Kuidas nii juhtus? “Meil oli juba paar aastat tagasi tahtmine “Dekameron” uuesti välja anda. Sõlmisime novembris 2003 lepingu tõlkija pärijaga. Siis hakkasime uustrükki ette valmistama,” ütleb Eesti Raamatu peatoimetaja Rein Põder. Kui oldi jõutud eelmise aasta jõulude künnisele, saadi juhuslikult teada, et ka Tänapäev on sama raamatut välja andmas. Selgus, et tõlkija pärija oli müünud neli kuud hiljem õigused veel teisele kirjastusele. Eesti Raamatul polnud aga põhjust n-ö rajalt maha astuda – ja nii ilmuski poodidesse kaks “Dekameroni”.

Juhuse asi seega. Seda kinnitab ka Tänapäeva juht Tiina Tammer: “Me otsustasime teha kordustrüki, ostsime tõlke autoriõiguste pärijalt Lilian Semperilt litsentsi ja andsime raamatu välja. Sama tegi ka Eesti Raamat. Korraga ikka vahel juhtub. Eriti, kui mõlemale on tõlke autoriõiguste pärija kogemata, mitte tahtlikult, õiguse andnud. Ja mõlemal korraga raamat valmis. Ehmatus oli suur, aga kuidagi tuli ju sellest välja tulla.”

Kas kahe kirjastuse väljaandel on olulist vahet? Tiina Tammer võrdleb välimust: “Meie tegime kalli väljaande – spetsiaalne köide, ümbrispaber, kallis sisupaber –, nemad natuke lihtsama variandi.”

Kuidas segadust ära hoida?

Rein Põder näeb olulisi erinevusi pigem sisus. Eesti Raamatu uustrükk lähtub 1993. aastal samas kirjastuses ilmunud trükist. “Selle oli väga hoolikalt redigeerinud toimetaja Tatjana Hallap ja kommentaaride osas oli kaastegev professor Jüri Talvet. Kõik see kajastub meie uues väljaandes, mida me ka toimetasime,” räägib Põder. “Konkurentide uustrükk lähtub 1957. aasta väljaandest. Minus kui kirjastajas äratab see imestust, sest 50 aasta taguseid trükke ikka hästi ei saa kasutada.”

Tiina Tammeri sõnul on toimetaja Piret Joalaid siiski nende kordustrüki spetsialistide abil üle toimetanud.

Niisugused “avariid” kirjastamiskultuuri ei õilista. Kuidagi peaks saama topeltavaldamist vältida. Rein Põder näeb tagantjärele võimalust, kuidas oleks saanud käesolevat segadust ära hoida. “Mõlemad väljaanded, nii 1957. aasta oma kui ka 1993. aasta oma, on meie väljaanded, sest Eesti Raamat on Eesti Riikliku Kirjastuse õigusjärglane. Ükskõik kumba neist kasutades oleks tulnud pöörduda meie poole,” ütleb Põder. Kui Tänapäev oleks nii toiminud, ei oleks segadust tekkinud.

Üldse on Põdra sõnul väga tüüpiline, et Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud raamatuid antakse välja ilma Eesti Raamatult luba küsimata. “See on kollegiaalsuse, eetika ja viisakuse asi, autoriõigus seda ei reguleeri.”

Topeltavaldamine ei ole meie kirjastuspraktikas haruldane nähtus ega tundmatu probleem. Ka väljaandjad ise tunnistavad koostöö vajalikkust, nähes turu korrastamist näiteks kirjastuste liidu ülesandena, kuid tegelikkuses saab takistuseks vastastikune usaldamatus. Ja nii saavadki lugejad aeg-ajalt poeriiuli ees jälle nõutult korraga ühe teose kahte eri väljaannet käes keerutada.