JAAK URMET: Ilusad pildid, mis jagavad teadmisi

 (2)

Pildiraamatud sobivad linnapea, üliõpilase, teadlase ja maavanaema riiulisse.

Viimased kuud on toonud poodi palju põnevaid pildiraamatuid. Üldse, pildiraamat on praegu Eestis moekaup. See on erakordselt multifunktsionaalne teos. Seda saab kinkida nii oma inimesele kui ka võõrale, nii eestlasele kui ka välismaalasele. Selle sirvimine on nii meelelahutuslik kui ka hariv, mis ka see sobib ühtviisi hästi linnapea, üliõpilase, sisustusajakirja toimetaja, teadlase ja maavanaema riiulisse.

Eesti leegionär fotoaparaadiga

Ilmunud on suureformaadiline raamat Donald Koppeli harrastusfotodest Teises maailmasõjas. Donald Koppel (1919, Tallinn – 2005, Miami) alustas sõda Punaarmees 1941. aastal, läks samal suvel sakslaste poolele üle ja liitus 1943. aastal Eesti Leegioniga. Järgnes väljaõpe Poolas SS-i Debica väljaõppekeskuses, mille Himmler hiljem nimetas Heidelaagriks.

Edasi viis sõda mehe, kelle lahutamatuks kaaslaseks oli fotoaparaat, Saksamaale ja Austriasse, siis läbi Leedu ja Läti Venemaale. Sõja lõppedes õnnestus tal pääseda Rootsi ja sealt üle Atlandi ookeani Ameerika Ühendriikidesse.

Raamatu “Ma hoidsin neid Sulle. Fotosid eestlastest II maailmasõjas” fotovalik keskendub aastaile 1943–1944. Need pruuni koloriidiga fotod, mis silmasõbralikule läiketa paberile paigutatud, annavad hea ettekujutuse sõjameeste igapäevaelust tagalas. Sõdurid marssimas, postil seismas, grupiga poseerimas, töötamas, õlut rüüpamas, sporti tegemas, õppuste vahepeal hinge tõmbamas. Kord lõunatamas, kord lõõtsaga, kord püssiga, kord mootorratta sadulas.

Siis jälle liigutakse raudtee-ešeloniga ida poole. Detailides paljastuvad elulaad ja ajastu. Venemaal püüab fotograaf kaadrisse ka linnavaateid, teeb kaasvõitlejaist portreesid. Eesti ajaloo seisukohalt on väga huvitavad vaated maatasa pommitatud Narvale 1944. aasta kevadel.

Fotovalik on varustatud rikkaliku saatesõnaga. Oma sõna ütlevad ajaloolased Mart Laar ja Meelis Maripuu, Donald Koppeli tütar Inga K. Carr ja fotograaf Peeter Linnap. Järelsõnaks on Koppeli enda autobiograafia. Kogu raamatu tekstikorpus pealkirjast pildiallkirjadeni on paralleelselt inglise keeles.

Lisaks sellele, et Donald Koppeli fotodel on kõrge väärtus iga teadlikuma vaataja silmis, on neil tähtis koht ka eesti fotograafias. Peeter Linnap kirjutab: “Juba pikka aega on laiema avalikkuse teadvuses püsinud arusaam, et Eestis puudub oma sõjafotograafia. (...) Donald Koppeli dokumentaalne pildikollektsioon lubab neid eksiarvamusi alles nüüd põhjalikult kummutada.”

Valge Daam ja hävinud marabu

Eesti Entsüklopeediakirjastuses ilmunud “Tervitusi Haapsalust” jätkab Eesti linnade pildialbumite rida. On üsna endastmõistetav, et iga linn endast ühe sellise kokku paneb, eriti veel selline kuulus linn, mille ajalugu vääristavad armastatud suplusrannad, mudaravila, Tšaikovski ning Marta Sillaotsa vennaksed Trips, Traps ja Trull, Valge Daam, lossivaremed ja Mihkel Mutt loomulikult ka.

Raamatu alapealkiri ütleb, et tegu on postkaartide ja fotodega Rein Meistri ja Läänemaa muuseumi kogust. Taas meeldivale läiketa paberile trükitud mahedates toonides pildid ajavahemikust 1900 kuni 1930-ndate lõpp. Peamiselt prevaleerib 20. sajandi alguse värviline piltpostkaart, kahevärvilisi on vähem ja fotosid hakkab üldse vähe silma. See muudab raamatu visuaalse palge ka üsna ühetooniliseks, et mitte öelda üksluiseks. Erinevalt Donald Koppeli raamatust on ju siin pea kõik paraadvaated. Värvid on ilusad ja kujundus (Endla Toots) kutsub sirvima, aga elu on vähevõitu.

Elu eluks, ilu iluks. Informatiivsuselt on raamat igati tasemel. Iga pildi alla on kirjutatud, mis selle peal on. Ja seda koguni kolmes keeles, lisaks eesti ja inglise keelele ka soome keeles. Pildid on esitatud temaatiliste peatükkide kaupa ja iga peatükki alustab lühike asjakohane sissejuhatus, mis kõik kokku annavad hea ülevaate linna ajaloost.

Loe veel

Lisaks sellele, et pildid annavad teavet, on mõni neist lausa huvitav. Näiteks tänu piltpostkaardile lk 38 (dateeritud ca 1905–1920) on mul nüüd ettekujutus Valgest Daamist. Ja mida kõike vahvat, kuid nüüdseks hävinut leidus eelmise vabariigi aegu Haapsalu randades: Roman Haavamäe loodud Miki-Hiir, marabu, härjapõlvlased, krokodill ja mängumajake Aafrika rannas, sama mehe dolomiidist tulekandjad jahtklubi ees, sama mehe ilmajaamaks nimetatud teadetetulp promenaadil, sama mehe jääkaru puuskulptuur, mida hoiti suviti ankruga kuursaali juures vees...

Tore, kui selliseid raamatuid välja antakse.

Reklaamikunsti antoloogia

Teadupärast on reklaam üks tüütumaid asju, mida ilmas leida. Isegi sääsed peletab Off eemale, aga reklaam litsub ligi igast mulgust ja praost. Lisaks tüütusele on meid ümbritsev reklaam ka tülgastav, eriti see, mida teleris näidatakse – ja eriti Eesti kommertskanalites.

Loomulikult on olemas ka reklaami, mille tarbimisele kulutatud aeg pole maha visatud. Reklaami, mis üllatab teravmeelsuse, huumori või huvitava kujundusega. Aga selline reklaam kaob üüratusse lamereklaami massi ära nagu tilk merre. Seepärast on hea, kui kord aastas korraldatakse kohaliku reklaami ülevaatus ja pannakse paremik raamatussegi.

Räägin raamatust “Kuldmuna 2004”, mis tänavu ilmus ja mis sisaldab kahe aasta eest reklaamiauhinnale Kuldmuna esitatud töid. Tegu on esimese sellise raamatuga Eestis. Seda sirvides tekib huvitav võrdlus: reklaam on nagu luule. Nagu hea luuletus mahutab mingi mõtte, elamuse või tundmuse nappidesse sõnadesse, peab reklaam mahutama nappi vormi mingi toote või brändi sisu. Ühine on ka kujundite kasutamine. Sõnamäng, sümbol, võrdlus... Ja sama piinav, nagu on kuulata igavat luulet, on sattuda igava reklaami meelevalda.

Nõnda on see raamat väga huvitav lehitsemisobjekt. Sisu on kategooriate järgi sorteeritud. Muidugi, ega kõik nende kaante vahel ei ole ühtmoodi hea, sellise lihtsa tarbija diivaninurgast vaadates. Ja Ïüriil on veel mingid omad, professionaalsed kriteeriumid. See tuleb ilmsiks juba esimeses, telereklaami kategoorias. Nii Kuld-, Hõbe- kui ka Pronksmuna pole minu meelest suurt midagi väärt. Kuld, norra näitlejatega tehtud Statoili õli reklaam (“Ei, Olaf, see TEINE õli”) on selline well-made. Hõbeda saanud Diseli õlle reklaam (“Mehed ei nuta”) on aga jälk. Mees laseb mikseriga suus ringi – keda see ostma peaks tõmbama? Ja sotsiaalkampaania “Laps ei ole nukk” reklaam, mis sai pronksi, on visuaalselt ebameeldiv.

Hoopis toredam on EMT reklaam rokklauljaga, kes laulab keset kontserti otse laval läbi telefoni oma pojale unelaulu. Nutikas on Statoili kütuste reklaam linnukesega auto summutitorus. Ja viimaste aastate eesti telereklaami parimaid pärle on Saku Originaali reklaamid Jan Uuspõlluga.

Telereklaami valdkonnas, muide, on valik tegelikult kesine. Rohkem pakub raamat silmale ja mõttele rõõmu nt välireklaami, trükireklaami, disaini, foto ja illustratsiooni vallas.

Lõpetuseks kaks tõdemust ja üks tähelepanek. Raamatu üks efektsemalt reklaamitud brände on vist küll Hell Hunt. Îürii esimehe Urmas Villmanni eessõna “Kuidas ära tunda head ideed?” on profaanile hea sissejuhatus reklaamikunsti tõdede juurde. Ja on selleski raamatus tekst lisaks eesti keelele ka inglise keeles.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare