamas, nii et seda oli hea ja meeldiv jälgida-kuulata. Pärast ütlesid teadjamad selle kohta, et kirjastused läänes oma autoritele sellist koolitust annavadki, mängus on ju suured rahad: isegi kui enne kuulamist pole plaanis raamatut osta, siis pärast kuulamist ei suuda raamatut soetamata jätta.

Eestil kahe aasta pärast vaja viis miljonit

Eesti kirjanikest osalesid messil Märt Väljataga, Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap ja Doris Kareva. Esimene astus üles seminaril “Meri, maa ja taevas”, kus Põhjala rahvaste esindajad rääkisid merest, maast ja taevast oma kirjanduses. Lätlane, leedulane ja soomlane võtsid teemat üsna kitsalt, Väljataga aga märkis, et kujutas vestlusainest algselt veidi avaramana ette, juba taeva mõiste (sky) annab selleks palju võimalusi. Ning nimetas kohe ka Jaan Kaplinski luuletust, mis kirjutab olevat sama mere meis kõigis.

Sinijärv, Künnap ja Kareva vestlesid kolmekesi seminaril “Iga looja on egoist”. Kõrgelennulisel teemal väga kaugele ei jõutudki, rohkem pillati vaimukusi üldkultuurilistel teemadel. Kareva näiteks arvas, et kuulajaskond olnuks palju suurem (kuigi väike polnud ta ka nüüd), kui seminari pealkiri olnuks “No Sex, No Future” – viidates eesti keele grammatilistele iseärasustele. Ja kui Künnap sai tsiteerida oma vanaema sõnu selle kohta, et ühe liidu asemel on Eesti nüüd teises ja passki on sama punane, oligi seminar lõpuminutini tüürinud.

Göteborgi raamatumessi peakülaline 2007. aastal on Eesti. Peakülaline peab endale tähelepanu tõmbama juba eelneval aastal, Eesti seega juba järgmisel sügisel. Göteborgis arutlesid asjaosalised palju ja tuliselt selle üle, kust või õigemini kuidas (sest loomulikult riigilt) saada järgmiseks aastaks vajalikud paarsada tuhat ja põhietteasteks viis miljonit Eesti krooni – sama suur summa oli tänavu välja käidud Leedul. Eesti esindatust toetas riik tänavu veidi üle poolesaja tuhande krooniga, aga sellest jäi paraku nii väheseks, et kõik eesti kirjanikud, ajakirjanikud ning ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuse töötajad – seega siis peaaegu kogu delegatsioon käis Göteborgis Põhjamaade Ministrite Nõukogu, st teiste riikide raha, mitte Eesti riigi raha eest.

Et asi on raha otsimist väärt, ei ole loomulikult kahtlust. Ei saa olla ka sisulist kahtlust, sest võrreldes näiteks läti, leedu ja üldse pea kogu Põhjala luulega võib eesti luule end küll näidata millegi täiesti omanäolisena. Mille poolest omanäolisena, see selgus kõige ilmekamalt laupäeva õhtul, kus neljandasse tundi tiksunud Läti-Leedu-Eesti-Rootsi luulemaratoni jooksul hoidsid magama jäämast vaid kolme eestlase mõne minuti pikkused etteasted.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare